Marionettide valitseja
"Möödunud aasta kõige halvem uudis oli see, et Lars Ulrich juuksed lühikeseks lõikas!” Nende süngete sõnadega algas aasta 1996 Rakvere võimlana kasutatava kiriku tornis pesitsenud baaris, kus “karvased” aastavahetust tähistasid. Kohaliku raskeroki eluküünal oli üsna lühikeseks põlenud ja ega laiast ilmastki midagi head ei koitnud. Kümmekond aastat metal’i lipulaevana seilanud Metallica oli ohtlikult kreenis popi suunas. Kui kirikutornis kurva tõdemusega hakkama saanud “karvane” sünge meeleolu leevendamiseks akustilisel kitarrel rokiheeroste surematu ballaadi “Nothing Else Matters” avaakordi tõmbas, paluti tal “pühaduse rüvetamine” lõpetada.
“Hevi käis alla ja baar tehti sportlaste kohaks,” meenutab metal’i saatust tolles maakonnakeskuses Risto “Madox” Mõtus, R2 “Metallioni” saatejuht.
Madoxi saatepartner, raskerokiajakirja Nailboard peatoimetaja Jan “Mop” Berkovich varustab kümne aasta taguse iidolite allakäigu legendiga: “Bassimees Jason Newsted vedas kihla, et ei “mošši” (tukka viskama) laval kordagi. Nii saigi temast kiilakas. Teised tulid riburada pidi järele.” (DJ MOP oli vanasti Metallica fänniklubi president, aga ütleb, et tänapäeval klubi enam pole. “Ei teagi, miks.”)
Rokikuningate juustelõikust menetles kümne aasta tagune press põhjalikumalt kui bändi tollast, andunud metallistide meelest kahtlaselt popisuunalist plaati “Load”. Bändi narriti Poptallicaks, sest metal oli kiirest ja raskest rokist aeglasemale, bluusimale üle minnes kadunud. Samas raadioeetrisse kõlbas selline “pehmem” materjal ideaalselt, laiendades bändi tuntust uute põlvkondade seas. Sellegipoolest olid 1996. aasta plaat ja selle järg “Reload” (1997) müügiedult nõrgemad kui Metallica tippsaavutused – “Master of Puppets” (1986), “…And Justice for All” (1988) ja “Metallica” (ehk “Must album”, 1991).
Ent tollest päevast kümme ja tänasest kakskümmend aastat tagasi valitses raske roki rindel veel mustem masendus.
“Los Angeleses, tolle ajastu rokipealinnas, valitses 80ndate algul hairmetal – rõhk oli juustel, mitte muusikal,” räägib Mop. “Tõsist värki oli vähe, Black Sabbath oli ju alla käinud. Ulrich oli samal ajal sealkandis kõva tapetrading’u kutt. Tema käest käisid läbi kõik tolle aja teemad – nii New Wave of British Metal kui ka punk ja hardcore. Eks sealt see mõte alguse sai. Metallica liitis klassikalise heavymetal’i saundi pungi kiirete rütmidega. Tulemus oli väga särav.”
Uus stiil tõstis noored rokiässad edetabelitesse isegi ilma muusikavideote toeta. Ansambli Zorg bassimees Toomas Paidra meenutab, et kuulis Metallicat esimest korda 80. aastate keskel ei kusagilt mujalt kui Radio Luxemburgist. “Kuulen, täitsa pael – megalt kiire lugu. Pärast arutasime koolis, kuidas nad nii kiiresti mängivad. Nimeks öeldi Methalika, eks püüa sealt raadiost aru saada.
Alles palju hiljem saime teada, mis asi tegelikult oli. Klaveril mängisin siis muidugi kõik nende lood ära, kui miljon korda ülelindistatud kassetil õnnestus lõpuks 86. aasta materjal hankida. Saund oli õudne, aga ikka oli väga lahe.” Paidra sõnul oli tollane Metallica epohhilooja, mis heavyrock’i“metalimaks” pööras. “Kõik metal, mis sealtpeale on tehtud, sisaldab mõjutusi Metallicast.”
Läbilöögiaasta 1986 oli bändile samas väga traagiline. 27. septembri õhtul vaidlesid soolokitarrist Kirk Hammett ja bassimees Cliff Burton tuuribussiga Rootsi mägedes tiirutades magamiskoiku pärast. Asi lahendati mängukaartide abil. Ihaldatud magamisaseme võitis Burton, kes tõmbas pakist potiässa – kaartidest tugevaima võimlaiku. Öösel põrutas buss kaljuselt teelt alla. Õnnetul kombel kukkus Burton aknast läbi ning buss sadas talle otsa. Hammett maadlevat tänini mõttega, et see võinuks olla tema…
13. juunil 2006 Lauluväljaku sisesaalis aset leidval pressikonverentsil seda teemat ei puudutata. Vanad olijad kiidavad oma uut, järjekorras kolmandat bassimeest Robert Trujillot. Laval seevastu tähistatakse 20 aasta möödumist “Master of Puppetsi” läbilöögist ja selle osa jõudemonstratsioonist lõpetab ängistavalt lakooniline sõnum videoekraanilt: Cliff Burton 1962–1986.
Bassimeeste küsimus paistab Metallical läbi aegade pingeline. Pärast Burtoni hukku leiti kolme nädalaga Jason Newsted. Tema saatuseks bändis oli valge varese roll. Kui 1988. aasta plaadilt bassipartiid õieti ei kostnud, põhjendasid vanemad olijad seda asjaoluga, et Newsted polnud miksimise ajal kohal. Tuuritamise käigus kirjutati kõik hotelliarved tema kraesse ega viidud meest kontsertidele limusiinis koos teiste bändiliikmetega.
2001. aastal sai Newstedil mõõt täis ja ta lahkus bändist uksi paugutades. “Mõte, et bändiliikmete vahelisi vastuolusid palgatakse lahendama terapeut, tundus mulle nõrk ja lame,” kõlanud ta ametlik kommentaar. Solist James Hetfieldi hinnangul oli bassisti lahkumise tegelik põhjus selles, et bänd (eriti Hetfield) ei lubanud kolleegil tegelda kõrvalprojektiga. Terapeudi abi vajas hoopis Hetfield oma alkoholi- ja muude sõltuvuste tõttu. Muide, 80. aastate keskel oligi alkohol Metallica “pärisosa”. Bänd oli siis isegi uhke oma hüüdnime “Alcoholica” üle.
Aastal 2002 vajus Metallicaks olemine juba nii longu, et Ulrich ja Hammett kaalusid tõsiselt võimalust pillid kotti panna. 2003 algas uue bassimehe otsingutega. Kvalifitseerus Robert Truijillo, Ozzy Osbourne’i taustabändi liige. Huvitava kokkusattumusena sattus jällegi Osbourne’i 2003. aasta tuuri bassistiks Newsted.
Newstedist ei ole sel nädalal Tallinnas aga sõnagi juttu. Huvitava detaili bändi praeguse sisekliima kohta andis pressikonverentsil solist Hetfieldi käitumine. Nimelt uuriti, kuidas uus bassimees Trujillo partneritega kohanenud on, paludes just bassistil esimesena sõna võtta. Sõnasabast haaras hoopis Hetfield. Tema moraal oli muidugi see, et Trujillo uusliikmena on bändi uuesti ellu äratanud, aga hetkel on juba hoopis olulisem, et kauaaegse produtsendi Bob Rocki asemel on uus heligeenius. “Selline, kes varem teistelegi rokisaurustele eluvaimu sisse on puhunud. Ootame põnevusega, mis välja tuleb,” kiitles Hetfield.
Eks rokipeerudel ole põhjust tõsiselt otsida seda õigemast õiget Metallicat, mis fännide meelest kaduma kipub. 2003. aasta toodang oma “tagasi-juurte-juurde”, “karuse” kõlaga debüteeris küll edetabelites esikohtadel, ent peagi sattus “St Anger” hoopis interneti kasutatud plaatide poodides enim seisvate rivvi. Sellest hoolimata teenis bänd tunamullu siiski oma seitsmenda Grammy auhinna.
Ekspressi küsitletud eestimaised rokiasjatundjad leidsid nagu ühest suust, et Metallica kestev massiline populaarsus on eelkõige 1991. aasta ülimenuka plaadi teene. Mart Kalvet, Taaga solist: “Too album muutis suurte masside suhtumist metal’isse kui žanri. Võib-olla poleks nad praegu koos, kui poleks valinud mainstream’i-maigulist teed. Mulle meeldib uskuda, et neilegi meeldib varasem looming rohkem. Kolm neljandikku kontserdil esitatavast on ajast enne 91. aasta albumit.”
Noorema põlve rokkar Tanel Padar tunnistab, et bänd on ka enamikule temavanustele suunaja: “1993 laenasin sõbrale ZZ Topi kasseti. Tagasi sain ka, aga karbis oli Metallica. Too “Must album” mängib praegugi autos.” Hetfieldi eeskujul kujutleb mõistagi ka Padar end 45aastasena laval täiega rokkimas. Vanema rokipõlvkonna mehe Toomas Paidra meelest põlistab Metallica muusikataevas lihtne valem: pauer+muusika. “Paljudel on ju lihtsalt pauer, aga pärast pole meeles, mis lood olid. Surematu bändi tunned sellest ära, et meloodiad jäävad meelde. Muusikapoes töötades olen märganud, et kui vanasti kõlas kitarri proovides “Stairway to Heaven” või “Smoke on the Water”, siis nüüd on vaieldamatult esimene asi, mida kitarrimehed pilli proovides mängivad, “Nothing Else Matters”.
Teisipäeval laulis seda laulu Lauluväljakul peast 78 000 inimest.
Kiss Your Ass Goodbye
ehk kolm kontserdimuljet
- Margus Pilt, dirigent, RadioMania:
“Üllatas positiivselt, et “Master of Puppets” moodustas põhikava ja et nad jumalapärast ei läinud viimase plaadi kallale. Minu jaoks oli positiivne üllatus kõik, mis seal toimus.” - Kaido “Draconic” Haavandi, solist, Manatark:
“Kuigi ei tehtud niipalju jõu- ja ilunumbreid, maratoni ei joostud, oli see siiski siiras ja vahetu energia, mis lavalt tuli. Seda hindan kõrgelt. Kõlas suur osa minu lemmiklugudest.” - Jüri Ratas, solist, Tallinna linnavalitsus:
“Mina olen pigem Eesti muusika austaja, aga kui nüüd poodi Eesti muusikat ostma minnes Metallica plaati näen, ostaks ära. Ma muide helistasin viis minutit pärast keskööd Tallinna abitelefonil ja küsisin, kui palju see kontsert linnaelanike öörahu on rikkunud. Üks pahane linnaelanik oli helistanud. Kui neid rohkem oli, siis ma vabandan nende ees.”
