Marju Lauristin: Savisaare ratsamonument
Edgar Savisaares on peidus ratsamonumendimees. On ju seda tüüpi juhte, kes on väga head ratsamonumendimehed, väga head sõjapealikud, aga rahu ajal nendel nagu asi hästi ei edene. Minu meelest on ka Savisaar selline sõjapealik, rahu ajal on tal igav. Ta ei pea lugu parlamendi-demokraatiast ja kasutab nõukogulikke meetodeid meediaga suhtlemisel. Iseseisvuse taastamine oli tema jaoks Eesti riigist omaenda visiooni elluviimine, mille lõpuleviimiseks oli vaja võimu. Savisaare jaoks oli Ülemnõukogu valimistega alanud protsess, mille käigus ta sai peaministriks; 20. augustil toimunu, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vaheline kokkuleppimine ühises iseseisvuse taastamise protseduuris oli aga tema silmis reetmine, ta oli loorberid juba endale reserveerinud, aga nüüd tuli need panna ühisesse suppi. Kusjuures ma saan täiesti aru, miks tema ja mitmedki teised pidasid seda kaotuseks, sest nende meelest oli küsimus poliitilises konkurentsis. Neile oli see võimuvõitlus, mida see ei olnud suurema osa jaoks rahvaliikumises osalenutest või Tartu haritlastele või kunstiinimestele. Minule ka mitte.
Savisaare ümber oli ja on alati inimesi, kes sellest konfliktsusest ja vastandamisest kinni hoiavad ja kasu saavad. Nimetan seda bolševistlikku tüüpi mõtlemiseks: kas teie või meie! Kui te pole meie poolt, siis olete meie vastu. Ja siis olid teised, minu tüüpi paadunud demokraadid, kelle jaoks oli selline leeridesse jagamine ja vastandamine põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Vastandamine oli omane ka paljudele teisest leerist. Mitmele Eesti Komitee poole pealt tulijale oli selline ühte saali kokkutulemine ju täielik ketserlus. Nende jaoks oli see umbes nii, nagu oleks muhamedlane tulnud kristlikku kirikusse. Nad olid Ülemnõukogu ära neednud, kuulutanud mittelegaalseks, nõukogude okupatsiooni organiks jne. See oli naeruväärne jutt, rahvas oli selle Ülemnõukogu ise valinud vabadel, mitme nimekirjaga valimistel. Demokraat ei saa ütelda, et sellel tegevusel ei ole seaduslikku alust. Nii et vastandamist oli mõlemalt poolt, see ei ole kunagi ühepoolne nähtus. Tangoks on vaja kahte tantsijat, duelliks on vaja kahte võitlejat, konfliktiks on vaja ka kahte osapoolt.
Meie koostöö Savisaarega oli viljakas seni, kuni oli vaja suuri masse organiseerida. Ta on eriti andekas selliste massilavastuste korraldajana, nagu oli Balti kett. Andekam kui keegi teine. Aga kui tulevad küsimuse alla demokraatlikud probleemid või väärtused, seal tekib konflikt, mitte ainult isiklik, vaid väga põhimõtteline lahkuminek.
Savisaare diktaatoriloomuse eest hoiatajaid oli palju ja mitmeltki poolt. Üks nendest oli muide Vaino Väljas. Selle üle on palju spekuleeritud, missugused olid tegelikult Rahvarinde ja kompartei suhted. On ju avalikult teada, et alguses oli kompartei Eesti-meelne pool liitlasena kaasas, Rahvarinde esimesel kongressil olid Väljas ja Toome kohal, Moskva Ülemnõukogu valimistel esitati ühiseid kandidaate jne. Siin on üks detail, mida väga palju ei teata: tegelikult oli suhteliselt selgelt ja kindlalt niisugusele lähenemisele ka piir pandud. Toimus üks lausa ametlik kokkusaamine Rahvarinde juhtkonna ja eestimeelse kompartei juhtide vahel. See oli just nagu diplomaatiline kohtumine. Kompartei pool, minu mäletamist mööda Indrek Toome eestvedamisel, püüdis saavutada siduvat koostöökokkulepet, millest Rahvarinne nii sisuliselt kui vormiliselt keeldus, ei sidunud ennast mitte mingite kohustuste ega kokkulepetega.
Minu jutuajamine Väljasega, mis puudutas ka Savisaart, toimus pärast seda, kui Rahvarinne oli keeldunud formaalselt kohustavast koostööst. Väljast tundsin tegelikult juba ammu, kas või seetõttu, et ta oli Alliku naaber Keila-Joal ja me käisime mõnevõrra läbi. Mäletan ka seda Väljast, kes enne Nicaraguasse ja Venezuelasse minekut oli keskkomitee ideoloogiasekretär, ega saa jätta ütlemata, et meie teada oli Väljas sotsioloogialabori kinnipanemise taga, et tegelikult oli Väljase vastasseis Vooglaiuga meile KGB kaela saatnud. Vooglaid oli komsomoli kongressil avalikult Väljase vastu astunud. Kui labori kinnipanemise aktsioon oli käimas, käisin mina labori poolt Väljasega rääkimas. Ta käitus kui tüüpiline parteibürokraat, kes vaatas mind külmade kivihallide silmadega. Sealt ei paistnud ühtegi tundeliigutust ja muidugi ei tulnud labori kaitsmisest midagi välja, sest tema oli oma otsuse juba langetanud.
Kui Väljas tuli Venezuelast tagasi ja ma nägin teda esimest korda mingil ülikooli üritusel, oli tema silmavaade muutunud. Neil polnud enam seda halli katet ees. Väljas oli teistsugune ja tahtis minuga eraldi juttu ajada. Ta küsis, kas ma olen veendunud, et me Savisaare juhtimisel tegelikult demokraatiat üles ehitame. Küsis: kas te ei näe, et Savisaar on caudillo*. Selline ootamatu väljend. Ütlesin, et me näeme Savisaare probleeme ja vigu, aga teame ka enda jõudu ja suudame koos hoida Rahvarinde demokraatlikku poolt ja arengut ning Savisaar on sellega nõus ja kaasas. Aga pikapeale tuli välja, et see siiski ei õnnestu. Ei õnnestunud ei minul ega mitmelgi teisel, kes Savisaare lähikonnast lahkunud. Tegelikult on see Savisaare tragöödia. Kui me vaatame seda kõike kui poliitilist lava, siis Savisaar vääriks Shakespeare’i, ta on täielikult seda mastaapi tegelane. Eestis pole selliseid palju. Ta on väga võimekas, on väga palju saavutanud, ja ometigi seisab ta kogu aeg lõhkise küna ees. Just seetõttu, et ta läheb iseenda võimukuse ohvriks, muutub omaenda ambitsioonide ja paranoilise kõikide kahtlustamise tõttu lõpuks lausa naeruväärseks, jäädes ikkagi samal ajal suurkujuks. Samas klähvivad tema ümber paljud väiksemad kujud, kes ei ole sugugi puhtamate mõtetega ega rohkem demokraatlikud. Aga võib-olla kunagi tulevikus saab Savisaar Eesti ajaloos kätte ka oma monumendi, ehkki ilmselt ta ise seda enam ei näe.
* Caudillo’ks (hispaania keeles juht, tähenduselt sama, mis saksa Führer) on kindral Franco järgi nimetatud Ladina-Ameerika sõjaväediktatuuride juhte.
Eesti Ekspress õnnitleb Marju Lauristini saabuva 70. sünnipäeva puhul!
