05.04.2007, 00:00
M&M ehk magus klassika
Telesari “Meister ja Margarita” ETVs
pühapäeva õhtuti.
On see nüüd juhus või mitte, aga kolme nädala eest ETV ekraanil debüteerinud Vene telesari “Meister ja Margarita” läheb eetrisse samal ülestõusmispühade
-eelsel ajal, mil toimub ka romaani tegevus: näiteks kurikuulus varietee-etendus, milleni sarja tegevus kolmanda osa lõpuks jõudis, langes suurele neljapäevale. Algusosades ei ilmunud küll vaatajate ette kumbagi nimitegelast (Meister tegi oma esmaetteaste alles kolmanda jao viimases kaadris), kuid sarja õhustik joonistus välja juba esimestes stseenides.
“Meister ja Margarita” on kindlalt esimeste romaanide seas, mille lemmikteosena nimetamist etikett meilgi klantsajakirjade intervjueeritavatelt ja orkutiprofiilide koostajatelt nõuab (võistelda suudavad ehk vaid “Kuritöö ja karistus” ning “Sada aastat üksildust”), rääkimata tema kultuslikust staatusest Venemaal. Ilmselt mõistis ka telesarja lavastaja Vladimir Bortko, et materdamisest ei pääse ta nii või teisiti, seepärast on tema lihtne ja püüdlikult originaalilähedane lahendus täiesti mõistetav.
Lavastajapoolsed rõhud ja näpuganäitamised on tõesti napid: kui esimese osa pikaldane avastseen Patriarhi tiikide ääres (nagu ka kogu ülejäänud Moskva-tegevus) on toonitud liigagi ootuspäraselt “retropruuniks”, siis Ješua Ha-Notsri (Sergei Bezrukov) ja Pontius Pilatuse (Kirill Lavrov) esmakohtumist näidatakse täisvärvis (ja kuidas olekski saanud teisiti demonstreerida “vereva palistusega mantlit”). Moskva-stseenid lahvatavad värviliseks alles kulminatsioonikohtades, nagu kirjandustšinovnik Berliozi õnnetu surm avaosas või varieteelakei Varenuhha kiusamine kolmandas. Pisidetailid mängivad sageli olulist rolli: Sadovaja maja hoovis toimuvat janditamist kardinate vahelt piiluv majaelanik lisab õhustikule rohkemgi kui karme käske jagavad sünged erariides ametnikud.
Eks ole ju selge, et kümneosalise telesarja formaat sisaldab pealesunnitud emotsionaalset lainetust: iga osa peab lõppema pingelisel noodil. Sellega on autorid seni hästi hakkama saanud, kuid keerulist ja mitme süžeeliiniga lugu on telesarja formaadis ikkagi üsna raske jälgida. ETV näitab osi nädalase vahega ja seitsme päeva jooksul jõuab eelmises osas juhtunu juba parasjagu meelest minna. Sellegipoolest pole reklaami puudumine riigitelevisioonis mulle veel kunagi varem nii suurt rõõmu valmistanud: niigi tükeldatud loo hakkimine müügikäraga muudaks jälgimise päris võimatuks.
Pildiliselt võiks tembutamine esimestes osades mõjuda lihtsalt “Kahtteist tooli” meenutava jandina, kuid Igor Korneljuki suurepärane muusika ei lase lugu nii üheplaaniliselt vastu võtta. Igal juhul lubab “Meistri ja Margarita” televersioon täita tekstitruud ja konservatiivse joonega lavastust just nii maitsva täidisega, nagu vaatajale meeldib: Meistri kannatuste loost poeet Bezdomnõi vaimse ärkamiseni või Stalini-vastasest allegooriast Wolandi evangeeliumini.
Küllap teeb sarja originaalilähedus ka tõlkija töö lihtsamaks. Igatahes jättis kolme esimese osa tõlge hea mulje, kui mitte arvestada ilmselt näpuveana sisse lipsanud viidet Tacituse teosele nimega “Anaalid”. Aga eks seegi haaku loo saatanliku huumoriga päris hästi.
On see nüüd juhus või mitte, aga kolme nädala eest ETV ekraanil debüteerinud Vene telesari “Meister ja Margarita” läheb eetrisse samal ülestõusmispühade
-eelsel ajal, mil toimub ka romaani tegevus: näiteks kurikuulus varietee-etendus, milleni sarja tegevus kolmanda osa lõpuks jõudis, langes suurele neljapäevale. Algusosades ei ilmunud küll vaatajate ette kumbagi nimitegelast (Meister tegi oma esmaetteaste alles kolmanda jao viimases kaadris), kuid sarja õhustik joonistus välja juba esimestes stseenides.
“Meister ja Margarita” on kindlalt esimeste romaanide seas, mille lemmikteosena nimetamist etikett meilgi klantsajakirjade intervjueeritavatelt ja orkutiprofiilide koostajatelt nõuab (võistelda suudavad ehk vaid “Kuritöö ja karistus” ning “Sada aastat üksildust”), rääkimata tema kultuslikust staatusest Venemaal. Ilmselt mõistis ka telesarja lavastaja Vladimir Bortko, et materdamisest ei pääse ta nii või teisiti, seepärast on tema lihtne ja püüdlikult originaalilähedane lahendus täiesti mõistetav.
Lavastajapoolsed rõhud ja näpuganäitamised on tõesti napid: kui esimese osa pikaldane avastseen Patriarhi tiikide ääres (nagu ka kogu ülejäänud Moskva-tegevus) on toonitud liigagi ootuspäraselt “retropruuniks”, siis Ješua Ha-Notsri (Sergei Bezrukov) ja Pontius Pilatuse (Kirill Lavrov) esmakohtumist näidatakse täisvärvis (ja kuidas olekski saanud teisiti demonstreerida “vereva palistusega mantlit”). Moskva-stseenid lahvatavad värviliseks alles kulminatsioonikohtades, nagu kirjandustšinovnik Berliozi õnnetu surm avaosas või varieteelakei Varenuhha kiusamine kolmandas. Pisidetailid mängivad sageli olulist rolli: Sadovaja maja hoovis toimuvat janditamist kardinate vahelt piiluv majaelanik lisab õhustikule rohkemgi kui karme käske jagavad sünged erariides ametnikud.
Eks ole ju selge, et kümneosalise telesarja formaat sisaldab pealesunnitud emotsionaalset lainetust: iga osa peab lõppema pingelisel noodil. Sellega on autorid seni hästi hakkama saanud, kuid keerulist ja mitme süžeeliiniga lugu on telesarja formaadis ikkagi üsna raske jälgida. ETV näitab osi nädalase vahega ja seitsme päeva jooksul jõuab eelmises osas juhtunu juba parasjagu meelest minna. Sellegipoolest pole reklaami puudumine riigitelevisioonis mulle veel kunagi varem nii suurt rõõmu valmistanud: niigi tükeldatud loo hakkimine müügikäraga muudaks jälgimise päris võimatuks.
Pildiliselt võiks tembutamine esimestes osades mõjuda lihtsalt “Kahtteist tooli” meenutava jandina, kuid Igor Korneljuki suurepärane muusika ei lase lugu nii üheplaaniliselt vastu võtta. Igal juhul lubab “Meistri ja Margarita” televersioon täita tekstitruud ja konservatiivse joonega lavastust just nii maitsva täidisega, nagu vaatajale meeldib: Meistri kannatuste loost poeet Bezdomnõi vaimse ärkamiseni või Stalini-vastasest allegooriast Wolandi evangeeliumini.
Küllap teeb sarja originaalilähedus ka tõlkija töö lihtsamaks. Igatahes jättis kolme esimese osa tõlge hea mulje, kui mitte arvestada ilmselt näpuveana sisse lipsanud viidet Tacituse teosele nimega “Anaalid”. Aga eks seegi haaku loo saatanliku huumoriga päris hästi.