Lõpetage palun hirmutamine!

Üks noor  kõrgharidusega advokaat küsis mu käest hiljuti nõu, kuidas endale krunti soetada. Järsku ütles ta muu jutu sekka, et ei tea, kas on ikka õige siia Eestisse maja ehitada, sest mitte kunagi ju ei tea, millal venelane tuleb ja vara ära võtab. Ja see oli erudeeritud noor inimene!

Meid hirmutatakse pidevalt Venemaaga. Juba ajalooõpikutes on suhteliselt varjamatult kirjeldatud riigi suurima vaenlasena Venemaad. 

Venemaaga hirmutamine on kõige lihtsam viis rumalat massi juhtida. Sellest on saanud meie poliitikute küüniline relv rahva ohjamisel. Hirm on jõud, mis aitab vältida igasuguseid sisulisi diskussioone ühiskondlike valikute tegemisel. Vene hirmuga võidetakse valimisi. 

Hirm Venemaa ees võimaldas astuda Eestil ilma siseriikliku diskussioonita NATOsse, sellega mindi Euroopa Liitu. 

Ma ei arva, et Euroopa Liit ja NATO olid valed otsused. Need olid õiged otsused. Lihtsalt enne neid otsuseid (ja muid strateegilisi valikuid rahva ja riigi huvides) oli lihtsaim viis sisuliste debattide vältimiseks kuulutada, et need on valikud kaitseks Vene ohu eest. 

Pärast sedavõrd populaarset põhjendust ei ole lõviosa poliitikuid viitsinud süveneda valikute võimalike tagajärgede analüüsimisse – piisab HIRMUST. Julgen väita, et näiteks hiljuti meie parlamendis heaks kiidetud Lissaboni leppega liitumise eel ei lugenud vähemalt 70 protsenti rahvasaadikutest isegi mitte lepingu preambulit läbi ... 

Peaaegu igast uudisest Venemaa kohta – olgu see seotud mõne firma või isegi kultuurisündmusega – kumab läbi ennekõike meid endid alavääristav hirmu kuulutus. 

Miks alavääristav? Mulle tundub vahel, et enne kui ütleme või arvame midagi oma naabrite kohta idas, ­võiksime mõelda, kuidas ja millisena me paistame välja seejuures oma partneritele läänes. 

Kas ei ole pisut kentsakas, kui vähemalt paar korda nädalas kirjutame ja räägime meedias, kui valesti meie naaber elab, kui salakavalad  ja kurjad nad on. Seejuures ei jää meil loomulikult puudu oma tarkusest jagada neile nõuandeid paremaks äraelamiseks. 

Ega me sellega piirdu! Meil jääb tarkust veel ülegi oma partneritele tõe kuulutamiseks! 

Viimased kaks aastat hüüdsime üksiku TARGANA Euroopa Liidu “rumalatele” riigijuhtidele, kui ohtlik on Nord­streami (Vene) gaasitrass Läänemeres ...  

Julgen küll siinkohal kahelda kuulajate rumaluses. 

Meie Euroopa partnerid kõnelesid aastaid, et Venemaa-Saksamaa gaasitoru tuleb. Saksamaa kantsler Merkel rääkis sellest, energiavolinik Piebalgs rääkis, aga meie olime ikka vastu! Kuni selleni välja, et peaminister Ansip ei võtnud Saksa ekskantslerit vastu!

Sisuliselt on meie agarad ajakirjanikud kuulutanud Schröderi ja Lipponeni suurteks ja ohtlikeks Eesti  vaenlasteks. 

Mul tekib siinkohal hoopis hüpotees Eesti poliitikute käitumisajenditest: kas on tegemist suure korruptsiooni või idiootidega? Sest miks me olime ikkagi nii väga gaasitoru vastu? 

Eesti meedia kuulutas võimalikest aatomipommi hävitusjõudu omavatest hävingutest ja kaevetöödel miinide lõhkemise ohust. Paar suve järjest varasematel aastatel oli aga seesama meedia teavitanud võidukatest sõjaväeõppustest Läänemerel, kus koostöös NATO liitlastega leiti kümneid meremiine, mis kohapeal ka kahjutuks tehti – ja ei sõnagi tsüaniidide merepõhjast tõusmisest!

Aga äkki pandi samal ajal sinna ka midagi juurde? Pandi näiteks mingeid luureseadmeid, mida oleks võinud gaasitoru trassi uuringuid tehes avastada?

Gaasitoru plahvatamisohust rääkinud Endel Lippmaa on Jyväskylä ülikooli audoktor. Võib-olla oli mõni hea Soome kolleeg teda nõustamas?

Samuti oleks huvitav kuulata gaasitoru Eesti vetesse paigaldamise vastu palehigis võidelnud Mart Laari selgitusi, miks kuu aega pärast Soome riigi lõplikku otsust lubada oma vetesse gaasitoru anti oma Eesti Sõbrale Soomes Valge Roosi Rüütlimärk?

Ka teised ajakirjanduses Vene hirmu külvavad arvamusliidrid on valdavalt targad inimesed. Kuid miks ei soovi nad mõista, et võimendades vastuseisu, aitavad nad kaasa Venemaal meie vastaste leeri laienemisele? Kelle huvides nad siis käituvad?

Ma usun,  et see on paranoia... kuid ajakirjandus ei ole kordagi vaevunud isegi küsima, kui palju raha ja muid kasulikke kokkuleppeid on jäänud Eesti riigil (loe: kodanikel) saamata. Küll aga saavutasid neid kokkuleppeid Soome riigi­juhid pragmaatilise ja oma kodanike huvisid kaitsva kavala käitumise tulemusel. Kas sellise asja küsimine käib lihtsa hirmu kuulutamise kõrval enamikule ajakirjanikele üle jõu? KÜSIGE SIIS KAS VÕI TÄNA! 

Eesti meedia ei pannud tähele ka seda, et Lipponen ütles Pohjalan Voima juhatuse nõunikuna, et pärast viimaseid sündmusi on ta kindel, et tulevikus saab Soome kolm uut tuumareaktorit. Venelased omakorda teatasid, et ehitavad kaks uut reaktorit Pihkva kanti. Sellega jaotati ära siinse piirkonna elektriturg. Eesti hakkab tulevikus kaabli kaudu Soomest elektrit ostma. 

Ma arvan, et tänaseks oleme meie enda tuumajaama ehitamise plaanidega juba hilinenud ja Eesti Energial oleks paslik tutvuda nendel läbirääkimistel toimunuga. 

Eesti inimesele suutsid meie poliitikud jätta vaid HIRMU!

Ma olen teeninud viimasel aastal Venemaa börsil päris hästi. Aga kui peaksin ütlema, et investeerin selle raha Eestisse, siis leiduks kohe hälvikuid, kes leiaksid, et investeerin Vene raha!

Isegi Venemaal kingiks saadud 5000kroonine arvuti on meil nüüd riiklik hirm. Minul isiklikult on piinlik, härra president! Mul on väga piinlik, kui terve riigi meediakanalid lahkavad kaks päeva konverentsi kingitust kui rahvusliku julgeoleku kõigutajat... 

Kingituste saajaid aga haaras selline paanika, et usun, need inimesed ei julge vist järgmised kaks aastat lubada nende poolt juhitavates väljaannetes kirjutada midagi positiivset, mis seondub Venemaaga ...

Kas varsti hakatakse inimesi hirmutama, et nad ei kütaks oma maju gaasiga, sest mõni hääli koguv poliitik kuulutab oletust, et Vene gaasi võib olla segatud eestlasi hävitav bioloogiline relv? 

ja mõelgem, mis juhtuks siis, kui Ilves peaks Moskvasse minema ja Venemaa president Medvedev tahaks kinkida talle viinapitside komplekti, rääkimata ordenist... 

Või veel hullem – kui mõni Venemaa juht tahaks autasustada ­Savisaart Vene-Eesti suhete parandamise eest. Ta ei saaks seda vastu võtta, sest tema jaoks oleks see poliitiline mõrv, kuigi ta oleks selle autasu ära teeninud.

Või mis juhtuks siis, kui näiteks Tartu linn tahaks sõlmida sõprussuhted mõne Moskva oblasti linnaga?!

USA on meie suurim liitlane. Vahepeal liikus ettevõtjate seas isegi nali, et kui kantsler Merkel tahab midagi Eestile öelda, siis peab ta hoopis USAsse helistama.

Muidugi on USA-l oma strateegilised huvid. Soomel on need samuti. Soome teab, et on ääremaa ja peab ise hakkama saama.

Kuid kumb on parem: kas kogu aeg “kurja naabri” peale karjuda või püüda väikeste sammude kaupa heatahtlikult edasi liikuda lootuses, et asi läheb paremaks?

Ka Soomes ütles 40 protsenti inimestest, et gaasitoru on ohtlik. Kuid sealsed poliitikud mõistsid, et gaasitoru annab töökohti ja eeliseid rahvusvahelises konkurentsis ning nad ei läinud Venemaaga konfrontatsiooni. 

Soomlased mäletavad hästi, et Venemaa võttis neilt Talvesõjas jõuga Karjala ära ja Teises maailmasõjas valis Soome sakslaste poole lootusest Karjala tagasi saada. 

Pärast sõda tegid soomlased kõik, et president Rytit (vägede ülemjuhatajat) ei antaks Nürnbergi tribunalile välja. Venelaste nõudmisel mõisteti ta siiski kümneks aastaks vangi. Kuid juba 1949. aastal amnesteeriti Ryti “tervislikel põhjustel”. Ta elas 1956. aastani. Soomlased saavad tänaseni üheselt aru, et tolleaegsed riigijuhid valisid halbadest variantidest parima. 

Kas venelased on viimasel ajal pannud pahaks, et Soome oli fašistlik riik? Kogu Euroopa võiks Saksamaale esitada süüdistusi ja ainult süüdistusi.

Kas meie – eestlased – võiksime ka uue lehekülje keerata oma ajaloos? Lõpetada hirmus elamise?  Ajakirjandus – lubage meil tunda ennast uhkete ja säravate Euroopa kodanikena, kes paistavad silma eelkõige oma tarkusega. Ma usun, et kui TEIE, POLIITIKUD, kas või lühiajaliselt riskiksite oma häälte arvuga ja aitaksite MEIL, EESTLASTEL mõista muutunud maailma tema positiivsuses, ei jääks need hääled mõne aja möödudes teile tagasi tulemata.  

Autor on tuntud ettevõtja, mitmete parteide suurrahastaja, Reformierakonna liige. Ta on teinud Venemaal kinnisvaraarendust ja omab seal mitmeid kinnistuid.