12.04.2007, 00:00
Luigekaelses majas luigekaelsed toolid
Kas haruldast ja õnnelikku kokkusattumust, et omanäoline maja leidis endale oma näo järgi toolid, võiks nimetada hispaanlaste vandenõuks, küsib Anneliis Aunapuu.
Nii hoone kui ka tooli vormikeeles domineerib kumerate nurkadega kolmnurk.
Ameerikas Michigani järve kaldal sisustati Milwaukee
kunstimuuseumi juurdeehitispärl – Quadracci paviljon –
äsja uute toolidega, mis istuvad sinna justkui valatult. Kas on asjas oma
osa sellel, et nii maja arhitekt kui ka toolidisainer on hispaanlased? Paistab,
et nende ajud töötavad millegi poolest sarnaselt, kuigi
haardeulatuselt on meeste ettevõtmised õige erinevad. Tundub, et
kosmoselaeva ei saa võrrelda tumbaga, ometi võivad need
vormiolemuselt hämmastavalt kokku sobida.
Hea algatus
Seda päeva 1994. aastal, kui Milwaukee kunstimuuseumil tuli mõte tellida Quadracci paviljoni projekt arhitekt Santiago Calatravalt, kel senini polnud Ameerika mandril veel ühtki ehitist ette näidata, tuleb ajaloos kindlasti lugeda õnnelike kilda.
Muuseumi senised hooned, mille arhitektid olid Eero Saarinen (1957) ja David Kahler, renoveeriti, püsiekspositsioon mängiti ümber ja anti värske ilme ka rajatiste ümbrusele (Cudachy Gardens, kujundus Dan Kiley).
Santiago Calatrava, keda meiegi Moodsas Kodus põgusalt vaadelnud oleme, on arhitekt, kelle tähelend sai alguse fantastilistest sillalahendustest. Tema kuulsus kasvas aina suurema hooga tänu tellimustele ehitada suuri muusika- ja kunstikeskusi ning üha võimsamaid transpordisõlmi. Tema projekti järgi on rajamisel uus transpordisõlm hävitatud WTC krundi alla (prognoositud maksumus ligi 24 miljardit krooni, loodetakse valmis saada aastaks 2009) ning ambitsioonikaid projekte jätkub mitmele mandrile.
Calatrava on arhitekt, kelle võimed ulatuvad tavapiiridest välja. Tänu oma insenerivõimekusele suudab ta ellu viia kaelamurdvaid vorme, mille ideed on sündinud tema skulptorihinges. Kui tema väljasirutatud tiibadega hiigellinde meenutavad projektid sattunuks lihtsalt mõne inseneri lauale – eriti kui arhitekt ei suutnuks põhjendada, miks see asi ometigi nii pöörane peab välja nägema –, ei tunneks me ilmselt nähtust nimega Santiago Calatrava. Tema kompromissitus ja veenev põhjendamisoskus on baasiks, millele on ehitatud tema eelajaloolisi hiidlinde või vaalaluustikke meenutavad arhitektuuriteosed.
Hea vastuvõtt
“Calatrava heroiline kujundus annab Milwaukee kunstimuuseumile kunstiväärtuse, mis väljendab meie kollektsioonide kõrgelennulisust. Samas annab see Milwaukee’le maamärgi, mis kuulub maailmaklassi, rõhutades linna elavat kultuurilugu,” kuulutas muuseumi direktor David Gordon. Ilu ja tähelepanu kõrval andis uus paviljon muuseumile juurde 30 protsenti ekspositsioonipinda.
“See on monumentaalne projekt, nii arhitektuurne kui insenerlik meistriteos. Selles paiknevad uus efektne näitusepind, lisaruumid ja külastajatele mõeldud paigad, ümber elegantsed aiad,” kiidab direktor oma uut maja. Kogudest on toodud välja palju seni varjule jäänud taieseid, mida pole keegi juba aastaid näinud. (Kas pole juba tükk aega tunne, et jutt on Kumust…?)
Juba esimesel aastal pärast valmimist külastas muuseumi enam kui pool miljonit inimest.
Täide viidi muuseumi juhtkonna plaanid: et juurdeehitis täidaks muuseumi vajaduste kõrval ka ühiskonna vajadusi, ületaks kõik ootused, mis arhitektuurile üldse panna osatakse, ning seaks uued standardid uue millenniumi arhitektuurile. Loomulikult on valgetiivulisest objektist saanud Milwaukee linna uus sümbol.
Hea teostus
Ehitisse, mis kosmilise luksusjahina Michigani järve ääres seisab, pääseb mööda jalakäijate silda (Reiman Bridge), mis moodustab hoonega terviku. Sillapinda hoiab vee ko hal kaldu asetsev kandepost, mis peab pinge all hoone külge kinnituvaid viiesentimeetrise läbimõõduga mitteparalleelseid kaableid. Juba need moodustavad hoogsa geomeetria.
Hoone on saanud üle terve maailma tuntuks tänu oma ainulaadsele ja visuaalselt efektsele insenerlahendusele, mis reguleerib interjööris päikesevalgust. Just see annab paviljonile linnu ilme, kes hakkab lendu tõusma. Tegemist on Calatrava kinnisidee-kujundiga, mida ta on korduvalt kasutanud nii visandites, skulptuurides kui ka hooneprojektides.
Valgustuse reguleerimiseks loodud sõrestiktiibade (Burke Brise Soleil) siruulatus on suurem kui lennukil Boeing 747-400. Ligi 30 meetri kõrguse paviljoni võlvitud fuajee klaaskatuse pealt avanevad tiivad hommikul kell 10, kui muuseum avatakse, maja sulgemisel need langetatakse. Igal keskpäeval tehakse üks tiivaripsutus publikumagnetiks ka niisama. Muide, reeglites on kirjas, et kurjade ilmadega võidakse tiibu mitte tõsta, näiteks tuule kiirusel üle 40 m/s, äikese või raskete jääoludega.
Hea lisand
Hoonesse, mis valmis aastal 2001, valiti äsja uued publikutoolid. Selle au osaliseks sai hispaanlase Jesús Gasca tool Globus, mille disain on kuulsust kogunud aastast 1994. Kümme aastat hiljem loodi toolist ka ilmastikukindel versioon, matistatud roostevabast terasest raami ja polüpropüleenist selja ja põhjaga.
Tooli kumerad pinnad pakuvad eriti mugavat istumisasendit ning seda saab kasutada nii sees kui väljas. Milwaukee valis selle välja tema universaalsuse ja mugavuse pärast ning muidugi ka suguluse tõttu hoone arhitektuuriga. Hoonesse telliti 400 Globus-tooli.
STUA asutaja ja disainer Jesús Gasca on muide hariduselt insener. Firma on aastate jooksul tootnud ainult üksikuid mudeleid, kuid selle-eest on need eriti läbimõeldud vormiga, maksimaalse kvaliteediga materjalidest ja tehniliselt perfektsed. Ilmselt on just see lubanud limiteeritud toodanguga firmal siiski olemas olla. Justkui vastukaaluks tootmise ja disaini kompaktsusele teeb firma endale promo suhteliselt kunstipärase lähenemisega, kus fotolavastustel on näha palju meeleolu ja vähe toodet.
Firma tööstiili võiks iseloomustada kui skandinaavialikkust vahemere kastmes. Üle kahekümne aasta turul olnud firma on oma väheste toodetega (STUA Collection) ja eriti viimaste uudiste hulka kuuluva tooliga Gas võitnud siiski silmatorkavalt palju tähtsaid disainipreemiaid. Oma missiooni kuulutavad nad nii: “Elukeskkonna parandamine oma toodete pideva täiustamise kaudu, eelistades taaskasutusmaterjale ja keskkonnasõbralikke tootmisprotsesse.”
See on üks eredaid näiteid, kus on valitud “raskem” tee: kvantiteet on rahulikult kvaliteedile ohvriks toodud – firma strateegiaks ei ole odav populaarsus, efektitsemine ega massiga löömine, vaid tähelepanelikkus ja tõsine keskendumine oma väljundile. Detail, mitte kogus. Ning uskuge või mitte, täiusetaotlus on osutunud vitaalseks. See annab lootust, eks ole.
Tallinnas võib STUA tooteid leida-näha-proovida Dectona galeriis.
Hea algatus
Seda päeva 1994. aastal, kui Milwaukee kunstimuuseumil tuli mõte tellida Quadracci paviljoni projekt arhitekt Santiago Calatravalt, kel senini polnud Ameerika mandril veel ühtki ehitist ette näidata, tuleb ajaloos kindlasti lugeda õnnelike kilda.
Muuseumi senised hooned, mille arhitektid olid Eero Saarinen (1957) ja David Kahler, renoveeriti, püsiekspositsioon mängiti ümber ja anti värske ilme ka rajatiste ümbrusele (Cudachy Gardens, kujundus Dan Kiley).
Santiago Calatrava, keda meiegi Moodsas Kodus põgusalt vaadelnud oleme, on arhitekt, kelle tähelend sai alguse fantastilistest sillalahendustest. Tema kuulsus kasvas aina suurema hooga tänu tellimustele ehitada suuri muusika- ja kunstikeskusi ning üha võimsamaid transpordisõlmi. Tema projekti järgi on rajamisel uus transpordisõlm hävitatud WTC krundi alla (prognoositud maksumus ligi 24 miljardit krooni, loodetakse valmis saada aastaks 2009) ning ambitsioonikaid projekte jätkub mitmele mandrile.
Calatrava on arhitekt, kelle võimed ulatuvad tavapiiridest välja. Tänu oma insenerivõimekusele suudab ta ellu viia kaelamurdvaid vorme, mille ideed on sündinud tema skulptorihinges. Kui tema väljasirutatud tiibadega hiigellinde meenutavad projektid sattunuks lihtsalt mõne inseneri lauale – eriti kui arhitekt ei suutnuks põhjendada, miks see asi ometigi nii pöörane peab välja nägema –, ei tunneks me ilmselt nähtust nimega Santiago Calatrava. Tema kompromissitus ja veenev põhjendamisoskus on baasiks, millele on ehitatud tema eelajaloolisi hiidlinde või vaalaluustikke meenutavad arhitektuuriteosed.
Hea vastuvõtt
“Calatrava heroiline kujundus annab Milwaukee kunstimuuseumile kunstiväärtuse, mis väljendab meie kollektsioonide kõrgelennulisust. Samas annab see Milwaukee’le maamärgi, mis kuulub maailmaklassi, rõhutades linna elavat kultuurilugu,” kuulutas muuseumi direktor David Gordon. Ilu ja tähelepanu kõrval andis uus paviljon muuseumile juurde 30 protsenti ekspositsioonipinda.
“See on monumentaalne projekt, nii arhitektuurne kui insenerlik meistriteos. Selles paiknevad uus efektne näitusepind, lisaruumid ja külastajatele mõeldud paigad, ümber elegantsed aiad,” kiidab direktor oma uut maja. Kogudest on toodud välja palju seni varjule jäänud taieseid, mida pole keegi juba aastaid näinud. (Kas pole juba tükk aega tunne, et jutt on Kumust…?)
Juba esimesel aastal pärast valmimist külastas muuseumi enam kui pool miljonit inimest.
Täide viidi muuseumi juhtkonna plaanid: et juurdeehitis täidaks muuseumi vajaduste kõrval ka ühiskonna vajadusi, ületaks kõik ootused, mis arhitektuurile üldse panna osatakse, ning seaks uued standardid uue millenniumi arhitektuurile. Loomulikult on valgetiivulisest objektist saanud Milwaukee linna uus sümbol.
Hea teostus
Ehitisse, mis kosmilise luksusjahina Michigani järve ääres seisab, pääseb mööda jalakäijate silda (Reiman Bridge), mis moodustab hoonega terviku. Sillapinda hoiab vee ko hal kaldu asetsev kandepost, mis peab pinge all hoone külge kinnituvaid viiesentimeetrise läbimõõduga mitteparalleelseid kaableid. Juba need moodustavad hoogsa geomeetria.
Hoone on saanud üle terve maailma tuntuks tänu oma ainulaadsele ja visuaalselt efektsele insenerlahendusele, mis reguleerib interjööris päikesevalgust. Just see annab paviljonile linnu ilme, kes hakkab lendu tõusma. Tegemist on Calatrava kinnisidee-kujundiga, mida ta on korduvalt kasutanud nii visandites, skulptuurides kui ka hooneprojektides.
Valgustuse reguleerimiseks loodud sõrestiktiibade (Burke Brise Soleil) siruulatus on suurem kui lennukil Boeing 747-400. Ligi 30 meetri kõrguse paviljoni võlvitud fuajee klaaskatuse pealt avanevad tiivad hommikul kell 10, kui muuseum avatakse, maja sulgemisel need langetatakse. Igal keskpäeval tehakse üks tiivaripsutus publikumagnetiks ka niisama. Muide, reeglites on kirjas, et kurjade ilmadega võidakse tiibu mitte tõsta, näiteks tuule kiirusel üle 40 m/s, äikese või raskete jääoludega.
Hea lisand
Hoonesse, mis valmis aastal 2001, valiti äsja uued publikutoolid. Selle au osaliseks sai hispaanlase Jesús Gasca tool Globus, mille disain on kuulsust kogunud aastast 1994. Kümme aastat hiljem loodi toolist ka ilmastikukindel versioon, matistatud roostevabast terasest raami ja polüpropüleenist selja ja põhjaga.
Tooli kumerad pinnad pakuvad eriti mugavat istumisasendit ning seda saab kasutada nii sees kui väljas. Milwaukee valis selle välja tema universaalsuse ja mugavuse pärast ning muidugi ka suguluse tõttu hoone arhitektuuriga. Hoonesse telliti 400 Globus-tooli.
STUA asutaja ja disainer Jesús Gasca on muide hariduselt insener. Firma on aastate jooksul tootnud ainult üksikuid mudeleid, kuid selle-eest on need eriti läbimõeldud vormiga, maksimaalse kvaliteediga materjalidest ja tehniliselt perfektsed. Ilmselt on just see lubanud limiteeritud toodanguga firmal siiski olemas olla. Justkui vastukaaluks tootmise ja disaini kompaktsusele teeb firma endale promo suhteliselt kunstipärase lähenemisega, kus fotolavastustel on näha palju meeleolu ja vähe toodet.
Firma tööstiili võiks iseloomustada kui skandinaavialikkust vahemere kastmes. Üle kahekümne aasta turul olnud firma on oma väheste toodetega (STUA Collection) ja eriti viimaste uudiste hulka kuuluva tooliga Gas võitnud siiski silmatorkavalt palju tähtsaid disainipreemiaid. Oma missiooni kuulutavad nad nii: “Elukeskkonna parandamine oma toodete pideva täiustamise kaudu, eelistades taaskasutusmaterjale ja keskkonnasõbralikke tootmisprotsesse.”
See on üks eredaid näiteid, kus on valitud “raskem” tee: kvantiteet on rahulikult kvaliteedile ohvriks toodud – firma strateegiaks ei ole odav populaarsus, efektitsemine ega massiga löömine, vaid tähelepanelikkus ja tõsine keskendumine oma väljundile. Detail, mitte kogus. Ning uskuge või mitte, täiusetaotlus on osutunud vitaalseks. See annab lootust, eks ole.
Tallinnas võib STUA tooteid leida-näha-proovida Dectona galeriis.
7 sarnasust hoone ja tooli vahel
1. Vorm kasutab kumerjoont, mis läheneb sageli kolmnurgale, justkui oleks kummirõngas kolme sõrmega sirgu venitatud.
2. Avade ümber vilgub metalli.
3. Kasutavad paralleele: silla trossid ja aknaruudud nagu toolijalgade mets.
4. Vormil on tiivad või tiivanukid.
5. Mõlemad on valged.
6. Mõlemad on kerged.
7. Mõlemad on hispaanlaste tehtud.
1. Vorm kasutab kumerjoont, mis läheneb sageli kolmnurgale, justkui oleks kummirõngas kolme sõrmega sirgu venitatud.
2. Avade ümber vilgub metalli.
3. Kasutavad paralleele: silla trossid ja aknaruudud nagu toolijalgade mets.
4. Vormil on tiivad või tiivanukid.
5. Mõlemad on valged.
6. Mõlemad on kerged.
7. Mõlemad on hispaanlaste tehtud.
