Ilmar Reepalu ja Mariliis Lilover ekspress.ee

Tänases Malmös valitseb intensiivne ärevus, mis on haaranud inimesed ja nende mõtted. Uus rütm, uus hingamine hävitas iganenud harjumused ja sünnitas uue suhtumise. See on nii harukordne maal, kus muidu valitses erutusdefitsiit. Rootsi riigis oli arhitektuurne seismograaf absoluutselt vaiki hoolimata uuest maailmakorrast, uutest tehnoloogiatest, energia- ja moraalikriisidest.

Kuni 1994 tõusis Malmö linnapeaks Ilmar Reepalu — päritolult eestlane, elukutselt arhitekt, väljaõppelt Rootsi sõjaväe ründesukelduja.

”Jaa, He-man, kes paljakäsi tapab, seda meile sisendati,” naerab Reepalu ise oma militaarkvalifikatsiooni üle. USA Navy Seal-ile vastav ekstreemseim ja eksklusiivseim väljaõpe oli nii aukartustäratav, et kolleegid tutvustasid teda: Ilmar Reepalu, ründesukelduja. Ja arhitekt ja linnapea. Just selles järjekorras. Ta ise ei maini seda kunagi.

Aastal 2010 valis disainiajakiri Rum ta Rootsi mõjuvõimsaimaks meheks, kes ”muutis halli tööstuslinna efektseks arhitektuurimekaks”. Depressiivsest Malmöst sai Dubai ambitsioonide ja Shanghai mentaliteediga uus Berliin — dünaamiline, innovatiivne metropol. Mõtle-ise-välja-linn, kõik-on-võimalik-linn, tee-ära-linn. Inimesed tulvasid Malmösse nii Stockholmist kui ka Kopenhaagenist. Klassikaline ülikoolilinn Lund, mis asub otse Malmö külje all, kaotas oma igipõlise ”Tartu vaimu” staatuse. Tekkis mõiste ”Reepalu efekt”.

”Avaldasin survet”, “surusime asja läbi”, “olin ise juhatuses”, “olin ise žüriis” — neid väljendeid kasutab Reepalu päris tihti. Sest ”ei” jookseb Reepalu külgi mööda maha nagu hane seljast vesi. Kõrgkooli loomise, elamumessi asukoha ja pilvelõhkuja ehitamise vastased EI-d polnud ainsad, mille vastu Reepalu põrkus. Citytunnelist, Reepalu meelest esmatähtsast projektist, keeldusid otsustavalt nii peaminister Persson kui ka Banverket (Rootsi riigiraudtee) ning majandusinimesed laitsid mõtte maha. Aga tunnel ometigi ehitati.

***
Fenomeni lahkamiseks sõidan Malmösse, kus linnapea Reepalu mind kibekiirest ajast hoolimata vastu võtab. Ajalehtede põhjal võiksin arvata, et ma ei saabu sugugi uude Berliini, vaid uude Marseille’sse — klassikalisse sadamalinn noir’i, etniliselt killustatud urkasse, kus kriminaalsed jõugud, tulistamised, tapmised, lõhkekehad on igapäevased. ”Relvad odavamad kui leib!” lajatab lehepealkiri raudteejaamas.

Ilmar Reepalu on lubanud mulle pühendada 30 minutit, aga sellest saab poolteist tundi. Linnapea räägib lahkel häälel ja väga kiiresti.

“Minu isa oli metsnik,” tabab mind ootamatult puhas eesti keel.

Kui Ilmar Reepalu 1980ndate aastate alguses esimest korda Eestisse sõitis, istus ta lennuki paremal pardal. Et oleks näha Nõva rand, kust omal ajal põgeneti. Ilmar oli tookord vaid aastane, kui nende paat Rootsi ranniku lähedal uppuma hakkas. Päästetud perekond sattus pärast põgenikelaagrit Kesk-Rootsisse Motalasse.

”See oli väike monoetniline linn. Ma häbenesin oma ema, kui ta minuga valjul häälel eesti keeles rääkis. Eestis olin üllatunud, et seda salakeelt rääkisid kõik.” Praegu Malmös ei keeraks keegi eesti keelt kuuldes peadki. See on immigrantiderikkaim linn Rootsis.

Mis seisus oli Malmö, kui te linnapeaks saite?
”Malmö oli 1990ndatel sügavas depressioonis. Poliitikud magasid maha Berliini müüri lagunemise ja Poola odava tööjõu tuleku. Kunagises edukas ja võimsas tööstuslinnas oli majanduslangus tohutu, inimesed, eriti noorem põlvkond, lahkusid linnast kui uppuvalt laevalt. Kockumi laevatehas, maailma suurim kuivdokk, pandi kinni ja Malmö siluetti domineerinud maailma suurim kraana võeti maha. Linn kaotas nii identiteedi kui ka eneseusu. See oli lootusetu ääremaa, abirahade linn.”

Millised olid otsustavad momendid linna muutumisel?
”Esimeseks muutuse katalüsaatoriks oli sild üle Öresundi. Tähtis polnud ainult füüsiline ühendus Euroopaga, vaid ka visuaalne efekt. Vaja oli konkreetset objekti, mis tõestaks, et nüüd on toimumas midagi enneolematut. Inimesed ju kõndisid, pilk maas. Metafooride ehitamine on sama tähtis kui infrastruktuuri ehitamine.

Teiseks — kommunikatsioon. Uus Citytunnel, rongid Kopenhagenisse, mis peatuvad nüüd Malmö kesklinnas. Olen veendunud, et infrastruktuurid päästavad või hävitavad linnu. Mind inspireeris Lille. Ja Glasgow ja Liverpool, samuti sakutada saanud linnad, mis on suutnud tuhast tõusta.

Kolmandaks: kõrgkooli loomine Malmö kesklinna. Just nimelt kesklinna. Linnapildis domineerisid väsinud ja räsitud inimesed, see polnud parim imidž. Mina soovisin kultuuri, kohvikuid, melu! Ideaaliks New Yorgi ülikool ja Washington Square, mitte linnaservas eraldi asuv kampus. Loomulikult oldi vastu — maa kesklinnas on kallis, teeme kontorid! Mis meil üle jäi? Linn ostis ise sadamaalal maad, korraldasime rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, nüüd on meil šveitslaste projekteeritud minimalistlik hoone — peened detailid, ei midagi kleepuvat, ei mingit magusat eilset arhitektuuri, puhas tulevik! Ja 25 000 noort.

Ja muidugi Bo01, elamumess, kus Malmö Läänesadamasse ehitati uus kõrgtehnoloogiline näidiselamurajoon. See oli tähtis samm.”

Elamumess oli pöördepunkt?
“Malmös oli töötus 25%, ehitustööliste hulgas 35%. Mida teha? Vastus: ehitada. See oli hulljulge samm. Tollal ei ehitanud keegi. Üksikud rikkad rajasid hobusetalle, see oli kõik. Bo01 oli eksklusiivne projekt, kuhu kutsuti osalema Rootsi parimad arhitektid.”

Algselt planeeriti näituseala jahisadama lähedusse, Malmö ekslusiivseima elamurajooni jätkuks. Reepalule see ei meeldinud. Endise linnaplaneerijana nägi ta kaugemale — uus luksuslik linnaosa ehitati vanasse reostatud sadamasse, kunagise Kockumi asemele.

”Tahtsime näidata, et kasutamiskõlbmatu industriaalmaastikuga on võimalik midagi ette võtta. Olime teadlikult laboratoorium, meilt saadi lahendus ka teistele samas olukorras linnadele nagu Gdynia, Gdansk, Tallinn, Riia, St. Peterburg, kus söe- või sõjasadamad on mereäärsed alad blokeerinud. Eksperiment oli kasulik ka ehitusfirmadele, osa raha saime Euroopa Liidult — esimesena maailmas ehitati linnaosa, mis on CO2-neutraalne. Reostatud tööstuslinnast roheliseks — see oli meie tõeline metamorfoos.”

Reepalut kuulates sain aru, et minu vastas ei istu linnapea, sotsiaaldemokraatlik ametnik, vaid arhitekt. Nooruses õppis ta arhitektuuri ja unistas monumentaalsetest ehitistest à la Pier Luigi Nervi või Giò Ponti. Samas oli ta juba gümnasistina ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivne, hiljem Göteborgi Haga linnaosa lammutamise eest kaitstes lausa radikaalne majaokupant. Reepalu leidis valemi, kuidas need kaks poolust ühendada.

Just segastel aegadel on arhitektuur see jõud, mis rahustab ja loob kaoses korra, pakub varju. Vastuhakkav territoorium taltsutatakse hoonetega, arhitektuuri abil sõlmitakse kokku lahtised otsad. Laevaköied, millega Malmö vanast, tööstuslinna identiteedist kinni hoiti, päästeti otsustavalt lahti. Sadam keerati pahupidi.

Kuidas sündis Malmö uus sümbol?
”Uut algust oli vaja tähistada, seda visualiseerida, oli tarvis füüsilist keha Kockumi kraana asemele. Pöördusime kuulsa hispaania arhitekti Santiago Calatrava poole.”

Turning Torso, 54-korruselise pilvelõhkuja kavand oli efektne ja ekstravagantne. Sellest pidi tulema Rootsi kõrgeim hoone — oma telje ümber keerdunud, veidi infrastruktuurilik, tehniliste võimaluste piiril, kaugele nähtav. Avalik arvamus oli aga surmani kohkunud ”ei”.

”Avaldasin survet, võtsin ise koha juhatuses, surusime asja läbi. Loomulikult oli hoone kõigil hambus. Enamus olid vastu, aga vanast harjumusest ja hirmust uue ees. Midagi sellist polnud ju varem tehtud: kus joonlaud on, miks pole neljakandiline, mis vigurdamine käib? Leebuti alles siis kui Discovery Channel tegi reportaaži viikingitest, kes pilvepiiril hoonet kokku kruvivad ning kui ehitise arhitektuur pälvis rohkesti rahvusvahelist tähelepanu. Ju siis polegi nii halb! Enesehinnang oli Malmös endiselt väga vilets.”

Linna uus sümbol on praeguseks nii võimas, et ka Kopenhaagen reklaamib oma disainiüritusi, Turning Torso esikaanel.

Malmös tehakse asju, mis mujal Rootsis, kus jalgrattateede kruusatamist või asfalteerimist arutatakse peendemokraatlikult kuid ja aastaid, tunduvad ilmvõimatud. Mis valemiga?
“Sotsiaaldemokraadid olid neli aastat linnavalitsuses enamuses. Teadsin, et selle aja jooksul tuleb käima lükata tähtsaimad projektid. Lisaks kasvatasime majanduslikud musklid. Müüsime 5 miljardi krooni eest osaluse börsifirmas Sydkraft. Kui seni rahaga kitsi olnud peaminister Göran Persson nägi, et olime valmis ise näiteks tunneliehitusse investeerima miljardi, anti roheline tuli.

Pealinnas oodatakse vaid, et riik tuleb ja aitab, kuna linn on läbiimbunud (üle)riiklikest institutsioonidest. Malmö peab ise hakkama saama. Malmö ja Stockholm on erinevad nagu Peking ja Shanghai: kui töötu Pekingis ootab riigilt abi, et tal suu avataks ja lusikaga toitu suhu pandaks, siis Shanghais töötuks jäänu läheb järgmisel päeval tänavale kasvõi kamme müüma. See on mentaliteedi vahe!”

Malmöst kui paari suure tööstusharuga kergelt haavatavast homogeensest linnast on saanud Teie juhtimisel mitmekesine linn.
”Kui enne oli Malmö sadamaalal üks suur ettevõte, kuivdokk ja 6000 töölist, siis nüüd on samal alal 230 ettevõtet, 8000 töötajat. Usuti, et kui Kockum kaob, tuleb kindlasti tuua mingi uus suur ettevõte, näiteks Saab. See oleks taganud tööstus-Malmö jätkumise. Mina sellesse ei uskunud, see oli suletud uks. Ma tahtsin väikeettevõtteid, intensiivsust, teadmispõhisust, kõrgkooli. Ning mitte klassikalist ülikooli — selleks on 10 minuti kaugusel asuv Lund –, vaid teadustevaheliste aladega nagu urbanistika, ühiskond, tehnika, keskkond. Meie visioon polnud algul heterogeenne või multikultuure Malmö, meie visioon oli kommunikatsioonipunkt Malmö, piireületav kultuurilinn. Heterogeensus tuleb siis iseenesest.”

Sadamalinna ümberlõikamine kultuuri- ja teadmistelinnaks ei saa olla valutu.
”Kindlasti oli see pingutav, tekitas kibedust. Valisin ju teadlikult, et tööstus jääks Malmö minevikku. Kuigi Malmöst olid edaspidigi huvitatud mitmed suured tööstusettevõtted, isegi Jaapanist, siis meie ei soovinud seda. Malmöst oleks saanud järjekordselt doteeritud linn. Loomulikult pole inimestel lihtne minna laevaehituselt üle tarkvarale. Näiteks kvalifitseeritud keevitajad, keskeas immigrandid Jugoslaaviast, Kreekast, Itaaliast. Nad said edaspidi tööd lähedalasuvates linnades. Aga raske oli.”

Malmös viilutavad klassipiirid linna justkui habemenoaga: dünaamilise ja avatud linna sees on varjul veel üks, kitsas ja pigistav. Rahvusvahelise arhitektuurita rahvusvaheline linnaosa. Seal elavad identiteedita isad ja relvastatud pojad.

Rosengård on linnaosa, kus 80% elanikest on immigrandid. Kus keskmine eluiga on kuus aastat lühem kui rikkaimas linnaosas. Kus paljud elanikud saavad enne täiskasvanuks, kui on merd näinud. Rosengårdist pärit kuulus jalgpallur Zlatan Ibrahimović tunnistas, et käis Malmö kesklinnas esimest korda 18aastasena. Ja sinna on kõigest kaks kilomeetrit! Elatakse kui paksu seinaga klaaspurgis — kõik on näha, kuid kättesaamatu. Isegi linnaosa koolis koristajana töötanud rootslane langes iga päev sõimu ja ähvarduste ohvriks. Tema koristajakäru sümboliseeris valget meest, kellel on töö.

Kas erinevused Malmö linnaosade vahel on suuremad kui mujal Rootsis?
”Ei, linnaosadevahelised lõhed on Stockholmis suuremad. Segregeeritud linn on minu arust just homogeensete keskastmejuhi-eeslinnadega linn. Erinevus Malmö ja Stockholmi vahel on see, et Malmös eeslinnad puuduvad. Rosengård asub ju vaid kahe kilomeetri kaugusel keskusest, see on tühine jalutuskäik. Malmös pole metrood, mis tegelikult võimaldaks eraldatud eeslinnadel tekkida või linnaosadel getostuda. Kõik asub külg-külje kõrval. Linna ülesanne on luua kohtumispaigad. Eksklusiivne Läänesadama rannapromenaad on ka Rosengårdi noorte catwalk, kus oma päevitusega uhkeldada.

Idee linnast kui kohtumispaigast pole paljudele meeldiv. Läänesadamas miljonite eest merevaatega korterid hankinud inimesed olla avalikus kirjas kaevanud, et “teised” käivad nende akna all ja ”kosta on valju naeru”.”

Kas ei saaks Rosengårdis korrata sama, nagu suures plaanis õnnestus kogu Malmös? Tekitada kuvandi muutus?
Esimest korda intervjuu jooksul on Reepalu selgelt häiritud, lausa pahane.

”Rosengård oli kunagi Malmö kalleim uuslinnaosa, mis ehitati nn miljoniprogrammi raames. Kallimgi kui Stockholmi vastavad uuselamurajoonid (miljoniprogrammi käigus ehitati kümne aastaga miljon korterit, ning see saatis arhitekti elukutse Rootsis pikaks ajaks varjusurma — ML). Majanduslangus jättis suure osa korteritest tühjaks, majad läksid erakätesse. Tekkis äriidee: korterid tuleb üürida immigrantidele, riik maksab nende eest üüri, renoveerima ega investeerima ei pea. Üürnikke värvati põgenikelaagritest. Igale elanikule lubati värviteler ja mõne aastaga täideti terve linnaosa immigrantidega. 4000 inimesele planeeritud rajoonis elab 8000, paljud illegaalselt. Korralikult ehitatud majad lasti käest. Võimalus olukorda lahendada on üks: ühendada Rosengård paremini kesklinnaga, aktiveerida paarikilomeetrine vahemaa. Sellega me praegu tegeleme.”

Algselt võimatuna tundunud sild on, tunnel on, kõrgkool on, maamärk on. Mis on järgmine eesmärk?
”Infrastruktuursed plaanid. Kopenhaageni metroo pikendamine Malmösse tooks sealse kesklinna 15 minuti kaugusele Malmö kesklinnast ja ühendaks meid kogu Kopenhaageni ühistranspordiga. Millised võimalused! Lisaks linnasisene rippraudtee. Meil on kitsad tänavad, maapinnale ei saa ega tasu panna lisarööpaid, cablecar läheb aga vajadusel läbi majade, vajadusel majade kohal ja töötab ilma probleemideta ka talvel. See on puhas tulevikulahendus — vaikne ja ilus!”

Reepalu on välja otsinud Malmö kaardid. Põlevil silmil näitab ta, kust kulgeb metroo, kust rippraudtee, kuhu ehitatakse uus kõrgtehnoloogiline linnajagu, kus ühe maja energiaülejäägid salvestatakse ning kasutatakse teistes võrgustikku ühendatud hoonetes.

”Me tahame olla esirinnas kõiges, mis puudutab tuleviku võtmeküsimusi: energiat ja säästlikkust. Ma tahan, et meil oleksid pilootprojektid, et meie linn oleks katsepolügoon ja laboratoorium.”

***

Sama päeva õhtul lastakse Rosengårdis maha nelja lapse isa. Ta on juba kaheksas ohver viimase 69 päeva jooksul. Järgmise päeva lehed pühendavad Malmöle juhtkirjad ning rohkelt pinda, Ilmar Reepalu võtab sõna nii mõnegi toimetuse online-chatis. Ta on puuduliku tulirelvaseaduse pärast tulivihane. Aga pahane ka seepärast, et Malmö kuritegevusest antakse kallutatud pilt. Õnneks, niikaua kui tulistamised jäävad vaid kollase ajakirjanduse ja mitte roosade ehk ärilehtede uudisteks, ei saa Malmö edukas kaubamärk ehk kannatada. Vaid nurgad on tal veidi ära näritud.

Intervjuu ilmus esmakordselt  2012 märts