Mamma Mia

Tuuli Roosma tunnistas Krister Kivile, et pole kunagi;õnnetult armunud olnud. Õnneks toimub teistel naistel;pidevalt jamasid, mida televisioonis lahata.

“Kähku-kähku! Nüüd šampanjad sisse ja stuudiosse!”
Mitukümmend eri vanuses naist, kes siiani telemaja koridoris on tropitanud, tühjendavad käsu peale plastmasstopsid ja nõksatavad liikuma. Neljandas stuudios, kõrge poodiumi rõõmsavärviliste patjade keskel, on publikul võimalik oma ahter ankrusse panna.

Jäme ots on siin ilmselgelt õrnema soo käes. Ka­ha­rat seelikut kandev saatejuht Tuuli Roosma kiirustab kingade klõpsudes ringi. Tema lähemad kaastöötajad – punaste juustega toimetaja Grete ning kõhn valgepäine mänedžer Hille – hoiavad võimuka pilgu abil sündmusi kontrolli all. Vähesed võtteruumi lubatud mehed – operaatorid ja valgustajad – on rambivalgusest eemale tõrjutud. Ainsa meesisikuna on eneseväljendusvõimalus jäetud publikuergutaja Vennole, kes peab naised enne saate algust kuumaks kütma.

Otto-Triinu osatäitjana tuntud oranži peaga tüüp ka­­sutab vaatajaskonna soojendamiseks viktoriine ja lak­­­kamatut jutuvada. Lõpuks paljastab ta t-särki üles ti­rides oma kõhu. Taoline nabanäitamine tekitab naissoo hulgas suurt elevust. Kui kätte jõuab aeg midagi omalt poolt vastu anda (missioon kõlab: “Kui Tuuli sisse tuleb, siis teete talle ühe korraliku aplausi!”), täidavad stuudiokülalised oma ülesande sajakümneprotsen­di­li­selt.

Prožektorid löövad lõõmama. Tuuli Roosma marsib valgussõõri.

“Ter-re,” ütleb tüdruk veel enne, kui ovatsioonid õieti vaibunud on, ning tema “ärr” põriseb nii pehmelt, nii usalduslikult. Järgneb krapsakas sissejuhatav tekst ning takerdumine juba selle teises lauses. “Selle võtame uuesti,” otsustab Tuuli jalamaid.

Vastu ei vaidle keegi, sest Tuuli on printsess ja ­stuu­dio määrab tema kuningriigi piirid. Kuid aeg on piira­tud. “Mamma mia” rendib võtteplatsi Eesti Televi­sioo­nilt ja ühe õhtupoolikuga tuleb salvestada kaks saadet.

Koolipäevil hüüti Tuulit “rosinaks” ja “käbiks”. Need polnud pahatahtlikud tiitlid, vaid pi­gem hellitusnimed. Tüdruk oligi “väga väike, kõige väik­sem” ja äratas “ilmselt kahjutunnet”. Võimle­mis­tundide rivistuses oli Tuuli kindlalt kõige viimane.

Pisike tüdruk oli lõhnade suhtes ülitundlik. Ta õppis Kopli kunstikoolis ja koolitee viis Tondilt läbi. Kui buss Kalevi kommivabrikust mööda sõitis, ajas “vastik karamellihais” Tuuli südame alati pahaks. See oli nii tõsine probleem, et sundis kooli vahetama.

27. eluaastaks on Tuuli Roosma eri te­le­kanalites töötanud juba kaheksa aastat ning õppinud elu koos kogu selle lõhnaspektriga vähemasti taluma. Oma uues kuumas vestlussaates in­nu­stab Roosma naisi pihtima ülekaalust, orgasmist ja juhu­sek­sist. Väl­jendid nagu “ei tea” või “nii ja naa” pole “Mamma mias” lubatud.

Tavatult avameelne show naelutas septembris telerite ette keskmiselt 121 000 inimest. Seda oli veerandi võrra vähem kui Richard Tondil, ent ikkagi väga palju, kui arvestada, et “Mamma mia” on mõeldud vaid naissoole.

Tänu edule on Tuuli saanud loobuda oma tei­sest tööst – mälumängu “Kuldvillak” toimetamisest. Alg­selt tüüpiliseks naistesaateks (kosmeetika ja sukk­püksid) mõeldud show’ga tabati kullasoont.

Muide, Ricky Lake ei ole Tuuli eeskuju. Pigem Maire Aunaste.

Juba esimeses pooltunnis taban end imetlemast, kui ladusalt “Mamma mia” ülesvõtmine toi­mub. Intervjuud vahelduvad varem valmislindista­tud lõikudega. Usutletavate hingeväravad avanevad mi­nutipealt. Tuuli ise liigub stuudios ringi nagu kitse­ke. Torkab mikrofoni publiku sekka, küsitleb ja kõ­ku­tab naerda. Läheb siis (kõps-kõps) tagasi oma puna­sest sametist troonile, sätib seelikut ja kutsub järgmise ülekuulatava sisse. Eeter on tema element.

Inimene, kellega päevi hiljem Olümpia brasserie’s Ren­dez-Vouz kohtun, ei meenuta kartmatut Tele-Tuulit. See naine istub laua taga kuidagi kramplikult, vöökohast ettepoole murdunult. Ninal on suured kan­dilised prillid ja suu on pigistatud kriipsuks. Ta uurib liikumatult menüüd (kust tellib ainult suure musta kohvi). Ma mõtlen pika hetke, et tegemist peab olema mingi jaapani turistiga.

Lähenejat märgates virgub Tuuli otsekui vett saanud alpikann. Ta muutub jälle tuttavaks, arm­saks ja mänguliseks. Tõuseb ja ulatab käe. “Ter-re” põriseb nõnda mahedalt.

Ta on siiski “üsna närvis” ja professionaalsus varjab seda ainult osaliselt. “Avalikkuse ees olen ma üld­se väga häbelik inimene.”

Seljas kannab Roosma mustast toorsiidist pluusi, mis kasvab sujuvalt üle pikaks seelikuks. Väljaspool stuudiot kasutabki Tuuli vaid omaõmmeldud riideid, mida tuleb kanda viledaksmuutumiseni. Reeglina on kor­raga kasutusel vaid üks komplekt. See on osa keskkonnasäästlikkuse programmist.

Temast oleks võinud saada professionaalne moe­kunstnik, kuid Tuuli ei saanud ERKIsse sisse. “Mul on hea meel, et nii läks,” väidab ta nüüd. Ja lisab: “Ma ei taha sellest eriti rääkida.”

Tuuli võinuks valida ka tisle­ri eriala, sest ar­mas­tab lisaks rõivastele käsitsi mööb­lit teha. Ta tassib mahapõlenud majadest koju laudu ja valmistab nendest laudasid ja kappe. “See on ju täie­lik rahuldus, kui ma näen neid iga päev oma ma­ga­mistoas. Tehtuna puust, mis oleks muidu ära mä­danenud.”

Hoolimata ökoloogilisest mõtlemisest ja kuldse­test kätest pole Tuuli suutnud endale 27. elu­aas­taks oma kodu meisterdada. Ta elab poiss-sõbraga Nõmmel, vanemate juures. “Meil on piisa­valt suur maja. Kui ma ei taha, siis ma ei näe oma vanemaid.”

Tuuli Roosma isa oli insener, ema kodune kunstnik. Mõlemad suhteliselt vanad inimesed. Seksist kui sellisest Roosmade perekonnas enne “Mamma miat” seega palju ei räägitud. Avameelsust oli üldse vähe. “Mi­nu ema on selline tugev olla tahtja nagu Eesti nai­sed ikka. Ta ei ole mitte kunagi pidanud vajalikuks näidata seda, et tal on valus, et ta on haige või et tal on midagi viga. Ema on varjanud meie eest oma kannatusi, mida ta poleks pidanud tegema.”

Ta jätkab: “Naised elavad alati kellelegi teisele ning sellest on siiralt ja tõsiselt kahju. Kui nad harjuvad seda tegema, siis unustavad nad ära, mida ise võiksid tahta. Ma ei usu, et ükski laps oleks oma emale ajas tagasi vaadates tänulik, et ta on hommi­kust õhtuni orjanud ja jätnud tegemata need asjad, mida tegelikult oleks teha võinud.”

Ennast on Tuuli otsustanud mitte alla suruda. Ta ei pea oma kohuseks köögis teiste nõusid pesta. “Ma ei ole täiuslik inimene, aga ma arvan, et ma ei pea ennast muutma. Mida vanemaks ma saan, seda kiftim, põhikindlam ja kapriissem ma olen.”

Taoline eduvalem tähendab seda, et aeg-ajalt tu­leb sammuda üle teiste. “Väike õelus kuulub mu saa­te­rolli juurde küll,” möönab Tuuli. “Aga sügaval sü­da­mepõhjas ei taha ma neile haiget teha.”

Seekord salvestatava saate teemaks on paksud. Tuulil ja tema kaastöötajail on õnnestunud stuudiosse saada kolm naist, kelle kehakaal tugevalt üle 100 kilo. Ükshaaval suunduvad majesteetlikud mat­roonid pihidiivanile ning Tuuli intervjueerimisstiil muutub saaki nähes aina naksakamaks. Temasse suge­neb kummalist värinat, ootusärevat võbelust. Otsekui kää­bus-karihiirel, kes magab 72 korda ööpäevas ja peab ellujäämiseks sööma iga 600 sekundi tagant. Viis sekundit tegevusetust on karihiirele terve igavik.

Tuuli küsimustesse tekkib tuntavat torget. “Sek­si­pesu kannad või?” nõuab ta ühelt naiselt. “Miks sa end kätte ei võta?” ründab ta teist. “Mina näiteks kannan Tiina Tiitust. Kui sina oleksid samasugune pilbas, siis saaksid sa ka ilusaid riideid kanda.” I>

Ma ei mäleta, mida tüsedad vastasid, sest ilmselt polnud see midagi intrigeerivat. Ka Tuuli kaotab huvi, tõuseb oma pitsivahus ja läheb, kõps-kõps, publikut intervjueerima.

Paksud arutavad midagi tagaselja, vihaselt ja poo­li­­hääli. Kõhn mänedžer Hille vehib nende suunas kee­la­valt näpuga.

Pärast ERKIst väljajäämist otsustas ta õppida “midagi praktilist” ja läks Eesti-Taani Äri­kol­led­þisse, kus õppetöö toimus inglise keeles. Järg­­nes TPI magistratuur, kuid see jäi poo­leli. Siis “natu­kene ajakirjandust”, aga “lihtsalt loen­gute kuulamise vormis”.

19aastaselt hakkas Tuuli tegema remondisaadet “Vaaderpass”. Edasi tuli lärmakas tele-show “Ja jumal lõi naise”, mida Tuuli vedas koos Dea Martinjonise ja Anne Mänsiga.

Nüüd on Roosma küpseks saanud. Nii nagu kõik Eesti ajakirjanikud, on ta kompetentne käsitlema ko­gu kirevat eluspektrit. Isegi sellist teemat nagu “uus algus 40aastaselt”.

Kuid omaenda elust jutustamisel ei saa Tuulit liigses avameelsuses süüdistada.

“Aga miks sa küsid, kui sa tead, et ma ei taha rää­kida,” ohkab ta raugelt, kui küsin kooliõpetaja Lauri Lihten-Haaveli kohta – see on kutt, kellega saatejuht kokku elab.

Ta libiseb mööda ka õnnetu armastuse teemast (tema elus pole seda olnud) ega vasta pikemalt pä­ri­misele “kui vanalt tekkis sul huvi seksi vastu” (“Mam­ma mia” saadetes on see sageli üks võtmeküsimusi).

 “Varases lapsepõlves,” ütleb vaid. “Nii nagu kõi­gil teistelgi. Läbi arstimängude ja muu sellise.”

Kui siiski pikemalt uurida, et kust on tulnud taoline ind seksiteemasid käsitleda, läheb Tuuli põlema nagu väike salvrätik.

 “Sa ikkagi arvad, et see on mingisuguseks kompensatsiooniks halva lapsepõlve eest? See on küll hästi vale mõte! Kahjuks! Punkt! Mul on h ä s t i õnnelik perekonnaelu. Ja ma olen a l a t i olnud sotsiaalselt aktsepteeritud. Mul ei ole mingeid vajakajäämisi. Kõik on olnud hästi normaalne, hästi loomulik ja lapsepõlves niisamuti. Koer oli ja maja oli ja mets oli lähedal ja palju sõpru oli. Mängisime lurtsu. Tegime kõike. Ma ei ole mingi hälvik olnud!”

Mänedžer Hille tõstab kaks sõrme ja hoiab kätt stuudiolae poole. See “jäänud-on-kaks-minutit” näeb välja nagu võidumärk.

Tuuli mõistab koodi, naeratab vabandavalt, lõ­pe­tab intervjueerimise. Tuuli naeratab üldse väga armsalt.

Võtab siis musta klade kahe käega enda ette ja vaatab, et mis nüüd edasi saab. Tavaelus kannab ta tugevaid miinusprille, kuid stuudios näeb läätsede abil.

Teel intervjueerimistaburetile tuleb taas see­likut kohendada. Tiina Tiitus kipub vist seljast libisema.

“Mamma miasse” annab end interneti kaudu üles keskmiselt “kaks asjalikku inimest” päevas. Seksiteema on kõige populaarsem. Nii populaarne, et enamik soovi avaldanutest ei jõua kunagi stuudiosse.

Tungi põhjus on Tuuli sõnutsi väga lihtne: “Üks tütarlaps sõnastas selle hiljuti väga ilusti – ma soovin, et mind lõpuks ometi ükskord ära kuulataks.”

Kui lugu tundub huvitav, võtavad toimetajad re­gistreerunuga ühendust. Toimub kuni kaks tundi vältav taustaküsitlus, mille käigus naise elu alates sünnist kuni tänase päevani põhjalikult läbi kammitakse.

Seejärel leiab aset teine sama pikk intervjuu, mille teeb Tuuli ise. Siis on võimalik kokku leppida see, et teatud asju (reeglina kõrvalehüppeid) ei mainita.

Ülejäänu on puhas avameelsus. “Nad ei tule siia varjama. Nad on siia ju rääkima tulnud.”

Hiljem on muidugi vesi ahjus. Naised muutuvad “Mamma mias” liiga jutukaks (paljud neist isegi ei mäleta, mida rambivalguses korda saatsid) ning peavad endale teleajakirjas Nädal teraapiat tegema.

“Mu tädi oli endast väljas. Ta ütles, et pole kolm ööd-päeva maganud, et ta sureb häbi pärast,” kurdab Maris, kes jutustas televaatajatele sellest, kuidas armukadedus ta oma elukaaslase järel luurama pani.

“Selle lause riista pikkusest oleks ma võinud ütlemata jätta,” kahetseb Maarja, kes rääkis oma paljudest juhuslikest vahekordadest.

Tuuli möönab, et tal on oma saatekülaliste pärast mure. “Nad loevad hiljem kommentaare netis ja ma keelaks selle neil kategooriliselt ära! Aga ma ei saa seda teha, sest nad ei võta mind kuulda.”

Esimesed saated olid Roosma jaoks “väga rasked”. “Ma mõtlesin, et mille jumala pärast nad räägivad. Miks nad peaksid seda tegema. Aga siis sain aru, et iga inimese jaoks ei ole see probleem, mis on minu jaoks. Iga inimene annab aru, millest ta võib rääkida ja millest ei või. Intiimsed teemad ei ole sarnased.”

Tuuli jaoks on tabuteemad karjäär ja eneseteostus. “Kui sa end juba nendel teemadel avad, siis pead inimest väga põhjalikult usaldama.”

Tähendab see seda, et su saade pole sinu meelest piisavalt hea?

“Ei tundu! (Rõhuga) Mu saade on väga hea.”

Et sa ise pole piisavalt hea?

“Tööalaselt olen küll.”

Aga mitte-tööalaselt?

Ta kõhkleb hetke. “On tunduvalt paremaid.”

Ja siis hakkab Tuuli Roosma nutma. Ta sal­vestab saadet naiste “helesinistest unistustest” ning üks intervjueeritav räägib kurva loo armastu­sest kirjades. Lammutava seksi ja meesterabamise kõrval mõjub taoline teema hingelise vapustusena. Silmad lähevad vaikselt-vaikselt niiskeks ning reklaamipausi ajal nutab Tuuli end korralikult välja.

Kui mõne minuti pärast taas kaamerate ette minna tuleb, on ta harjunult krapsakas. Täiesti en­dine.

Me räägime romantikast. Romantika on see, “kui satud väljasurnud Ja­godnaja küla mudasele täna­va­­le. Vasakul ja paremal on puupitsides longus tared, ja siis ühel hetkel koperdavad juurde kaks varases teismelise-eas tüdrukut, et nõuda suitsu ja viina.”

Reisid on Tuulit viinud vaestesse metsikutesse maa­­desse. Venemaale. Horvaatiasse. Siberisse.

Temas on midagi greenpeace’iliku. “Kunagi võib mul tekkida tahtmine midagi maailma heaks ära teha. See hetk võib tulla küll.”

Kuid sinnani tegeleb ta “puhtalt meelelahu­tu­sega”, nagu ise ütleb. “Mamma mia” ei kvalifitseeru Tuuli jaoks ühtegi muusse kategooriasse.

 “Muide, sarnane nišš meestele on täiesti täitmata,” avastab ta rõõmsalt. “Üks mu sõber kirjeldas mul­le, kuidas nemad nüüd, üle kolmekümnestena, on ha­kanud omavahel olulisi teemasid lahkama. Üks mees olla talle äsja kirjeldanud, kuidas ta suudab naisi kol­mel erineval moel – emotsionaalselt, majanduslikult ja füüsiliselt – mitte rahuldada. Minu meelest hea meelelahutus, kui see ka ekraanile jõuaks.”

Ma pole kindel, kas teda üldse tundma õppisin.