21.11.2008, 00:00
Linnuvaatlus
Eesti rahvuslind rullnokk arvati varem pesitsevat ainult maapiirkondades. Aga
viimasel ajal, paralleelselt Ameerika presidendivalimistega, on seda olendit
täheldatud hulganisti ka Eesti linnades.
Nimetatud lind on
enamasti pikemat kasvu, kiitsakas nagu toonekurg ja kiila, jaanalindu meenutava
peaga, ning teadlaste hinnangul on tema peaaju suuruselt võrreldav
hotelliseebiga. Vaatamata oma aju väiksusele võrreldes inimajuga on
see liik ilmutanud nii laboritingimustes kui ka väljaspool võimet
saata SMSe. Kaks sellist sõnumit sain ma isiklikult pärast mr Obama
valimisvõitu:
“Pass the fried chicken!” ja
“50 Cent gonna play the inauguration party!”
Üldiselt on hüüumärgi kasutamine ükskõik
millise liigi puhul sümptom vaimse arengu peetusest ja antud juhul on
teadlased eriti mures selle esinemise pärast rullnokal, arvestades lindude
karjas esinevat kalduvust vägivaldsusele.
Juhtiv
ornitoloogiline väljaanne Eesti Ekspress avaldas valimistejärgses
“Pealtnägija” rubriigis foto kahest isasest rullnokast.
Esimene isend, kes nägi välja hämmastavalt Margus Tsahkna moodi,
laulis: “Swing low, sweet chariot, coming for to carry me home...”
Teine, kes sarnanes väga Mart Laariga, vastas: “Oleks aeg juba see
rassism lõpetada, et neeger justkui ei suudaks ise enda eest seista.
Küll ta suudab, kui vaadata kuulsaid neegersportlasi ja neegritest
muusikuid...” Tõepoolest, rullnokad võivad ilmuda sinnagi,
kus neid oodata ei oskaks.
Rullnokk, peamiselt raipetoiduline liik,
toitub toiduahela kõrgematel astmetel olevate liikide poolt maha
jäetud korjustest, kuid võib suurtes parvedes osutuda ka
röövtoiduliseks. Kliiniliste katsetega pole seni õnnestunud
selle linnu käitumist mõjutada ja seni on kõige
aktsepteeritavam meetod stabiilse ja tasakaalustatud keskkonna
säilitamiseks tema kiire surmamine uputamise või kaela kahekorra
käänamise läbi.
Kuidas võiks Eesti vabaneda
rullnokkadest, kes nüüdisajal ei kujuta endast ohtu kaugeltki
üksnes agraarminevikku vajunud unustatud külades ja kesadel? Endise N
Liidu vabariikides ei ole sellele probleemile kunagi erilist tähelepanu
pööratud, küll aga on poliitikud ja teadlased Läänes
vaeva näinud selle liigi tõrje rahastamiseks ja meetodite
väljatöötamiseks.
Praegusel ajal on võimalik
rullnoka püüdmiseks ja hävitamiseks küsida toetust nii
eraalgatuslikest kui ka Euroopa Liidu allikatest. Nagu oletada võibki,
on kõige tõhusam projekt ühtlasi kõige enam vastukaja
tekitanud. Sorosi fondi sponsorvahenditest rahastatakse 200 elukutselise
ameerika jalgpalluri külastust Kesk- ja Ida-Euroopa linnadesse. Programmi
eelarvest makstakse mängijatele kinni hotellis elamine ja õlleraha,
tööajal aga kodunevad ameeriklased linnatänavatel ja baarides,
neutraliseerides rullnoka kiirelt ja tõhusalt ainsa puutega trahheasse
või ventriculus’se.
Vastuolulisi tulemusi on andnud
ÜRO korraldatud seminarid. Positiivsete näidetena võib tuua
kaks: “Rullnokk kõnnib sirgelt” (Läti,
mõnevõrra tulemuslik) ja “Kuidas õpetada rullnokka
läbi nina hingama” (Leedu, katseajal).
Mitmed
sihtasutused on rahastanud vastavaid dokumentaalfilme, ehkki need eeldavad
tihti rullnokalt võimet mõista SMSist keerukamat teksti,
mistõttu ei saa kunagi kindel olla, et saavutatakse soovitud tulemus.
Sorosi rahastatud programm, milles rakendatakse Ameerika NFLi
mängijaid, pole mitte üksnes osutunud toimivaks, vaid ka tekitanud
vaimustust mängijates endis,
kellest paljud on innukad jahiharrastajad ja õllejoojad. “Ma olen
käinud igal pool maailmas linde jahtimas ja õlut joomas, aga
nüüd esimest korda tunnustab ühiskond mind selle eest,”
märkis üks mängija hiljutises usutluses CNNile. “Meie
arvates,” kinnitas atleet, “on NFLi kaasamine tõeliselt
kasulik mõlemale poolele.”