SÜNNIPÄEV: Mais 1924 tähistas Stude firma 60. juubelit. Fotol Georg Stude (taga keskel müügiletile nõjatumas) koos oma töötajatega. AS Kalevi muuseum

Maiasmoka kohvik Pikal tänaval ei vaja lähemat tutvustamist, seda tunneb vast iga tallinlane. Kui kõigele vaatamata on keegi nii tume, et linna vanimat järjepidevalt tegutsenud kohvijoomise paika kohe nimetada ei tea, siis vähemasti maja ukse ümber leviva magusa lõhna järgi peaks Maiasmokk ometigi meelde tulema.

Niisama kuulus kui Maiasmokk oli ka tema eelkäija – siinsamas asunud Stude kondiitriäri. Kahtlemata oli Stude omal ajal vaat et üks tuntumaid Eesti firmamärke. Tänavu möödus 140 aastat päevast, mil Georg Stude avas Pikk tänav 16 omanimelise kondiitriäri. Kuid maja magus ajalugu ulatub ajas veelgi kaugemale tagasi.

Härra Cavietzell, suhkrupagar

Augustikuu 11. päeval (uue kalendri järgi 23. augustil) 1806. aastal ostis kohalik suhkrupagar Lorenz Cavietzell endale maja Pikal tänaval. Ta võttis oma kanda ka eelmise omaniku, kaupmees Johann Georg Schlichtingi võlad. Ajaloolase Heino Gustavsoni arvates avas Cavietzell suhkrupagaritöökoja ja poe veel samal aastal.

Vana Cavietzell pidas suhkrupagariäri kuni surmani, seejärel võttis tema poeg isa äri üle. Novembrikuu 26. päeval 1823 võisid Revali kodanikud lugeda ajalehest rõõmustavat kuulutust:

“Käesolevaga teatan kõrgestisündinud aadlile ja austatud rahvale, et ma hakkan Pikal tänaval Caviezeli majas nr. 77 paiknevat kondiitriäri ise edasi pidama. Seetõttu tahaksin seda äri teile soovitada, kusjuures tõotan teile, kes mind poolehoiuga austavad, head teenindamist, aga ka kõikide kondiitritoodetetellimuste täpsemat täitmist, et sel viisil uuendada ja õigustada seda usaldust, millega ettevõtet austati kohe pärast asutamist.”

Noor Cavietzell armastas magusaäri kõrval ka magusat elu, sestap ta abiellus 20aastase noore neiuga. “Kooselu algas üksmeelselt ja lustlikult. Esmalt lõbutseti kodulinnas, siis aga järgnes põnev välismaareis. Ja selleks ajaks palgati kondiitriäri etteotsa heamaineline pagarmeister Bartholomäus Tschur, Harju tänaval paikneva kondiitripoe ja maiusetööstuse omanik,” kirjutab oma uurimuses Gustavson.

Proua ja härra Cavietzelli ilus elu aga ei kestnud igavesti. Peagi hakkasid lae all lendama potid-pannid, tüli järgnes tülile. Lõpuks sai härra Cavietzellil hing nii täis, et ta jättis kondiitriäri kus seda ja teist ning kolis ära Riiga. Seal sai temast edukas veinikaupmees. Proua Cavietzell ei elanud kaua, ta lahkus siit ilmast 1832. aastal. Sellega lõppes Cavietzellide ajastu Pikal tänaval.

Maja koos kondiitriäriga pandi varsti oksjonile ning 1835. aasta algul sai uueks omanikuks Pikal tänaval juba magusaäri pidav Johann Seegrön. Kuigi Seegrön oli osav majandaja, ei olnud tal õnne tervisega. Arst soovitas kondiitril kliimat vahetada ja Seegrön võttiski tohtri nõu kuulda. Ta müüs oma äri kondiiter Conrad Raeperile ja sõitis ära Šveitsi. Raeper omakorda müüs äri 16. mail 1864 seni Narvas tegutsenud kondiitrile Georg Studele.

Tsaari õukonna maiusemeister

Narvas 1839. aastal ilmavalgust näinud Georg Johann Stude polnud esimene selle ala mees oma suguvõsas. Juba tema isa Georg August oli pagarmeister, kuid poja ettevõtlikkuse vastu tema ei saanud. Georg Johann ei piirdunud ühe maja ostuga: aastal 1876 ostis ta ära ka kahekorruselise naabermaja Pika ja Pühavaimu tänava nurgal. Stude lasi kohe need kaks maja ümber ehitada üheks suureks. Ehitustööd algasid sama aasta juunis ning täpselt kolm kuud hiljem koliti uude majja sisse. Seda hämmastava kiirusega valminud maja tunnemegi praegu Maiasmoka nime all.

Nagu varemgi, sai uueski Stude kondiitriäris ka kohapeal tassi kohvi tellida ja selle juurde maitsvat kooki nautida. Erilist tähelepanu aga pälvisid rahva seas martsipanist kujukesed. Kõiksugu loomad ja linnud, Tallinna vaated, südamekesed, roosidega martsipanpostkaardid, isegi martsipanist grillkana. Valik oli väga lai. Neid kujukesi tehti kahepoolsete vormidega, kuhu vahele pandi martsipanimass ning kust pärast poolte kokkusurumist valmis kujuke välja võeti. Seejärel pandi kujuke kümneks päevaks maisitärklise sisse kuivama ja kõige lõpuks maaliti see rõõmsalt värviliseks. Täpselt samamoodi valmistatakse kujukesi ka tänapäeval –  vähemasti siin on aeg 19. sajandis peatunud. Lisaks martsipanile valmistas Stude näiteks ka erilist köhavastast karamelli ja jahvatatud šokolaadikohvi “Cacaovello”.

Mida aeg edasi, seda rohkem kasvas Stude kuulsus. 19. sajandi lõpul ja 20. algul tellis Studelt järjepidevalt maiustusi isegi Vene tsaari õukond Peterburis. Stude müüs maiustusi ka mitmele poole mujale Venemaale ja Lääne-Euroopasse. Kuulsusega kaasnes ka tunnustamine. Aastal 1907 saadi Tallinna tööstusnäituselt suur kuldmedal ja suur hõbepokaal, Tartu näituselt grand prix, Narva 1913. aasta tööstusnäituselt Venemaa Kaubandusministeeriumi kuldmedal.

Kaks aastat enne Esimese maailmasõja algust võttis Georg Ferdinand Stude ehk Stude juunior oma isalt ärijuhtimise üle. 36aastane Stude juunior oli saanud hariduse Tallinna Eraettevalmistuskoolis ja Tallinna Kaubandusgümnaasiumis. Tal ei puudunud ka erialane haridus – Stude oli käinud Moskvas Ferdinand Theodor von Einemi juures kondiitriks ja šokolaadimeistriks õppimas. Einem oli Moskvas tuntud magusavabrikant, kes ehitas 1867. aastal Moskva jõe Sofia kaldapealsele šokolaadi- ja kompvekivabriku, kuhu ostis Euroopast moodsaima aurumasina.

Kuna äri läks hästi, asus noor Stude kohe pärast firma ülevõtmist nii tootmis- kui ka müügiruume laiendama. 1913. aastal olid uued ruumid valmis. Erakordne on see, et toonane uhke sisekujundus on tänaseni säilinud.

Georg Stude äri elas üle revolutsioonid ja sõjad ning jätkas edukalt ka Eesti Vabariigi ajal. Gustavsoni andmeil töötas 1925. aastal Stude juures 33 töötajat, aastatel 1926-1929 aga küündis nende arv juba ligi sajani. Kõike ei tehtud enam käsitsi, siin vurisesid elektrimootorid, segamismasinad, puhastus- ja hõõrumismasinad jm.

Ka Eesti Vabariigis pälvisid Georg Stude maiustused kõrgeid auhindu, näiteks 1927. aastal võideti Tallinna näitusmessilt grand prix. Kolmekümnendate algul Eestitki tabanud üldine majanduskriis Studet väga ei mõjutanud, sest maiustada tahtsid inimesed ka kriisiajal. Raske löök aga tabas firmat 1933. aastal, kui Georg Stude 11. septembril suri veremürgitusse. Äri jäi endiselt suguvõsale, selle võttis üle Alexander Reinhold Stude

Aastal 1940 töötas Georg Stude firmas 48 töötajat, neist töölisi oli 27. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt lõpetas ka selle traditsioonidega kondiitriäri tegevuse. Õnneks jäi möödunud aegade hõng Pika tänava majja alles. Ka kohvik Maiasmokk muutis tallinlaste elu magusamaks ja säilitas nii mälestust Studestki.

Stude vaim pole nüüdki majast kadunud. Kommivabrik Kalev, üks Stude firma järglasi, asutas majja Stude muuseumtoa. Siin eksponeeritakse Stude toodete pakendeid, fotosid ning valmistatakse kohapeal Stude vanade vormidega martsipankujukesi.