“Linn kaotas miljard krooni!”
Kuulsal helilooja Jaan Räätsal, kes hiljuti tähistas Estonia teatris suure menuga oma 70. aasta sünnipäeva, on suur mure. Ta kardab, et jääb oma kodust ilma. Armsast korterist, mille putitamiseks kulutas ta kõik oma säästud.
Tema kodu asub uhkes viiekordses kivimajas Tallinna kesklinnas Faehlmanni tänaval. Korter anti seitse aastat tagasi endisele omanikule-- inimesele, kes oli paberite järgi juba ammu surnud!
Helilooja palus abi linnavalitsuselt. "Professori ametipalgast ei piisa vaat et üürigi tasumiseks, saat siis veel uue korteri omandamiseks. Ka pangast on meil võimatu laenu saada. Me ei suuda mingit väljapääsu leida," kurtis ta.
Kiri ei aidanud. Samuti ei aidanud kohtus käimine.
Küll aga jõudis Räätsa abikaasa Ebba oma korteriasju ajades jälile eriti suurele afäärile.
“Tallinna linn on ebaseaduslikult tagastanud ligi 500 maja, mis kuulusid endistele korteriühingutele,” raiub ta. Seetõttu kaotas linn vähemalt miljard krooni maksumaksja raha.
Pettuse anatoomia
Suurpettuse tõestamiseks tuhnis proua Ebba aastaid arhiivides. Ta loobus paljustki, ka headest tööpakkumistest. Ebba töövõime ja sihikindlus on uskumatud. Ta tegi dokumentidest meetrite viisi koopiaid. Läbi töötas ilmselt kümneid kui mitte sadu kordi rohkem.
Valskuse teeb haruldaseks mitte ainult suur maht, vaid ka aeg. Selle juured ulatuvad enam kui 60 aasta taha, kui bolshevikud Eestis võimu enda kätte haarasid. Enamlased otsustasid rahvalt suured majad ära võtta. See tekitas õudust ja kuuse alla sattumise hirmu tuhandetele.
Siiski sündis üks suur erand: korteriühingutele kuulunud majad jäeti omanikele alles. “Tallinna linn aga üritab iga hinna eest kohtutes tõestada, et korteriühingute majad natsionaliseeriti aastal 1940. Vastasel juhul tuleksid ebaseaduslikud tagastamised kõik välja,” selgitab Ebba.
Tema väitel pole riik korteriühingute maju kunagi ära võtnud. Seega on kõik natsionaliseerimisele tuginevad tagastamised ebaseaduslikud.
Ebbal on kogutud tuhandeid lehekülgi pabereid, mis tõestavad tema väidet, et korteriühingute maju ei natsitud. Seda küll üritati, kuid kõige tähtsamad otsused jäid langetamata.
Riigistamine koosnes kolmest sammust. Kõigepealt pandi maja vastavasse nimestikku, mis kinnitati vastavas komitees ja avaldati lõpuks ENSV Teatajas. Avaldamine tähendas otsuse jõustumist. Lisaks tuli maja kohta koostada veel natsionaliseerimise akt ning kõige lõpuks bilanss.
Räätsade kodu Faehlmanni tänaval kuulus eelmise Eesti ajal korteriühingule Tare. Arhiivis leidub küll selle maja natsionaliseerimise akt, kuid ei ühtki ülevõtmist tõendavat dokumenti. Aadressi ei avaldatud ka ENSV Teataja nimekirjas. Samuti ei koostatud maja bilanssi.
Ebba Räätsa sõnul peatas riigistamise Tallinna komisjoni esimees Johannes Hint. Seesama Hint, kes Brežnevi ajal sai kuulsaks imerohuga AU ning siis trellide taha pisteti. Detsembris 1940 palus Hint parteil korteriühingute maju mitte natsionaliseerida. Ta tugines Vene NFSV tsiviilkoodeksile, kus oli olemas kooperatiivne omandivorm. Partei nõustus Hindiga ning märtsis 1941 nende majade riigistamine peatati.
Hindi komitee otsust tunnistasid ka sakslased. 1942. aastal käskis Tallinna linnapea Artur Terras kõik korteriühingute majad omanikele tagasi anda.
Tõde ei tea keegi
Korteriühingute majad elasid üle veel mitu omandivormi. Venelased tegid neist 1945. aastal kooperatiivid. Seejärel augustis 1949 võeti majad kohaliku nõukogu elamufondi. Nii jäi asi kuni uue Eesti saabumiseni.
Neis majades elati nagu kõikides teistes nõukogude majades: kortereid müüdi, osteti, vahetati. Kuni algas tagastamise laine 1990ndatel. Ühed, kes pidasid end korterite omanikeks, ei olnud seda enam üleöö. Teised aga said selleks hetkega.
Tagasi hakati andma vara ka kunagiste korteriühingute liikmetele ja nende pärijatele. Räätsa sõnul tekkis sellest sasipundar. Tagastamise puhul nimelt on määrava tähtsusega see, kes oli vara omanik äravõtmise hetkel. Korteriühingute puhul aga vaieldakse tänaseni, millal see toimus.
“Eestis on seadus, mille järgi saab vara tagastada 1940. aastani tegutsenud väikekorterite ehitusühingutele. Eestis ei kehti seadust, mille järgi saaks tagastada vara 1949. aastal likvideeritud elamukooperatiividele,” väidab ta. Just seepärast tegevat linn kõik, et tõestada kohtute abil, et majad natsionaliseeriti aastal 1940.
Õigusevastaselt võõrandatud vara tagastamise Tallinna Linnakomisjonil ühene seisukoht puudus. Kord loeti äravõtmise hetkeks 1940, kord 1941, kord 1949. Samamoodi olid segaduses ka kohtud, mille erinevad astmed otsustasid erinevalt. Räätsade puhul langetati otsus nende kahjuks.
Kellel on siis õigus, Räätsal või tema oponentidel? Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Keskkomisjoni esimehe asetäitjana töötanud Erki Silvet ütleb otsekoheselt, et lõplikku selgust polegi. Miljardi krooni eest kinnisvara on vahetanud peremeest küsitaval moel.
Segadused said alguse 60 aastat tagasi
Enne 1940 Eestis loodi palju elamu- ja korteriühinguid, mis ehitasid oma liikmetele elumaju ja kortereid. Oma Elamu, Omand, Tare, Uus Kodu, Kullerkupu ja Peavari on tuntumad, sest neile kuulus hulk uhkeid maju Tallinna kesklinnas.
1940-1941 Majade Natsionaliseerimise Peakomitee otsustas, et kuna nõukogude seadused lubavad kooperatiivset omandivormi, korteriühingute maju ei natsionaliseerita.
1941 Korteriühingud likvideeriti. Asemele loodi elamuehituslikud kooperatiivid. Liikmed jäid samaks, samuti ka nende vara. Sõja tõttu käsku ei jõutud ellu viia.
1942 Saksa võimud tunnistasid korteriühingute majad mittenatsionaliseerituks ning sajad majad anti omanikele tagasi. Otsus tehti nõukogude seaduste alusel.
1945 Elamuehituslike kooperatiivide loomine viidi lõpuni.
1949 Majad võeti kooperatiividelt ära ja anti kohaliku nõukogu elamufondi.
“Nimed marmortahvlil” autori kodu läks hävituspataljonlasele
Kolmekümnendate algul ehitas aedlinna ehitusühing Uus Tare Tallinnasse Vaarika tänavale nägusad villad. Maja nr 3 ühe poole omanikuks sai kirjanik Albert Kivikas.
Sõja ajal lahkus Kivikas ühes perega Rootsi, tema koju Vaarika tänaval aga kolis 1944. aastal kirjanik Mart Raud. 1956. aastal ostis ta riigilt Kivikasele kuulunud majaosa ära.
Pärast Eesti taasiseseisvumist taotles kirjaniku poeg Tõivelemb Kivikas oma lapsepõlvekodu tagasi. Paraku selgus, et omandireformi seaduse järgi ta maja tagasi ei saa. Raud osutus nimelt heauskseks omanikuks, sest ta oli maja riigilt ostnud.
Kivikas on tänaseni veendunud, et Mart Raud ei omandanud tema isakodu heauskselt. Tema sõnul teadis Raud hästi, kellele maja varem kuulus.
1997. aasta sügisel sai Kivikas teada, et Raua tütar Anu on tema isakodu müüki pannud. Ta tegi advokaadi vahendusel 740 000 krooni suuruse pakkumise, millega Anu Raud nõustus.
