Kunagi ootasin lund seepärast, et siis tormas koer tuppa palju puhtamate käppadega. Senini vaatan haletsusega koeraomanikke, kes oma lemmikutega läbi vihma ja pori rühivad – edasi lähevad nad ju oma puhtasse tuppa... Hiljem ootasin lund selleks, et puukuuris kas või midagi näha, kui veel enne hommikuhahetust puid toomas käisin, et ahjus tuld süüdata. (Õhtul oli sama pime, vahet polnud.) Kui lumi maha tuli, oli äkki ka puukuuris valge nagu päeval.


Nüüd, kui mu elus pole enam koera ega ahju, ootan pigem hingevalgust. Ja vaikust. Nüüd on mul kass ja radiaator, mugavusetase tunduvalt kõrgem. Ometi on ka ilma praktilise kasuta ääretult oluline, kui ümberringi valgem on. Meel muutub siis märgatavalt kergemaks, mõte jookseb vabamalt ja helgemaid radu pidi. Ning vaikus! Lumi katab tõesti kõik summutava vaibaga, tsivilisatsiooniklirin on sestpeale vaid aimatav.


Lumerõõmu juurde kuulub lahutamatuna ka valgus ja soojus. Kauneim pilt, mida tean, on vaikne lumine äärelinnatänav videvikus, kui unised laternad heidavad lumesinisele tulekarva triipe ja hämaruses kumab akendest sooja valgust. Toon-toonis sinise üleminekud võtavad hinge kinni. Eriti kaunist valgust kumab jõululumme kirikute vitraažakendest, kui võlvide all on süüdatud kõik tuled, tähistades aasta kõrghetke lähedust, valguse võitu.


Ja kui lund ei ole, siis meie võime sellest vähemalt unistada. Lõunamaal, kus muidu on ju tore, ei täitu lumeunistus iialgi. Kurb on vaadata lumelaua reklaame palmide vahel ning suurte moefirmade ponnistusi, et jõuluatribuutikaga bikiine müüa. Jah, see kaubandus, enese teadmata lõhub see jõulutunnet siingi. Aga püüdkem siis kaitsta oma sisemist jõulusoojust ning võtkem päkapikukohustusi sel aastal kergemalt! Ilusat lumeootust kõigile!