“Lumehelbeke”: “Ma pole Imre Arakase mõrvakatsega kuidagi seotud!”
Esimene kohtumine toimub 1. oktoobril Marbella hotelli hommikusöögilauas. Kohe, kui ruumi astun, tunnen ta ära politseipildilt – küll veidi kõhnema, ent eksimatult sama mehe. Õigustades oma hüüdnime Lumehelbeke, kannab ta valget linast särki ja šortse, sest väljas on 30 kraadi.
Toomas Mändmets (39) on vabaduses kautsjoni vastu, sest teda ei oota mitte üks, vaid koguni kaks kohtuprotsessi, kus teda ähvardab 20 pluss 4 aastat trelle vastavalt Imre Arakase atentaadile kaasaaitamise eest 7. detsembril algaval istungil Malagas ja kelmuse eest tuleva aasta algul Barcelonas. Iga teine kaotaks sellises olukorras söögiisu ja une.
Kuid staažikale kelmile (tema oma väljend!) teeb muret muu. “Allilm on mulle sõja kuulutanud,” nendib Mändmets söögilauas muna ja peekonit hävitades ning ühtlasi ümbrusel valvsalt silma peal hoides. Seetõttu tahab härra Lumehelbeke teha midagi, mis käib risti vastu allilma kirjutamata seadustele – anda intervjuu. Aga meie esimene kohtumine on alles proov.
Kui ma seitse nädalat hiljem neljapäeva hommikul lennukisse istun, on üks esimesi uudiseid lehes napp teade Kalev Kure mõrvast eelmisel õhtul. Sel hetkel olen valmis kihla vedama, et endine tagaotsitav mõtleb viimasel hetkel ümber ja sõit Hispaaniasse on asjata.
Ometi sõidab viimased kuus aastat Hispaanias elanud mees järgmisel hommikul treppi suure tumeda Eesti numbrimärkidega BMWga ja teatab fototehnika jaoks pakiruumi kaant tõstes muigega: “Siia mahub kaks inimest.” Sama soojaga pakub ta 1994. aasta masinat meile müüa. “Kõik lisad, ühtki kuritegu pole sellega sooritatud, vaid 80 000 krooni,” reklaamib karistatud pettur.
Musta, et mitte öelda ähvardava alatooniga nalja viskab Mändmets terve päeva, mil ta eestlastega seotud paiku näitab. “Äkki röövime teid ära ja vaatame, palju Ekspress teie eest maksab?” Raske on seda vaid lõõbina võtta, kui ühe legendi järgi kavandas seesama sõbraliku olemisega paks (jälle tema oma väljend!) koos teise Eesti pätiga ühe Hispaanias elava rikkuri laste röövi. Ja vähemalt üks tema kaaskohtualustest atentaadikaasuses tabati mullu jõugus, kes röövis inimesi.
“Sõber tuli vangist välja, ütles: aita auto rentida. Aitasin auto rentida. Ta läks, röövis kellegi ära, torkis nugadega natukene, natukene lõikas kõri ka, inimene jäi muidugi elama pärast,” jutustab Mändmets joviaalsel toonil nagu räägiks koogiretseptist.
Tihti on mul teda raske uskuda. Näiteks kui ta väidab, et on koos Carlos Šaakaliga türmis istunud, Kolumbia narkoparunil kodus käinud ning et tunneb vähemalt 12 seaduslikku varast Venemaal. Kogu meie suhtluse vältel vaevab mind küsimus – miks ta seda kõike räägib? On see peidetud ähvardus tunnistajatele protsessil? Sõnum vihavaenlastele või võmmidele? Hirm? Edevus? Kindel on, et kuidagi on see talle kasulik, muidu ta seda ei teeks. Igal juhul on see kõige üllatavamaid usutlusi, mis ma iial teinud olen.
Miks sa arvad, et Eesti allilm on sulle sõja kuulutanud?
Ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Minuni on jõudnud sellised kuuldused, et narkokullerid, kes tulevad Eestist siia narkootikumide järele, neil on taskus neli paberit – Eesti Vabariigi pass, juhiluba, siis paberilipakas, kus on minu nimi, ja siis minu pilt. Et juhul, kui nad kuskil “põlevad” või neil midagi juhtub, mendid midagi ära võtavad, siis näidatakse – näed, see mees andis, see mees müüs, see mees kõik organiseeris. Ma ei taha selle eest kinni minna, mida ma teinud pole.
Nende nimesid, kes temaga sõjajalal on, Mändmets välja ei ütle. Samas eelistab ta praegu Eestisse oma nina mitte toppida. Kalev Kure atentaadi kohta pakub ta ettevaatlikke versioone, ent möönab, et “struktuurimuutusi” on oodata.
Aga miks see sõda sulle kuulutati, mingi teooria sul on?
Eestlaste hulgas mul otseseid vaenlasi ei ole. On kaks inimest, kes mind väga ei armasta, kellele ma millegipärast ei meeldi. Puhtalt isiklikud põhjused. Kuna nad on nüüd nagu kraanajuhid saanud kangide juurde, eks nad siis nüüd kange liigutavad.
Miks inimesed Eestis kohtus konkreetselt ütlevad, et mina olen neile andnud narkootikume, kui ma tegelikult seda teinud ei ole? See on ju bullshit!
Ma vaatan, et Hispaanias sa end väga ei varja, sõidad suure Eesti numbrimärkidega autoga ringi. Tunned end julgelt?
Asi on selles, et ma pole mitte kellelegi teinud midagi sellist, mille eest mulle oa võiks pähe lasta. Aga peksa anda... Võibolla keegi tuleb, teeb mulle tuupi. Eks ma kannatan selle ära kuidagi.
7. detsembril algab Malaga ringkonnakohtus protsess nelja eestlase üle, keda süüdistatakse Imre Arakase mõrvakatses. Ekspressi andmetel on peale Mändmetsa süüpingis Ainar Kupp, Aimar Laur ja Peeter Vaik – kõik staažikad kurjategijad. Mändmets väidab, et pole mõrvakatsega kuidagi seotud.
Et 20 aastat karistuseks nõutakse, viitab siiski, et riigil on tõsised tõendid su vastu.
Niipalju, kui advokaadid on vaadanud seda asja, tõendid täielikult puuduvad. Lihtsalt on öeldud, et rendiautot, mis oli minu nimele renditud, on nähtud seal koha peal. Aga tegelikult seda seal olnud ei ole. Jääme ikkagi lootma, et õige hõlma ei hakka keegi.
Praegu oled sina ainus neljast süüdistatavast, kes on väljas?
Jah, sest kui meid kinni võeti, siis mulle süüdistust ei esitatud, sest kohtunik ei leidnud, et ma olen milleski süüdi, et peaks mind vahi alla võtma.
Kuidas sa Imre Arakasega läbi saad, kui sind momendil siiski süüdistatakse tema laskmises osalemises?
Vaadake, ma ei saa temaga halvasti läbi saada, sest Imre Arakas ju tegelikult teab, kes teda lasi. Kui sind lastakse, siis sa ju näed, kes sind laseb. Kui sind lastakse, siis sa ei vahi ju ümberringi ja ei vaata, mis numbriga autod seal seisavad, sa vaatad ikka neid inimesi, kes sind lasevad. Selles suhtes ma olen täitsa rahulik, sest kui ma teda lasknud ei ole ja mind seal olnud ei ole, miks ta peaks valetama? Lugupeetud ja korralik inimene, legend, miks tema peaks valetama?
Lahkusid Eestist 1997. aastal. Ehkki sa olid tagaotsitav kelmuse eest, räägib legend allilma ühiskassalt võetud 300 000 dollarilisest laenust, mis jäi tagastamata.
See, et ma laenu võtsin inimestelt, see on tõsi. Võib-olla et asi teravamaks teha, pandi sinna Nikolai Tarankovi nimi sisse. Sest kujutage ette, ma olen Nikolai Tarankovi elus kolm korda näinud ja nüüd ma lähen tema juurde ja ütlen: Kolja, anna mulle 200 000 või 300 000! Mis te arvate, et ta annab? Isegi kui tal oleks?
Elasid ligi kaks aastat Kolumbias. Miks peitsid end sinna?
Kui ennast ära peita, siis ei ole mõtet minna Räpinasse, ikka keegi näeb või kuuleb. Aga kui lähed Kolumbiasse, siis isegi kui keegi näeb või kontrollib dokumente, ei ole sind võimalik kuhugi saata, sest Kolumbia ei kuulu Interpoli.
Kolumbial on ju teadagi kuulsus missugune – kokaiin. Lisaks elasid kõige kurikuulsamates linnades Medellinis ja Calis.
Jah. Ma ei tea – Eesti on ka kuulus oma mulgikapsaste poolest. See on nagu rahvuslik produkt. Kui sa sõidad Kolumbiasse, siis esimene asi, mida sa igal pool näed ja kuuled, on kokaiin. Ma ei sõitnud sinna selle pärast.
Mändmetsas on kahtlemata peidus Eesti lavalaudade jaoks kaotsi läinud talent. Tema jutustus sellest, kuidas ta Kolumbias lennuavariisse sattus, on parimas meelejahutaja stiilis ning lugu, kuidas teda kaks korda rööviti, esitab ta peeterojaliku hooga. Ellujäämisel aitasid tema sõnul “spetsiifiliste” olude tundmine ja mingi kuues meel.
Miks sa otsustasid Vanasse Maailma naasta?
Sul on selles suhtes õigus, et inimene nagu mina ei saa seal mitte mingit muud moodi elatuda kui narkobisnisega. Kas siis hakata majandama seda Euroopasse või midagi sellist. Aga kui vaadata ja lehitseda kriminaalkoodeksit, siis need jutud hakkavad kõik 10 aastast ja ma ei leidnud selles perspektiivi.
Millal sa Hispaaniasse kolisid?
Ma tulin siia 1999. aastal 26. novembril. (Kui hiljem küsin, kuidas ta täpset kuupäeva mäletab, siis seletab ta lahkelt, et mälu on kelmi peamine tööriist. Sa pead mäletama, mida valetasid – toim.)
Enne seda olid siin juba Kuke-Jansa, Helina Tom, Arakas ja kaks-kolm meest veel. See koloonia... mina ei saa aru, mida see tähendab – koloonia? Mingitel vetikatel on koloonia, aga selle Marbella koloonia olete kahtlemata tekitanud teie, härrad ajakirjanikud.(Järgneb ettekanne eestlase erakliku iseloomu teemal – toim.)
Isegi kohalikud politseinikud kinnitasid mõni aasta tagasi, et eestlased on allilmas arvestatav jõud, kelle boss on Toomas Helin.
Helina Tom oli minu meelest – vabandust, on siiamaani – rohkem nagu nalja- ja nikumees. Kes ostaks, müüks, vahendaks midagi, teeniks kuskilt raha. Narkoparun... no ma ei kujuta ette. Nii palju kui mina neid narkoparuneid olen näinud... Ja ma olen ka Helina Tomiga koos istunud ja viina võtnud ja pulli teinud. Mul on nagu narkoparunist ja Helina Tomist... need lähevad absoluutselt, kardinaalselt lahku.
Tonnine marihuaanalast, mille veo korraldamise eest Helin hiljuti kinni mõisteti, tabati täpse vihje põhjal. See pidi tulema siseringist?
Kui ma olin Kolumbias, siis ma rääkisin ühe narkoparuniga. Ta ütles: meie äri on väga hästi organiseeritud. Meile on tähtis, et iga viies kilo kohale jõuaks. Kui iga viies kilo kohale jõuab, siis me oleme väga suures võidus. Kui jõuab viiest kaks, on väga hea. Kolm – veel parem. Neli – ebareaalne. Viis – pole kunagi juhtunud.
Väga lihtne on nii teha, et sa saadad viit eri teed pidi viis tonni marihuaanat kuhugi ja ühe tonni kohta lihtsalt helistad politseisse ja ütled: näed, see mees ostis minult tonni, jälgige seda meest. Politsei hakkab teda jälgima ja ülejäänu läheb rahulikult läbi. Nii nad töötavad seal Kolumbias. Ma arvan, et need “marokid” või kust see savu tuli, töötavad sama moodi.
Aga sisering on üldse väga valus teema. Minust on räägitud nüüd, kui ma Eestist ära tulin, et ma olen politsei koputaja, et ma olen “kits” ja kes veel. Aga kui kõik seda teavad ja kõik sellest räägivad, et ma olen see politsei informaator ja koputaja – öelge, kallid sõbrad, kuidas ma teie asjadest üldse midagi tean? Et ma tean sellest, mida te kavatsete teha, kuhu ja kellele te kavatsete midagi müüa. Järelikult te olete põhulõuad ja teie koht ongi vangimajas. Te olete lollid, minge vangi ja lõpetage ära, ärge tehke äri! (Selles monoloogis muidu lõbus-rõõmus Mändmets ägestub – Toim.)
Mändmets usub, et kui Eesti kriminaalpolitseinikud poleks pärast Arakase atentaati Marbellasse sõitnud, kõnniksid tema ja Kupp siiani vabaduses. Kui tagaotsitavad 9. jaanuaril 2002 Fuengirolas maha murti, leiti nende kodudest kaks kilo kokaiini, pakk võltsdollareid ja atentaadis kasutatuga samast seeriast laskemoona. Hiljem ekspertiisis osutus kokaiin mulaažiks.
Mändmets ootas väljasaatmist Eestisse aasta ja kolm kuud. Kodumaal käis ta kohtu alt läbi, istus kelmuse eest veel kaks kuud ja kupatati Hispaaniasse tagasi, kus teda ootab koguni kaks kohtuprotsessi. Barcelonas seisab tuleva aasta algul ees kohus 33 inimese, nende hulgas Mändmetsa üle, kes on segatud varastatud autode ärisse.
Kõike arvestades näed sa väga rahulik välja. Sa ei karda, et mõni nendest karistustest võib teoks saada?
See, et ma rahulik välja näen, ei tähenda, et ma ei karda. Kas ma peaksin närviliselt suitsetama ja paaniline olema või? Loomulikult ma kardan. See ongi ainus asi, mida ma siin maailmas kardan. Ma kardangi ainult politseid ja ma kardan kohut. Sest pättide kartmine, see on mind juba ära tüüdanud – ma olen nii palju kartnud, et ma ei viitsi enam karta.
Veel hiljuti ütles Soome keskkriminaalpolitsei juht, et eestlased on Euroopa mastaabis allilmas siiani kõvad tegijad.
Jah, ma ei vaidle. Põdrad ise kui sellised – nemad ei ole võimelised üldse asju ajama. Kui üldse keegi midagi liigutab, siis on need eestlased, aga kus need eestlased siin on? Costa del Sol, tal ei ole äärt ega lõppu. Lennukipileti võib osta iga inimene. Aga millegipärast kõik mõtlevad, et kui nad siia tulevad, siis nad peavad kindlasti tulema minu juurde või siis kellegi teise juurde sealt Marbellast, kes on siin kaua elanud, ja nemad peavad sättima seda ostmist või aitama. See ei ole tingimata nii. Mina arvan, et nende asjadega tegelevad inimesed, keda me keegi ei tunne, keda keegi ei näe.
Sa ei saa ometi vaadata silma sisse ja öelda, mina, Toomas Mändmets, olen puhas poiss, alati ausat teed käinud?
Vastupidi. Ma tahan väita, et kogu elu alates 23. eluaastast ma olengi ainult kurja teinud, kogu aeg, sest elu on mind selleks sundinud, ma ei oskagi muud teha. Aga ma teen üksi, ma ajan vaikselt oma asju, ma nõkitsen, sätin midagi. Kui saate, võtke mind kinni, palun, pange vangi. Kui politsei paneb mind vangi, siis järelikult ma olen ise loll. Aga kui ta seda siiamaani teinud ei ole, ju siis mingi sisu asjas on ikka võib-olla.
Seda esiteks. See on kõik minevik. Viimased kaks aastat pole ma mitte millegi muuga tegelnud kui ehitusega.(Mändmets annab ülevaate, et ehitusäri Päikeserannikul on lollikindel äri – toim.)
Kas sa ei karda, et pärast seda, kui sa oled sellist juttu ajanud, hakkavad sind senisest innukamalt jahtima nii politsei kui ka allilm?
Mist tähendab jahtima? Politsei... ma ei oska öelda, las nad jahivad. See on nende töö mind jahtida. Kui mind Eestisse viidi sunniviisiliselt, siis ma istusin seal Paides kambris kinni. Ükspäev kutsuti välja ja istusid minu ees kaks Eesti politseinikku ja nad ütlesid mulle selgelt ja sirgelt. Ütlesid: vaata, paks, me peame sind Hispaaniasse tagasi viima, kuigi me tahaksime sind vangi pista. Tee seal Hispaanias, mida sa teed, see meid ei huvita, aga kui me kuuleme, et sina oled kuskile saatnud kas või ühe kilogrammi sitta, aidanud seda mõnel eestlasel teha, siis me paneme su vangi. Usu, me leiame selle põhjuse. Ma ütlesin: stopp, poisid, kõik! Surusin kätt ja läksime lahku nagu laevad meres.
Mul on pakt, ma ei aita mitte kellelgi sitta osta ega sitta müüa. Ma ei taha vangi minna. Uskuge, siin Hispaanias on muud ka teha. Ma ei ole pühak. Ma ei väida, et ma kunagi seda teinud ei ole, aga pärast seda, kui mind vangist välja lasti 23. juunil 2003. aastal, ma ei ole seda rohkem teinud. Ja ei kavatse teha.
