Märke majadest, elitaarsusest ja struktuurist
Psühhedeelsete värvidega majavaated vaheldumisi jackson-pollockilike hiigelmõõtmetes rägastikega. Arne Maasiku ja August Künnapu näitus Hobusepea galeriis kannab pealkira „Majad ja võsad“. Kõrvutades loodust tehislikkuga hajub varsti arusaam sellest, mis on hea ja kaine (kui kaine on hea) ning mis väänatud.
Arne ja Augusti mõte koos näitust teha olevat juba vana mõte. Seekord on Augustil naeratavate popstaaride asemel väljas värvilised narratiivsed vaated kõnelevatest majadest. Struktuurne kaos Arne fotodel loob mõjuva vastandusetöödetehnilise ja vormilise perfektsusega. “Wim Wenders, kes sõitis oma filmi „Pariis-Texas“ ettevalmistusi tehes läbi terve Lääne-Ameerika olevat öelnud, et tema jaoks on fotograafia vajalik paikadega tutvumiseks,” lausub August ehk lühemalt Kusti.
xxx
Alates 1960ndate keskpaigast on Eesti kunstielu on vorminud ja avangardiseerinud arhitektid. Võib-olla ongi parim, mis ühe kunstnikuga võib juhtuda see, et ta satub õppima arhitektuuri?
Arne: Arhitektuur on hea pinnas vabale mõtlemisele - ühelt poolt on see niivõrd range ja struktuurne aines, aga teisalt meeletult loominguline. Kui sellelt hüppelaualt lennata vabasse kunsti, siis on sul hoopiski võimsamad jõud taga, kui lihtsalt puhta kunstiga tegeledes.
August: Arhitektuurist võib jõuda, misiganes teise kunstini, aga nahakunstist arhitektuurini jõuda oleks keeruline.
Arne: Arhitektuuris on omad kammitsad. Tarbekunstis on jälle omad meediad ja omad tehnikad. See, mida meie kunstiga teeme on vaba kunst, seda ei kammitse miski.
xxx
Käisin Kustiga kunagi koos prantsuse keelt õppimas. Sellest ajast mäletan üht vaikset poissi, kes rääkis vähe, ent seejuures tihti oma isast. Hoolimata magistriharidusest arhitektuuri alal peab August Künnapu end kõhklematult maalikunstnikuks: ta maalib, korraldab näitusi, teeb lühifilme, kujundab raamatuid, kirjutab vahel ka kriitikat. Sest muud tööd talle ei sobi. Kusti hulgalised näitused said alguse isiknäitusega galeriis Vaal paar aastat tagasi. Eelmisel aastal korraldas August suure grupinäituse Mustamäe haigla keldrirägastikes. “Kuraatoritegevus on tegelikult ilge jama, mis võtab jube palju energiat,” arvab August nüüd. “Kunagi võib ehk midagi veel teha,” lisab ta siiski.
Arhitekt Arne Maasik asutas aasta alguses, päras 7aastast tööd Künnapu ja Padriku arhitektuuribüroos, oma arhitektuurifotograafia firma nimega Zepp Grafelin. Sellest võib Arne pikalt rääkida, aga ta ei räägi osalemisest Art Gendal, Veneetsia arhitektuuribiennaalil ega näitusest „New York Shots“. Seda viimast näitust ei ole ma kahjuks näinud, küll aga töid ja nende uuesti vaatamine mõjub hingematvalt veel praegugi. Neil päevil tegeleb Arne oma sõnutsi kunstiga, mille meediaks on fotograafia.
Paar kuud tagasi oli Augustil koos Tarvo-Hanno Varresega näitus Pärnus. Varrese Tokios pildistatud jaapani päikestele lisasid tooni ja kaalukust Künnapu teatraalsed portreed, näiteks Kopernikusest, Galileo Galileist, teisisõnu teadlastest, kes läbi aegade on päikest uurinud.
Võimust ja ruumipoliitikast Eesti arhitektuurifotograafias hakati avalamalt ja teadlikumalt rääkima ühes eelmisel aastal Rotermanni soolalaos korraldatud näitusega “Kahemõõtmelised majad”, mis murdis kindlasti arusaamu. August Künnapu, muide, tegi sellele näitusele kujunduse. Arne mõte uurida arhitektuuri läbi foto ja seda tulemust siis müüa on pärit tööst Künnapu ja Padriku arhitektuuribüroos. “Seal olles selgus, et fotograafiale, mis spetsialiseerub arhitektuurile, on Eestis turg täiesti olemas,” ütleb Arne. Kes on tellijad? Arhitektid, sisekujundajad, ehitus- ja kinnisvarafirmad, linn ja riik. Võsad praegusel näitusel olevat ainult eksperiment, mis tegeleb „alateadvuse sügavamate hoovustega”. Homme avab Arne koos Kalle Vellevooga fotonäituse “Majad” Lastemaailma galeriis.
Ruum on mõlema jaoks esmajärguline. August mõtleb enda sõnul paremini kahedimensiooniliselt. Ja ta mõtleb sellegipoolest majadest ja keskkonnast. Või nende kaudu. Rääkides Arne ja Augustiga mõnest näitusest, asuvad mõlemad kunstnikud esmalt vahendama ruumimõju ja -muljet, alles seejärel tulevad pildid. Lisaks näitusetöödele näitab August mulle hiljuti tehtud fotosid tühjast Võsu rannast, millest “õhkub metafüüsikat”. “See on miski, mida sa kas tajud või mitte,” lausub August siiralt minu küsimuse peale, mis see metafüüsika on. “Meta on vist teine, eks, see on siis teine füüsika,” arvab Arne ratsionaalsema pooluse esindajana nende koostöös. Lõpuks räägime veel “hullusest” ka. Selle peale kõneleb Arne teistest reaalsustest, mis on meie kõrval ja ümber kogu aeg olemas, kuid mida me ei märka. Enamik meist ei märka. Kunstnikuna püüab ta neid lagedale tuua. August usub, et tema töödest kiirgab positiivset energiat ja et tema selged puhtad värvid toovad sära inimeste silmadesse.
Valik fotodest ja maalidest:
www.hot.ee/kustasmustas
www.arnemaasik.com
