“Ma olen rahvuselt narvalane”

Vene keele oskus on siin loogiline ja eluliselt vajalik. Kuidas elavad eestlased, kui ümberringi on 96 protsenti venelasi.

Noor narvalane Reimo Kusma armastab lugeda põnevikke. Hiljuti avastas Reimo venelannast sõbratar Niina tema jaoks Agatha Christie krimkade kogumiku ja Jules Verne’i “Aarete saare”.

Vene keeles. Reimo eelistab lugeda vene keeles.

“Ma ei ole vene keelt kunagi õppinud, lihtsalt hakkasin seda rääkima,” arutleb Reimo, kelle mõlemad vanemad on eestlased. Ema Ülle sündis Narvas. Isa on pärit Väike-Maarjast. “Narvas ei ole võimalik vene keelt mitte ära õppida. Majas, kus ma kasvasin, olid kõik lapsed peale minu venelased. Juhtus, et kuulsin õues mängides mingeid sõnu, tulin koju, küsisin vanaemalt, mida need tähendavad. Ja sain ebatsensuursete sõnade pärast pragada.” Nüüd tunnistab Reimo, et kasutab igapäevases suhtlemises sagedamini vene keelt, kuigi oskab mõlemat ühtmoodi hästi.

Kui järjekord Narva tavalises toidupoes jõuab Moonika Laheni (39), mõtiskleb ta, kas küsida eesti või vene keeles. “Kui küsid eesti keeles, kaotad suure tõenäosusega aega ja närve, kuni sinust aru saadakse. Sellepärast küsin pigem vene keeles.” Ausalt öeldes tunneb Narva venekeelse Kesklinna gümnaasiumi eesti keele õpetaja Moonika Laht ennast kodukohas isegi teatud määral ahistatuna.

Moonika sündis Ahtmes kakskeelses peres. Ema Marianne on eestlane, isa Nikolai aga venelane. Naisliini pidi on tema juured tegelikult Saaremaal. Ema rääkis lastega kodus ainult eesti keeles. Kuni isa oli sõjaväes (see tähendab, Moonika kaks ja pool esimest eluaastat), ei kuulnud tüdruk üldse venekeelset kõnet. Aga kui isa koju tagasi tuli, õppis Moonika kiiresti ära ka vene keele.

Suureks saades läks Moonika Tartusse ja õppis algklasside õpetajaks, kuid ta suunati Sillamäele vene lastele eesti keelt õpetama.

“See oli 80. aastate lõpp, kui hakati rääki­ma vajadusest õpetada muulastele riigikeelt. Minu elukutse järele oli vajadus. Mulle meeldis see töö ja ma otsustasin edasi õppida ning astusin Tartu ülikooli eesti filoloogiasse.” 1990. aastast elab ja töötab ta Narvas.

1997. aastal avaldas Eesti Sotsiaalmajan­dusliku Analüüsi Instituut uuringute “Eestlased Ida-Virumaal” materjalid. Muu ­hulgas oli seal uuring “Eestlased Ida-­Virumaal eesti noorte pilgu läbi”. Peatükis “­Noorte põhiseisukohad” on kirjas: “Võimalik lähe­nemisviis Ida-Virumaa määratlemisel on rahvuslik-kultuuriline. Sellisel juhul on aluseks elanikkonna rahvuslik koosseis (“Eks see kant on Eestis kõige venestunum”, “Ida-Virumaa seostub rohkem venelaslikkusega”, seal elavad “vihatud ja põlatud venelased”, seal on “teine kultuur, ­natuke võõras kultuur minu jaoks”, “Ida-Virumaa on nagu Lasnamäe Tallinnas”).” Ida-Virumaast, tegelikult rohkem Narvast, kirjutab ka eestlasest kodu-uurija Oskar Ida. Tõ­si, oma raamatud (“Eesti: ajaloo kaja” või “Narva! See on sinu ­poegade ja tütarde nägu”) avaldab ta ­kõigepealt vene keeles.

Oskar ise sündis Leningradi oblastis Ukkara külas. Tema eestlastest esivanemad olid siirdunud Venemaale kunagi 18. sajandi lõpus, üks neist oli mõisa jääger. Tol ajal, nagu räägib Oskar, kutsusid Eestist mujale elama asuvad parunid kaasa endale vajalikke inimesi ja andsid neile maad. Oskari isa nimi oli samuti Oskar. Ta haigestus tuberkuloosi ja suri veel enne poja sündimist. Ema Ida Ida jäi 22aast aselt leseks. Ida töötas traktoristina, kasvatas väikest Oskarit. Kuuenda eluaastani, kuni pere elas külas, rääkis Oskari ema temaga ainult eesti keelt.

Kui ema läks tööle, võttis Oskar koti ja kõndis jala pooleteise kilomeetri kaugusele teise eestlaste perre. Vene keelt hakkas Oskar Ida rääkima alles siis, kui perekond kolis Kingisseppa ja poiss läks vene kooli. 1960. aastal lõpetas Oskar Leningradi Põllumajanduse Instituudi, 1967. aastal aga Leningradi Pedagoogilise Instituudi ning temast sai bioloogiaõpetaja. Samal aastal asus ta elama Narva.

Oskar Ida töötas 20 aastat koolidirektorina ja viis aastat ekskursioonijuhina. Siis otsustas kirjutada ekskursioonide käigus kogunenud teadmistest. 2000. aastal andis Oskar Ida välja oma esimese venekeelse raamatu.

“Alguses tuli mul oma raamatute kohta alailma kuulda skeptilisi hinnanguid,” räägib Oskar.

“Küll öeldi, et näe, minusugune poolvenelane-pooleestlane, kes on tulnud tagasi esiisade maale ja siin mõned aastad elanud, üritab Eestist kirjutada.”

Tõsi, mõne aasta pärast tõlgiti üks raamatutest eesti keelde ja see ilmus pealkirja all “Nimed ja ajad eestlaste maal”.

“Ma kirjutan oma raamatutele alla nii: armastusega Eestile ja Venemaale,” ütleb Oskar. “Vaat niisugune on minu seisukoht. Ma hindan kõrgelt Eestit, see on minu esivanemate kodumaa.

Armastan seda maad, püüan teda mõista. Ja sellest kirjutangi. Kirjutan sellepärast, et ka siin elavad vene inimesed peavad Eestit tundma. Ilma nende teadmisteta on minu meelest väga raske elada. Selles ma näengi oma töö eesmärki. Ja ma alustasin just sellest, et vene inimesed saaksid ettekujutuse, mis on Eesti.”

Ühes oma raamatutest pühendab Oskar Ida terve peatüki Narva linna aukodanikule Anatoli Paalile. Paal, kes oli Narva Elektrijaama direktor, oli Ida-Virumaal tuntud isik. Ta tapeti 1999. aastal. Anatoli Paali tütrel Ellil on raske isa traagilisest kaotusest kõnelda. Üheksandast eluaastast kasvatas Ellit ema Gulnara, kes on isa poolt tatarlane. Temaga räägib Elli vene keelt, aga vend Aleksandriga – läbisegi vene ja eesti keeles.

“Kui rääkida tänapäeva Narvast, siis ma ütleksin, et siin räägitakse narva keelt. On selline eriline keel, narva oma,” räägib Elli Paal. “Aga kui aus olla, siis mind ärritab, et paljud vene inimesed ei üritagi eesti keelt ära õppida. Ainult hädaldavad, et neil pole seda vaja, et neid diskrimineeritakse. Kuigi tegelikult riigikeelt õppides teevad nad ka enda elu palju kergemaks.”

Elli käib Narva Eesti gümnaasiumis – see on Narva ainuke eesti õppekeelega gümnaasium.

Kuid ka siin ei õpi kaugeltki ainult eestlased. Viimasel ajal on 5. ja 10. klassides kombeks tulla vene koolidest üle eesti omasse. Elli Paal ütleb, et selliseid lapsi toetatakse koolis igati, sest terve kool ei ole ju täidetud puhastverd eestlastega. Peaaegu kõik on segaperedest ja suhted on normaalsed.

Oma rahvust määrab Elli keele põhjal, milles mõtleb. Aga mõtleb ta eesti keeles. Kuid rääkides võib tüdruk tõepoolest keeli segada.

“Kuidas me koolis räägime? Ühes lauses on kolm sõna vene keeles, kolm sõna eesti keeles.

Umbes nii, et “Nu što, lähme?” Meie jaoks on see normaalne ja me ei pane seda isegi tähele.

Mis keeles mingi sõna pähe tuleb, seda ka kasutame. Narvas saadakse sellest üldiselt aru.”

Elli vene keelest saab aru ka tema vene rahvusest noormees Roma. Statistika kinnitab, et viiendiku Ida-Virumaa eestlaste abikaasad ei ole eesti rahvusest. Ka Reimo Kusma sõbratar Niina on venelanna.

“Olen puutunud kokku inimestega, kes ei taha, et nende lapsed suhtleksid venelastega,” ütleb Reimo. “Võib-olla nad kardavad, et nende lapsed hakkavad vene seltskonnas tarvitama alkoholi, suitsetama... Aga mina leian, et vahet pole – see kõik tuleb varem või hiljem niikuinii.” Oma sõbratariga räägib Reimo vene keeles. Ta on üritanud ka eesti keeles rääkida, kuid Niina solvub, häbeneb, sest kardab vigu teha.

“Nalja teed või? Kuidas ma saaksin venelastesse halvasti suhtuda?” küsib Reimo. “Tead, ma ei ole rahvuselt enam eestlane, aga ei ole ka venelane. Ma olen puhas narvalane!” Ühesõnaga: midagi seal kusagil vahepeal.

Ka Moonika Laht on abielus venelasega. Moonika mees Mihhail ­Meštšerjakov on Narva rokiringkondades tuntud kui Djadja Miša. Moonika peres rakendatakse sama suhtlusmudelit, mida kasutas ka Moonika ema. Kuni kolmanda eluaastani rääkisid Moonika ja Mihhail tütrega ainult eesti keelt, omavahel aga suhtlevad peamiselt vene keeles.

Moonika tunnistab, et ka temal on Narvas rohkem venelastest sõpru. Kuid vajadus eestikeelse suhtlemise järele on tohutu. Eestlastest  sõbrad on enamasti Tartus-Tallinas.

“Meil on Narvas oma suhtlemisringkonnas n-ö eesti padjaklubi. Me tuleme kokku, et suhelda ainult(!) eesti keeles ja saame sellest tõelise naudingu. Me kohtume sõprade-tuttavatega üksteise pool kodus. Kui kellelgi on segarahvusest pere, siis tullakse ilma abikaasata.

Segarahvusest seltskondades ei pruugi kõik inimesed lihtsalt mõista, millest jutt käib, sest Eesti eluga (ajakirjandus, televisioon, raamatud, filmid) ei olda nii põhjalikult kursis ja ka keeleteadmised võivad olla mitte nii sügavad. Sellised koosolemised on nauditavad, sest sa tead, et ükskõik mis vihjeid või mõistukõnet sa ka ei kasutaks, sinust saadakse aru.”

Moonika suhtub oma kultuuri hingevärinaga ja püüab seda suhtumist edasi anda ka oma õpilastele, õpetades neile mitte ainult eest keelt, vaid ka eestlaste tõekspidamisi ja traditsioone. Narvas tunneb ta puudust eesti kontsertidest ja teatrietendustest. Nende lünkade täitmiseks käivad nad kogu perega Tartus ja Tallinnas.

Mis puudutab rahvustevahelisi suhteid, siis on agressiivsed inimesed äratanud Moonikas alati vastumeelsust – sõltumata rahvusest. Inimesed, kes teatavad üleolevalt, et pole mõtet õppida sellise riigi keelt, kus on vaid miljon elanikku, tekitavad eesti keele õpetajas hämmastust. Ta tahaks niisugustelt inimestelt küsida: “Aga mida sa ise oled teinud, et sul oleks siin parem elada?” Moonika leiab, et ­Eesti riik – see on nagu perekonna mudel. Kui sa ei taha, et peretüli lõpeks lahutusega, tuleb leida kompromiss.

“Ida-Virumaal sõltub mitte-eestlastest elanike integratsioon rohkem kui kusagil mujal Eestis üldistest sotsiaalsetest ja poliitilistest teguritest, ning hoopis vähem – vähemalt lähitulevikus – etnokultuurilisest lähenemisest eestlastele.” Nii kirjutab sotsioloog Klara Hallik oma artiklis “Mitmekultuuriline rahvusriik ehk veel kord integrat­sioonistrateegia valikust”.

Üldiselt lähevad eestlased Narvas segarahvusest seltskonnas üle vene keelele. Ainult et mõnikord, kui venekeelne sõna ei tule meelde, kasutatakse eestikeelset. Juhtub, et niisugustes seltskondades ei olegi võimalik vahet teha, kes on eestlane, kes venelane. Hoolitsevad sõbrad muudavad sageli ka mittevene nimed venepäraseks. Nii näiteks saab Ellist lihtsalt Elja.

“Narva kohta räägitakse, nagu ei sallitaks siin eestlasi. Nagu oleks tegemist vene linnaga ja meisse suhtutaks siin halvasti,” räägib Elli. “Aga just seda siin Narvas ei ole!”

Elli Paali paneb imestama hoopis muu. Ta kuulab põhiliselt eestikeelset raadiojaama Sky Plus.

Kuid kui ta juhtub kuulama venekeelset Sky-raadiot, siis seal ei lasta üldse eestikeelseid lugusid: “Mulle tundub, et see on mingi põhimõte. Näiteks Tanel Padar & The Sunil on üks ja sama lugu inglise ja eesti keeles. Lasku siis vähemalt ingliskeelset! Nii tulebki välja, et venelased ei tea, mis praegu Eesti kultuuris toimub. Meil on väga tuntud bändid Smilers, Terminaator. Kui nad käisid Narvas, siis ei olnud suuremal osal venekeelsetest inimestest aimugi, kes need on. Me olime isegi kergelt šokis, et inimesed nende laule ei tea. Meie õpetajad laulsid kaasa, nutsid. Lava ees tantsisid ainult eesti kooli inimesed. Minu jaoks oli see üllatav.”

Moonika Laht mäletab suurepäraselt, et 2007. aasta aprillis kartsid eesti kooli lapsed isegi kooli minna. Neil oli hirm, et venelased, kes olid veel eile nende sõbrad, unustavad sõpruse ja otsustavaks saab rahvuslik kuuluvus. Ja sellele vaatamata ei taha Moonika praegu eriti puudutada poliitilisi teemasid, sest see on delikaatne asi – ja hetkel ka terav.

Aeg läheb, aga linna seisukohast ülitähtsad probleemid on ikka samad. Tööpuudus.

Tulevikuväljavaadete küsimus – mida märgiti ära juba 1997. aasta uuringus. Sedasama seisukohta jagavad ka tänase Narva elanikud.

Reimo Kusma töötab praegu Helsingis ehitajana. Leiab, et Ida-Viru piirkonda ei tasu “eestistada”.

“Aga milleks?” küsib Reimo. “Siis juhtub jälle nii, et kellelegi miski ei meeldi, hakatakse vaidlema, tekivad erimeelsused, skandaalid. Siin ei tee enam midagi ümber. Aga kui venelased Eestist ära lähevad, siis sõidan ka mina ise siit minema. Eestit siis enam ei jää.

Rahvast on niigi vähe,” on Reimo kategooriline.

Oskar Ida ütleb, et tema jaoks oli solvav, kui iseseisvaks saanud Eesti jagas siin elavad inimesed eri “sortidesse” – põliseestlasteks, naturalisatsioonijärgseteks eestlasteks, Venemaa kodanikeks, kodakondsuseta isikuteks. Oskar ise osutus “naturaliseerunud” eestlaseks.

“Kas ma arvan, et Narva eestlased on justkui hüljatud? Ilmselt küll. ­Teate, mida ma mõtlen?

Millal Ameerika sai ­tugevaks? Siis, kui ta suutis ühendada valged afroamee­riklaste, indiaanlastega. Ja kui tekkis ühtne rahvus – ameeriklased. Meie poliitikud ei vältinud võimalikku viga ja lahutasid meid. Aga oleks vaja olnud ühendada – sina oled Eesti elanik. Siis oleks ka integratsiooni poliitiline tee kujunenud mõnevõrra teistsuguseks, meie siin aga ei peaks ennast tundma mingi ­enamusena vähemuse seas.”

Elli Paal ei murra eriti pead poliitika, rahvuste, venelaste ja eestlaste olukorra üle. Tema teab, et lõpetab tänavu kooli ja tahab oma tuleviku üles ehitada Tallinnas või Tartus.

Aga õpetaja Moonikal pole tahtmist Narvast ära sõita. Sest siin, Ida-Virumaal on tema pere, töö, kodu – tema kodu.

Narva Eesti Gümnaasium

alustas tööd 1944. aasta ­oktoobris kolme­ ­õpilasega. Praegu käib seal 238 õpilast. Igal aastal lõpetab üks klassitäis lapsi. Aastal 2008 lõpetas gümnaasiumi 20 õpilast, neist 7 olid vene perekonnanimedega.