01.04.2010, 16:22
Marju Lauristin: Savisaare ratsamonument
Katkend veel ilmumata raamatust.
FOTO:
Edgar Savisaares on peidus ratsamonumendimees. On ju seda tüüpi juhte, kes on väga head ratsamonumendimehed, väga head sõjapealikud, aga rahu ajal nendel nagu asi hästi ei edene. Minu meelest on ka Savisaar selline sõjapealik, rahu ajal on tal igav. Ta ei pea lugu parlamendidemokraatiast ja kasutab nõukogulikke meetodeid meediaga suhtlemisel. Iseseisvuse taastamine oli tema jaoks Eesti riigist omaenda visiooni elluviimine, mille lõpuleviimiseks oli vaja võimu. Savisaare jaoks oli Ülemnõukogu valimistega alanud protsess, mille käigus ta sai peaministriks; 20. augustil toimunu, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vaheline kokkuleppimine ühises iseseisvuse taastamise protseduuris oli aga tema silmis reetmine, ta oli loorberid juba endale reserveerinud, aga nüüd tuli need panna ühisesse suppi. Kusjuures ma saan täiesti aru, miks tema ja mitmedki teised pidasid seda kaotuseks, sest nende jaoks oli küsimus poliitilises konkurentsis. Nende jaoks oli see võimuvõitlus, mida see ei olnud suurema osa jaoks rahvaliikumises osalenutest või Tartu haritlaste jaoks või kunstiinimeste jaoks. Minu jaoks ka mitte. Savisaare ümber oli ja on alati inimesi, kes sellest konfliktsusest ja vastandamisest kinni hoiavad ja kasu saavad. Nimetan seda bolševistlikku tüüpi mõtlemiseks: kas teie või meie! Kui te pole meie poolt, siis olete meie vastu. Ja siis olid teised, minu tüüpi paadunud demokraadid, kelle jaoks oli selline leeridesse jagamine ja vastandamine põhimõtteliselt vastuvõetamatu.