Skandaalimaigulisest avataktist hoolimata on lumelauatamisest saanud olümpiamängude vaatajamagnet. See on viis, kuidas noor spordihuviline teleri ette naelutada. Murdmaasuusatamisest ei suudaks enamik adrenaliinijanus lääne noori vist kunagi erutuda. Seevastu näiteks lumelaudur Shaun White’i võitu Torino mängudel jälgis telekanali NBC vahendusel 23,2 miljonit ameeriklast. Ka Vancouveri olümpial on oma punase juuksepahmaka tõttu hüüdnime “Lendav tomat” kandev White üks USA koondise staaridest. Veel üle-eelmisel dekaadil riuklikest, põlve otsas nokitsevatest lumelauasõitjatest on saanud isikliku mänedžeri ja PR-meeskonnaga profisportlased. Reuters kirjutab, et kui kümme aastat tagasi võis ajakirjanik intervjuu saamiseks helistada lumelauasõitjale või tema emale, siis nüüd peab võtma kõne tema mänedžmendile. Noored ja nägusad lumelaudurid on löönud jalaga lahti Ameerika meinstriimkultuuri ukse ja sisse astunud. Selle tõestuseks kas või rennisõitja Louie Vito osalemine Ühendriikide tantsušõus “Dancing With The Stars”.

Kõvasti teenitakse ka lumelaua- ja rõivatootjatega sõlmitud lepingute pealt. Väidetavalt võib Shaun White olla kõige rikkam tüüp Vancouveri olümpiakülas – tema 9 miljoni dollari suurune teenistus 2008. aastal on samas suurusjärgus mõlema NHLi suurtähe, venelase Aleksandr Ovetškini ja kanadalase Sydney Crosby omaga.

Tõesti, lumelauamaailm on kõvasti muutunud. Noored ja vihased tegijad jagavad omavahel miljoneid ning naudivad tähesära. Aga Rebagliati, kes jäädvustas end 1998. aastal lumelauasõidu ajalukku, elab tavainimese elu ja kirjutab oma olümpiaseiklustest raamatut.

Võib öelda, et ülemvõim lumelauamaailmas ongi USA käes. Kolmedelt olümpiamängudelt on võidetud 14 medalit – viis kulda, viis hõbedat ja neli pronksi. Aga ka meie põhjanaabrite rennisõitja Markku Koski suutis end Torino olümpial pronksmedalile upitada.