Lind ja city
Elu linnas pakub lindudele soojemat mikrokliimat ning rikkalikumat toidulauda kui traditsiooniline pesitsuspaik mets. Näiteks varblased on niivõrd kohanenud kooseluga inimesega, et selle liigi kunagine looduslik nišš on jäänudki ebaselgeks. Kuid musträstad on Lääne-Euroopas linnaliigiks muutunud alles viimase paarisaja aasta vältel.
Lisaks ilmsetele hüvedele kätkeb linn lindudele ka mitmeid ohte, millega nad looduses toime tulema ei pea: pidev härimine inimese ja tema loodud masinate poolt, koerte ja kasside rohkus, ööpäevaringne valgus- ja mürareostus. Teadlased Saksamaa Max Plancki instituudi ornitoloogialaborist otsustasidki uurida, kuidas on musträstad nii lühikese aja jooksul õppinud taluma linnakeskkonda.
Selgroogsete loomade, ka inimese reaktsioon elule vaenulikus või ärritavas keskkonnas on glükokortikoididena tuntud hormoonide eritamine organismi, mis võimaldab stressiga paremini toime tulla ning kohandada oma käitumist keskkonnale vastavaks. Kuid pikema aja peale hakkab glükokortikoidide kõrge tase veres kahjustama looma sigimisvõimet, immuunsüsteemi ja aju funktsioneerimist. Seega peavad metsloomad, kes on suutnud linnaeluga alaliselt kohaneda, kuidagi olema muutnud oma organismi reageeringut stressile.
Saamaks teada, kas koos lindude endiga on linnaeluga kohanenud ka nende organism (ehk kas on aset leidnud mikroevolutsiooniline muudatus), kasvatasid teadlased üles ühe rühma musträstaid, kes olid korjatud Müncheni kesklinnas leitud pesadest, ja teise rühma musträstaid, kes olid võetud pesadest linnast 40 kilomeetri kaugusele jäävas metsas. Mõlema rühma linnud kasvasid ühes ja samas linnupuuris identsetes kasvutingimustes.
Seejärel võeti mõlema rühma lindudelt vereproove nii rahulikus olukorras kui ka stressi all, mõõtmaks stressihormoonide taset nende veres. Rahulikus situatsioonis polnud lindude hormoonitasemel mingit vahet. Oma elu esimesel sügisel näitasid lindude vereproovid ühesugust reaktsiooni ka stressile, kuid järgnenud talvel ja kevadel taandus linnas sündinud lindude hormoonreaktsioon metsalindudega võrreldes olulisel määral.
"See tulemus näitab esimest korda, et linnaelu muudab metsloomade füsioloogiat, võimaldamaks neil linnas ellu jääda," kommenteeris uuringus osalenud Jesko Partecke. Teadlased oletavad, et sel muutusel peab olema geneetiline tagapõhi.
