04.01.2008, 00:00
Maarja Mitt: Jäneseisast kuningannaks
Näitlejatudeng Maarja Mitt näib olevat loodud dramaatilistesse ja traagilistesse rollidesse.
Maarja Mitt (24) õpib EMTA lavakooli XXIII lennus.
Kevadel lõpetab. Tööpakkumine on juba tehtud ning Maarja poolt
vastu võetud, aga täpsustada ta seda ei taha. “Olen
jah-sõna öelnud, kuid lepingut veel pole.”
Naissoo kvantiteediga saatus tema kursust õnnistanud pole. Peale Maarja vaid Elina Pähklimägi, Agnes Aaliste ja Jelena Novosjolova (pluss kaks tulevast dramaturgi). Seetõttu jääb igaüks laval vähemalt poole rohkem meelde kui noormehed. Saalist vaadates ei saagi aru, kas see on halb või hea.
“Me oleme kõik nii erinevad, et kahju pole see küll kellelegi toonud. Ega me ise oska vist sellega arvestada, et meid rohkem vaadatakse. Aga kellegi tuttav režissöör, kes “Tsuafi” vaatas, ütles küll, et tüdrukud jäid kõik väga meelde, sest nad olid nii omanäolised.”
Põhjatute pruunide silmadega Mitt on väga eripalgeline näitlejakarakter. Ta näib otsekui loodud dramaatiliste ja traagiliste osade kehastajaks. “Kajaka” Niinaks näiteks. Komöödias, eriti “rahvalikus”, ei kujuta teda ettegi.
“Jah, ma kaldun olema loomult tõsisem ja mõtlikum. Tunnen ennast tõsistes rollides mugavamalt. Mis ei tähenda, et mulle ei meeldiks naerda ja nalja teha. Ilmselt ma ei jäta koomiku muljet. Aga võib-olla on see aeg veel ees.”
Miti teatritee algus on üsna varases lapsepõlves, mängis lasteaia etenduses jäneseisa, kuid teatrihuviliste sõbrannade toel toimunud külastused etendustele liigutasid põhjalikumalt.
“Pärast Linnateatri “Hamleti” nägemist tahtsin kunagi ise ka selline olla, kelle pärast inimesed teatrist koju minnes tunnevad end hästi ja õnnelikena,” ütleb Maarja.
Tartust ja ülikooli taani filoloogiast lavakasse tulles Tallinnaga harjumine võttis Maarjal aasta. “Tagantjärele mõtlen, et olin siis päris paigast ära. Elu on siin kiirem, aeg läheb rutem, inimesed on veidi närvilisemad. Aga kõige rohkem võttis aega harjumine tuulega, mis on Tallinnas täiesti teistmoodi.”
Tahan teada, kas Maarja tabab proovides kõike ruttu või tuleb temaga eriti vaeva näha.
“Arvan, et see sõltub tükist. “Kajakas” olin üsna kirstunael, vist ei tabanud täpselt rolli ja olin puntras omadega. Aga kui ma aru ei saa, eks ma siis küsin.”
Koos kogu kursusega õppis neiu 2007. aasta jaanuarist märtsini Inglismaal. “Tore aeg oli.
Käisin tihti üksinda Londoni peal kolamas. Vaatasin palju inimesi. Meie siin ei näe ju nii palju eri rasse. Kui oleks vaja mängida musta inimest – ma ei julge öelda seda teist sõna –, siis seda bravuurikust ja lahtisust õppisin tundma küll. Suurlinna inimesed on ka väga kapseldunud. Ma ei ole kusagil näinud nii palju inimesi, kellel on klapid kõrvas, kes kuulavad muusikat, aga viibivad mõtteis kusagil hoopis mujal. Nägin, kuidas inimesed suurest suhtlusvajadusest räägivad rahvamassi keskel omaette iseendaga.”
Ise teatris lavastada Maarja ei taha, aga mõne hea filmi teeks küll. “Kui lugesin Mehis Heinsaare “Artur Sandmani lugu”, mõtlesin, et no sellest saaks ikka filmi.” Mitt on kaasa teinud kahes tudengifilmis, üks neist – Dirk Hoyeri “Võõras” – on täispikk ja jooksis ka Sõpruses. Peaosad olid Maarjal ja Tanel Padaril.
Maarja tahab võidelda kauni emakeele eest. Osalt tänu Anu Lambile ja e elmise lennu diplomietendusele “Keeleuuenduse lõpmatu kurv”. “Valutan vahel südant sellepärast, et näitlejad võiksid rohkem mõelda eesti keele peale. Meie oleme ju ühed nendest, kes keelepuhtuse eest vastutavad. Ma ei suuda ise ka mõnikord vältida “okei” ja “tšau” ütlemist, see on nii kõvasti sisse jäänud. Aga võiks ju öelda “olgu” ja “aidaa”.
18. jaanuaril jõuab lavale Maarja ja lennukaaslaste järgmine diplomietendus, Tagore poeetilise ja pildirikka keelega “Pimeda toa kuningas” Jaan Toominga lavastuses. Seal on tal jälle traagiline roll – kuninganna. “Väga emotsionaalne roll ja suur väljakutse kogu kursusele,” leiab Mitt.
Millise kuju või karakteri järele Maarja veel igatseb?
“Kindlat soovi ei ole. Mulle on öeldud, et ma mängin oma elus veel päris palju noori tüdrukuid.
“Eksituste komöödias” saan mängida ka meest ja vana naist. Olen mänginud ka oma kaasaegset – “Portselansuitsus”. Aga midagi tänapäeva dramaturgiast tahaksin veel mängida.”
Maarja arvates oleks teatris väga tore töötada ka kunstnikuna. “Kui ma lavakasse sisse ei saanud, proovisin ERKIsse, kuhu ma samuti ei saanud. Ma ei tea, miks mulle sel hetkel lavakujundamiseriala pähe ei tulnud. Olen käinud hiljem vaatamas, kuidas stsenograafiatudengid töötavad.
Vahel mõtlen, et mõni elukutse oleks kergem. Kooli kõrval olen pidanud väga palju iseendaga individuaalset rasket tööd tegema. Aga vähemalt praegu ma ei saa midagi muud teatri kõrval teha. “
Maarja pole pealtnäha just jõuline tüüp, otse vastupidi. Kust ta selle jõu võtab?
“Mul on visa hing ja tugev tahtejõud, mis mind sunnib edasi minema. On mingi jõud, mis ei luba mul maha jääda.”
Kui aeg ja koht oleks vabalt valida, elaks Maarja 1920ndate Pariisis. “Oleksin näitlejanna ja omaksin palju kunstnikest sõpru. Käiksin nendega Montmartre’il veini joomas. Läheksin külla Modiglianile, viiksin talle natuke süüa, et ta ei külmetaks ja näljas poleks. Ja kui seal mõne eestlasega kohtuksin, oleksin tema vastu hea ja ütleksin: “Ärge põdege, et te nii väikselt maalt pärit olete!””
Naissoo kvantiteediga saatus tema kursust õnnistanud pole. Peale Maarja vaid Elina Pähklimägi, Agnes Aaliste ja Jelena Novosjolova (pluss kaks tulevast dramaturgi). Seetõttu jääb igaüks laval vähemalt poole rohkem meelde kui noormehed. Saalist vaadates ei saagi aru, kas see on halb või hea.
“Me oleme kõik nii erinevad, et kahju pole see küll kellelegi toonud. Ega me ise oska vist sellega arvestada, et meid rohkem vaadatakse. Aga kellegi tuttav režissöör, kes “Tsuafi” vaatas, ütles küll, et tüdrukud jäid kõik väga meelde, sest nad olid nii omanäolised.”
Põhjatute pruunide silmadega Mitt on väga eripalgeline näitlejakarakter. Ta näib otsekui loodud dramaatiliste ja traagiliste osade kehastajaks. “Kajaka” Niinaks näiteks. Komöödias, eriti “rahvalikus”, ei kujuta teda ettegi.
“Jah, ma kaldun olema loomult tõsisem ja mõtlikum. Tunnen ennast tõsistes rollides mugavamalt. Mis ei tähenda, et mulle ei meeldiks naerda ja nalja teha. Ilmselt ma ei jäta koomiku muljet. Aga võib-olla on see aeg veel ees.”
Miti teatritee algus on üsna varases lapsepõlves, mängis lasteaia etenduses jäneseisa, kuid teatrihuviliste sõbrannade toel toimunud külastused etendustele liigutasid põhjalikumalt.
“Pärast Linnateatri “Hamleti” nägemist tahtsin kunagi ise ka selline olla, kelle pärast inimesed teatrist koju minnes tunnevad end hästi ja õnnelikena,” ütleb Maarja.
Tartust ja ülikooli taani filoloogiast lavakasse tulles Tallinnaga harjumine võttis Maarjal aasta. “Tagantjärele mõtlen, et olin siis päris paigast ära. Elu on siin kiirem, aeg läheb rutem, inimesed on veidi närvilisemad. Aga kõige rohkem võttis aega harjumine tuulega, mis on Tallinnas täiesti teistmoodi.”
Tahan teada, kas Maarja tabab proovides kõike ruttu või tuleb temaga eriti vaeva näha.
“Arvan, et see sõltub tükist. “Kajakas” olin üsna kirstunael, vist ei tabanud täpselt rolli ja olin puntras omadega. Aga kui ma aru ei saa, eks ma siis küsin.”
Koos kogu kursusega õppis neiu 2007. aasta jaanuarist märtsini Inglismaal. “Tore aeg oli.
Käisin tihti üksinda Londoni peal kolamas. Vaatasin palju inimesi. Meie siin ei näe ju nii palju eri rasse. Kui oleks vaja mängida musta inimest – ma ei julge öelda seda teist sõna –, siis seda bravuurikust ja lahtisust õppisin tundma küll. Suurlinna inimesed on ka väga kapseldunud. Ma ei ole kusagil näinud nii palju inimesi, kellel on klapid kõrvas, kes kuulavad muusikat, aga viibivad mõtteis kusagil hoopis mujal. Nägin, kuidas inimesed suurest suhtlusvajadusest räägivad rahvamassi keskel omaette iseendaga.”
Ise teatris lavastada Maarja ei taha, aga mõne hea filmi teeks küll. “Kui lugesin Mehis Heinsaare “Artur Sandmani lugu”, mõtlesin, et no sellest saaks ikka filmi.” Mitt on kaasa teinud kahes tudengifilmis, üks neist – Dirk Hoyeri “Võõras” – on täispikk ja jooksis ka Sõpruses. Peaosad olid Maarjal ja Tanel Padaril.
Maarja tahab võidelda kauni emakeele eest. Osalt tänu Anu Lambile ja e elmise lennu diplomietendusele “Keeleuuenduse lõpmatu kurv”. “Valutan vahel südant sellepärast, et näitlejad võiksid rohkem mõelda eesti keele peale. Meie oleme ju ühed nendest, kes keelepuhtuse eest vastutavad. Ma ei suuda ise ka mõnikord vältida “okei” ja “tšau” ütlemist, see on nii kõvasti sisse jäänud. Aga võiks ju öelda “olgu” ja “aidaa”.
18. jaanuaril jõuab lavale Maarja ja lennukaaslaste järgmine diplomietendus, Tagore poeetilise ja pildirikka keelega “Pimeda toa kuningas” Jaan Toominga lavastuses. Seal on tal jälle traagiline roll – kuninganna. “Väga emotsionaalne roll ja suur väljakutse kogu kursusele,” leiab Mitt.
Millise kuju või karakteri järele Maarja veel igatseb?
“Kindlat soovi ei ole. Mulle on öeldud, et ma mängin oma elus veel päris palju noori tüdrukuid.
“Eksituste komöödias” saan mängida ka meest ja vana naist. Olen mänginud ka oma kaasaegset – “Portselansuitsus”. Aga midagi tänapäeva dramaturgiast tahaksin veel mängida.”
Maarja arvates oleks teatris väga tore töötada ka kunstnikuna. “Kui ma lavakasse sisse ei saanud, proovisin ERKIsse, kuhu ma samuti ei saanud. Ma ei tea, miks mulle sel hetkel lavakujundamiseriala pähe ei tulnud. Olen käinud hiljem vaatamas, kuidas stsenograafiatudengid töötavad.
Vahel mõtlen, et mõni elukutse oleks kergem. Kooli kõrval olen pidanud väga palju iseendaga individuaalset rasket tööd tegema. Aga vähemalt praegu ma ei saa midagi muud teatri kõrval teha. “
Maarja pole pealtnäha just jõuline tüüp, otse vastupidi. Kust ta selle jõu võtab?
“Mul on visa hing ja tugev tahtejõud, mis mind sunnib edasi minema. On mingi jõud, mis ei luba mul maha jääda.”
Kui aeg ja koht oleks vabalt valida, elaks Maarja 1920ndate Pariisis. “Oleksin näitlejanna ja omaksin palju kunstnikest sõpru. Käiksin nendega Montmartre’il veini joomas. Läheksin külla Modiglianile, viiksin talle natuke süüa, et ta ei külmetaks ja näljas poleks. Ja kui seal mõne eestlasega kohtuksin, oleksin tema vastu hea ja ütleksin: “Ärge põdege, et te nii väikselt maalt pärit olete!””