Masendus ajas nalja tegema
Mihkel Ulman (49. a.) elab Pärnus, sest Tallinna melu ei sobi tema natuuriga. Igal sügisel kipub ta depressiooni kalduma. Ka meie kohtumisel on ta piisavalt nukrameelne. Sügis on see aeg, mis talle Pärnus kõige enam meeldib, samas kipub just sel ajal abstraktne kurbus peale, millega pole muud teha kui oodata, millal üle läheb.
“Elu on õpetanud, et alati läheb üle, kõige parem depressiooni vastu võitlemise viis on kannatlikkus,” lausub Ulman melanhoolsel toonil.
Mihkli sõnul oli see just depressioon, mis teda 1999. aastal esimest näidendit kirjutama ajendas. “Mõtlesin, et kirjutan ühe komöödia, vaatan, mis saab,” ütleb ta ja selgitab: “Ma olen märganud, et komöödiakirjanikud ongi valdavalt depressiivsed. Ilmselt on see sellest, et see pidev nalja tootmine muudab sind selliseks, et mitte miski ei aja enam naerma.”
Teatris vaatab ta komöödiaid meeleldi, kuigi neid just teistele žanritele ei eelista. Kui palun tal nimetada mõnd viimase aja head komöödiat jääb mees mõtlema, palub siis veel veidi mõtlemisaega, siis veel veidi ja jääb lõpuks vastuse võlgu. “Ma ei tea. Neid komöödiaid, mis naerma ajavad, on tõeliselt vähe,” kurdab ta.
Oma esimest näidendit ei plaaninudki ta lavale tuua, samal ajal teenis ta elatist hoopis naiste rõivaste disainimisega (tal on ka oma kaubamärk Ulman Productions) ning kirjutama hakkas vajadusest leida oma loovusele uut väljundit. Kunagi nooruses on Ulman kirjutanud ka näidendeid ja luuletusi, mida tema enda sõnul siin-seal avaldati, kuid iseenese kõige rangema kriitikuna leidis ta, et ei saa kirjutamisega hakkama ja jättis sahtlirisustamise maha.
Eneseteraapiaks kirjutatud komöödia luges ta siiski sõpradele ette ja kuna see neile väga nalja tegi, saatis töö Draamateatrisse. Draamast tuli vastus, et võiks isegi kaaluda selle lavale toomist. Nagu öeldud, see siiski publiku ette ei jõudnud. Ulman oli aga käe valgeks saanud ning jätkas komöödiate kirjutamist.
Järgmised kaks tööd saatis ta näidendikonkursile, üks neist võitis preemia, kuid lavale ei jõudnud, teine, preemiata jäänud töö ka lavastati. Ulman ei taha eriti ise oma näidenditest rääkida, öeldes tagasihoidlikult, et ah, mis nüüd mina siin ikka niiväga... Ülemöödunud nädalal esilinastus Pärnu teatris Endla tema uusim komöödia “Agnes”, milles luubi all naiselikkus. Jäägu selle puhul publiku otsustada, kas on ka naljakas või mitte.
Ulmani kõige mahukamaks tööks võib kindlasti nimetada teleseriaali “Me saame hakkama”, mis naerutas vaatajaid läbi 60 osa. See töö oli nii kurnav, et seriaali tööd ta enam kunagi vastu võtta ei tahaks. Kardab, et tervis ei pea vastu – esiteks on see tohutu vastutus ja teiseks on seriaali või filmi juures vaja pidevalt oma ego maha suruda.
“Seal on kümme inimest, kes kõik tahavad stsenaariumit muuta! Paljud välja pakutud ideed jäävad selle taha, et neid ei ole võimalik tehniliselt teostada või jääb puudu rahast. Kui raha on ja tehniliselt saakski teha, muutub algne stsenaarium siiski tundmatuseni,” põhjendab ta oma resoluutsust. “Me saame hakkama” talle halba kogemust siiski ei jätnud: “Ma olen seda hiljem vaadanud ja minu meelest ei olnud nii hull,” arvab ta.
Ulman oli ka hiljutise filmifopaa “Täna öösel me ei maga” kaasstsenarist ja hoolimata selle negatiivsest vastuvõtust on ta tegev ühe töösoleva filmi juures. Tegemist on seiklusliku lastefilmiga “Röövlirahnu Martin”, STRONG> mis peaks kinolinale jõudma märtsis. Selle tegevus toimub ühes rannakülas ja räägib laste suveseiklustest. Üheks tegelaseks on ka kass, kellega filmigrupp nägi kõige rohkem vett ja vilet.
“Mina võin ju kassile niiöelda rolli kirjutada, kuid tema on selline tegelane, kes kõnnib siiski omapead. Valisime varjupaigast küll kõige flegmaatilisema kassi, aga...” tuleb kassist rääkides kirjaniku ilmesse esmakordselt soojemaid toone.
Ulman on lisaks kirjutamisele ka usin amatöörfotograaf. Vahepeal oli tal koguni kümme kaamerat. Ulman ei lähe kodust iialgi nii välja, et fotoaparaati kaasas ei oleks. Talle meeldib pildistada erinevaid juhuslikult nähtud situatsioone mustvalgele filmile. Filmi ilmutab kodus ise, kuid paberile laseb need siiski fotolaboris panna.
Intervjuu ajal on ta oma fotoaparaadi autosse unustanud. Akna taha ilmub vanem dressides mees, jääb otsekui poseerides otse akna alla seisma, võtab pihku väikese taskupeegli ning hakkab keskendunud ilmel oma habet näppima. “Vaat, näed, siin on üks väga hea pilt!” elavneb Ulman, tehes seda talle omase nukrameelsusega.
Kui ei oleks tema kirjutatud näidendeid lavalaudadel ja teles näinud, siis peaks pigem arvama, et tegemist on pidevas spliinis vaevleva poeediga, kelle värsid nõretavad loiust leinast ja süngusest. Õnneks ei lange autori väline olemus ja tema looming alati ühte. Kuigi jah, võibolla me oleme Ulmani näol kaotanud suurepärase traagiku.
Ulmani teraapilised kirjatööd
Komöödia “Imede torn” – esietendus Endlas märts 2000
Komöödia “Teekond kappi” – esietendus Eesti Draamateatris aprill 2000
Teleseriaal “Me saame hakkama” stsenaarium, 60 osa, kaks hooaega Kanal 2
Lastenäidend “Kohkumatud lapsehoidjad” – esietendus Eesti Draamateater 2002
Komöödia “Midagi päikese all” – esietendus Endla 2002
Komöödia “Kajakamägi” – esietendus Eesti Draamateater 2003
Komöödia “Taksojuhid” koos Jussi Niilekseläga – esietendused Endlas ja Von Krahlis 2003
Mängufilmi “Täna öösel me ei maga” kaasautor, 2004.
Komöödia “Agnes” Endlas 2004
Mängufilmi “Röövlirahnu Martin” stsenaarium, 2004
