Lootusetud ja lootusrikkad viiekümnendad

Viiekümnendad aastad algasid Stalini jääajaga ja lõppesid Hruštšovi sulaga.

Eesti rahvas astus viiekümnendatesse aastatesse lootusetuse meeleolus. Aasta tagasi, märtsis 1949 viis suur küüditamine oma kodudest Siberisse kümned tuhanded eestlased. Usk valgesse laeva – et lääneriigid tulevad ja löövad vihatud okupandid siit välja – asendus nüüd üha enam masendusega. Hakati aru saama, et niipea miski ei muutu.

Võitlus sellele vaatamata ei raugenud. Metsavennad, kelle tagalat küüditamine oli kõvasti nõrgendanud, relvi maha ei pannud. Nii näiteks ründasid metsavennad septembris 1951 Lelle juures postirongi ja viisid sealt kaasa kotid üle 200 000 rublaga. Rongi kaitsnud kolm Nõukogude sõdurit niideti kuulipilduja- ja püssitulega maha. Operatsiooni juhtinud Erich Järlet aga langes juba järgmise aasta juunis julgeoleku kätte ja ka tema rühm purustati.

Samasugust saatust jagasid paljud teisedki Eesti metsavennad. Julgeolek mängis üle ka Lääne luureteenistused, kes viiekümnendatel Eestisse metsavendade juurde oma agente saatsid.

Samal ajal metsavendade jahtimisega käis hoogsalt ka Eesti vaimse eliidi purustamine.

Kodanlikeks natsionalistideks tembeldati hulk teadlasi, kirjanikke, kunstnikke, arhitekte jne.

Eesmärk oli selge – eestlased taheti rahvuskultuuri hävitamisega muuta aja jooksul osaks venekeelsest nõukogude rahvast. Puhastustöö tehti ka juunikommunistide hulgas.

Vangilaagrite mõnusid said maitsta Hendrik Allik, Nigol ­Andresen ja teised kollaborandid.

Märtsipleenumil 1950 löödi hingekella ka Eesti kõrgeimale juhile Nikolai Karotammele, kes asendati Ivan Käbiniga.

Selles pimeduses mõjus päikesekiirena Johannes Kotkase kuldmedal kreeka-rooma maadluses Helsingi olümpiamängudel juulis 1952. Kotkase ülekaal oli nii suur, et tal kulus viie vastase alistamiseks kokku kõigest 13 minutit ja 36 sekundit. Ja ometi küsis Rootsi maadlustreener Robert Oksa: “Mida Kotkas aga oli võimeline saavutama siis, kui ta oli oma võimete tipul?”

Uue lootuse tõi Eesti rahvale 5. märts 1953, kui Moskvas suri vihatud Jossif Stalin. Ja seekord polnud see valge laeva ootamine: midagi hakkas tasapisi tõepoolest muutuma. Stalini kuritegude hukkamõistmine avas ukse koju ka tuhandetele ja tuhandetele Venemaa vangilaagrites virelevatele eestlastele. Kuigi vabastamine algas juba 1954. aastal, nägi enamik eestlastest poliitvange ja küüditatuid kodu alles 1956. aastal. Rehabiliteeriti ka 1950. aastal mutta trambitud loomeinimesed, nii näiteks võeti kevadel 1955 Kirjanike Liitu tagasi Friedebert Tuglas ja Kersti Merilaas.

Stalini surm mitte üksnes ei säästnud Eesti rahvast ja kultuuri, vaid andis võimaluse ka omakultuuri arenguks – küll piiratud tingimustes. Veebruaris 1956 alustas tegevust Eesti Televisioon. Mais 1957 asutati Tallinna Moemaja, mille egiidi all hakkas aasta hiljem ilmuma legendaarne moeajakiri Siluett. Sügisel 1957 sai Tallinnas Riikliku Konservatooriumi juures Voldemar ­Panso käe all tuule tiibadesse lavakunstikateeder. Samal aastal hakkas ilmuma ka Loomingu Raamatukogu.

Need erinevad märgid näitasid selgelt, et elu raudse eesriide taga oli muutunud vabamaks.

Isegi sõna “­Eesti” polnud enam tabu – 1957 lubati näiteks sportlastel võistlusdressidel kanda “ENSV” asemel kirja “EESTI”. Kümnendi lõpul aga said võimalikuks ametlikud, kuid ka eraviisilised sõidud välismaale.

Ometi ei olnud repressioonid kaugeltki veel lõppenud. Nii allkirjastas ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees kirjanik August Jakobson oktoobris 19 57 määruse, mis keelas karistatud eestlastel Eestisse naasmise. Sisuliselt muutis see paljude eestlaste karistuse eluaegseks.

Ent ka kojulubatuid ei oodanud Eestis ees piimajõed ja pudrumäed. Kunstnik Ülo Sooster ei leidnud pärast laagrit Eestis ei elu- ega töökohta ning teda ei võetud kunstnike liitu. Pettunud mees kolis 1957. aastal seetõttu Moskvasse. See kõik pani ikka ja jälle meenutama, et okupatsioon kestab ja Hrustšovi “sulaaja” vabadus on kõigest illusioon.