Mart Anderson ja Eesti loova tüpograafia taassünd
Eesti graafilises disainis on põnevad ajad. Eelmisel nädalavahetusel avati järjekordne, põlv- ja koolkondadeülene grupinäitus Haapsalu Linnagaleriis. Ennekõike plakatid, nagu ennevanasti plakatitriennaalide ja ”Autoriplakatite” ajal. Aga ka hulk hoopis uuemat ja teistmoodi materjali. Ennekõike kirja teemal. Just viimasel kahel aastal on Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilased hakanud tõsiselt tüpograafiaga tegelema Just ilmus kunst.ee juuninumber 32leheküljelise Kristjan Mändmaa toimetatud graafilise disaini lisaga, teemaks disainihariduse uuendused Kunstiakadeemias.
Tegelikult peaksin kõigepealt defineerima tüpograafiat. See on tegelemine (trüki)kirjaga, mitte trükikodadega. Tüpograafiaõppejõud Ivar Sakk jagab värskes kunst.ee-s alast kirjutades tüpograafia kui eriala kaheks, olemasoleva kirja kasutamisega tegelevaks rakendustüpograafiaks ja uudisloominguga tegelevaks loovaks tüpograafiaks. Esimene on Eestis kümnete, et mitte öelda sadade graafiliste disainerite igapäevatööna täiesti olemas, teise suunas astutakse esimesi samme.
*
Mart Anderson (36) on 90ndate esimese poole “disainistaaride “ reast. Tema, nagu ka Priit Isok, Asko Künnap, Indre Suur, Kristjan Virve olid ehk tuntuimad tegijad 90ndate alguses, kui arvuti oli midagi uut, reklaamimaailm alles tekkis ja ettevõtliku tegija ees avanesid hiilgavad võimalused. Kunstiakadeemias arhitektuuri ja graafikat õppinud, aga mitte lõetanud Mart Andersoni karjääri alguses on töö Makarov Muusikus, kus ta tegeles tütarfirmade visuaalse imago loomisega. Rocksummeri graafika, popmuusikaajakirja Kuum kujundus, Top-raadio ja Tipp-TV logod ja nii edasi. Andersoni stiil oli tollal kindalt ära tuntav, parimas ajastu vaimus mänguline. Tollal räägiti Andersonist legende kui tööhullust, keda firmad ei lasknud puhkusele, mistõttu tulnud tal umbes kord aastas töökohta vahetada, et kahe koha vahel mõni kuu puhata. Vahepeal oli ta kolm aastat ka kirjastuse Koolibri peakunstnik, sel ajal paranes kooliõpikute keskmine väljanägemine kõvasti.
*
Praegune Anderson on natuke tõsisem reklaami-AD firmas Vatson&Vatson. Alates sellest õppeaastast õpetab ta Tartu Kunstikoolis tüpograafiat, rõhuga just uute kirjade loomisel. Ta ei vastanda oma pealtnäha erinevaid tegevusi, nähes neis mõlemas ennekõike infovahetust.
Kokku 12 nädalaga, üks loeng nädalas on valminud 8 üliõpilase esimesed kirjatüübid. Nende hulgas on nii omaloomingut kui ka ajalooliste kirjade digitaliseeringuid. Kuuetähelisest sõnast 60ndate kulunud raamatukaanel saab terve tähestik, kunagi vaid ühekordne projekt muutub laialt kasutatavaks kirjaks. Kas disainer peab ikka oskama ise kirju luua? Seda ei õpetata mitte igas disainikõrgkoolis: “Kirja konstrueerimise oskusega kaasneb ka võime näha niiöelda tähe sisse. Tekst muutub elavaks ja sa käid temaga õigesti ümber,” arvab Mart.
Anderson ise on tegelenud ka otseselt Günter Reindorffi, Paul Luhteina ja Villu Tootsi loominguga. Reindorffist inspireeritud kiri Pagana Sans (debüteeris avalikkuse ees muuseas tänavuse 20. jaanuari Areeni kaanel ja Kunstnike Liidu aastanäituse “Identiteedid” graafilises kujunduses) on nagu “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest” maha astunud. Kuid mitte päriselt. Tema väiketähed, mida Reindorff kunagi ei joonistanud, arendavad hoopis uuemaid ideid. Kuid emotsioon jääb samaks.
Andersoni tegevus Eesti kirjaajaloo uurija ja vanade kirjade taastajana langeb kokku ka Kunstikadeemias toimuvaga, mis sai alguse Ivar Saki küsimusest: mis on ikkagi eestipärane kiri? Lokaalne retrokampaania on alanud; isegi kui ajalooline, nn tammetõrustiili esindav eestipärane kiri tõenäoliselt lähtub hoopis kirillitsast. Muide, Andersoni Pagana Sans sai äsja ka kirillitsa-versiooni. Ses mõttes käib ta ühte jalga näiteks slovaki tüpograafidega, kes ühe täpitähtede ja diakriitiliste märkide-küllasema keele kirjutajaina mõistavad, kui tähtis on hästikasutatava globaalse kirja puhul kõigi võimalike keelte toetus. Mitte et Pagana Sans oleks potentsiaalne maailmakiri, selleks on tema emotsioon natuke ehk liiga lokaalne ja retrolik. Andres Rõhu pruukis seda hiljuti Andrus Kivirähu uue jutukogu kaane- ja pealkirjafondina, tagajärg on minu arust suurepärane ja materjalile vastav.
*
Kas rahvusliku kirjaklassika digitaliseerimine on su tegevuse põhieesmärk, küsin. “Ei, aga keegi peaks sellega tegelema, enne kui lootusetult hilja on. Eestis on suhteliselt originaalseid kirju valmistatud, mida võiks pärast värskenduskuuri maailmale näidata,” usub Anderson. Mida ta arvab Villu Tootsist? “Toots oli suurepärane kalligraaf ja pedagoog. kes oma ereda isiksusega jättis kohaliku tekstikirja arengu pisut varju,” on Anderson diplomaatiline. Muidugi, võimalus reaalset kasutust leidvat tekstikirja luua oli nõukaajal minimaalne kui mitte võimatu. Sealt see kalligraafia- ja unikaalsusekultus.
Kergelt tööhullu mulje jätab Mart tänagi. Ka pühapäeva lõuna ajal võib talt saada maili mõnest uuest fondiversioonist koos enesekriitiliste märkustega mõne tähekuju puudujääkide kohta. Siiski, vahel lennutab ta tuulelohet.
Koos Ivar Sakiga on Anderson Eesti-poolseteks esinejateks tänavu septembris Helsingis peetaval maailma ühe prominentsema tüpograafiaseltsi AtypI (Association Typographique Internationale) maailmakongressil. Sakk lahkab Eesti stiili päritolu vene ja saksa kirjakujunduse kontekstis, Anderson kõneleb rahvusliku kirja digitaliseerimisest.
Graafilise disaini näitus “Isikupära” (kuraator Marko Kekišev) on Haapsalu Linnagaleriis avatud 2. juulini.
