Elan väikeses kohas, kuhu kaks korda aastas koguneb tuhandeid inimesi. Nimelt peetakse meil vanade autode-tsiklite ja vanavara laata. Rahvas sõidab kohale enamasti autodega, aga soomlased tulevad koguni busside viisi. Liiklus läheb tihedaks juba laadaeelse päeva pärastlõunal, kui külla vuravad esimesed müüjad oma kaubikutega. Laadapäeva varahommikul on liiklus küla vahel aga tihe nagu Tallinnas tipptunnil. Ilma naljata.

Küla on pisike, teed kitsad. Alati leidub neid, kellel tingimata tarvis laadaplatsile võimalikult lähedale parkida. Nahhaalid pargivad alati täis meie majaesise, kust laadale on sadakond meetrit. Vahel on autod pandud nii, et kodust pole võimalik väljagi sõita. Mis sest, et korraldajad tõmbavad sissesõiduteele lindid ette.

Külast välja viivast teest rääkimata. Sinna pargitakse koguni kahele poole. Mis sest, et parkimist keelavad märgid on ees. Ja söötis põld, kus parkimine on ette nähtud, asub laadaplatsile tõesti väga lähedal.

Nii et kuigi tsiklijuppidega kauplejad meeldivad mulle väga, muudavad ülbed parkijad kogu ürituse mitte nii väga oodatuks.
 
Paar nädalavahetust tagasi sattusin Türile
. Väikesest linnakesest läbisõit (Viljandi poolt Rapla poole) võttis tund aega. Türil nimelt toimus lillelaat. Ma ei oleks sinna sisse sõitnud, kuid lubasin sõbrale, et viin ära ühe koti, mida üks Türi inimene temalt ootas.

Liiklust reguleerisid Türi suurematel ristmikel küll mõned politseinikud. Ja jumal tänatud nende eest, sest muidu oleks linnas valitsenud tõeline kaos.

Aga rooli taga konutades hakkas mind painama mõte: mis siis, kui siin praegu kellegagi midagi juhtub? Tõenäosus selleks oli ilmselt üsna suur. Paljud laadalised on ju vanemad inimesed, palav päev võib näiteks mõnele nõrga südamega vanaprouale või -härrale kehvasti mõjuda.

Endalgi polnud tol päeval kerge palaviku tõttu enesetunne kõige parem ja üle kõige soovisin jõuda koju voodisse, mitte ootamatus ummikus istuda...

Kolme maipäeva jooksul käis Türil 35 000 inimest. Arvan, et selle arvu võib julgelt jagada neljaga ja saame autode hulga, mis selle aja jooksul linna väisas. Kohale sõitnud autodemassist poleks ei kiirabi ega päästeamet kuidagi mööda pääsenud, sest loomulikult pargiti kahele poole teed kogu peamagistraali ulatuses. Isegi kui tahtnuks kedagi
mööda lasta, polnud kuskile eest ära pöörata...
 
Massiürituste korraldamine on tore. Inimesed saavad näiteks lillede ostmiseks suurel hulgal kokku tulla ja nende käest saab selle eest raha küsida, et nad niimoodi teevad.

Siiski leian mina, et olgu üritus kui vahva tahes, ei tohiks see täielikult halvata toimumise paiga normaalset elu. Inimene, keda mina aidata tahtsin, jäi seekord kahjuks oma pakist ilma, sest teeäärse bensiinijaama juurde, kus olin temaga kohtumise kokku leppinud, oli pehmelt öeldes võimatu sisse keerata.

Tekkis küsimus, kas poleks mõistlik viia laadaplats kusagile linnast välja, kus kõigil oleks rohkem ruumi. Näha ju on, et asi on väikesel paigal üle pea kasvanud, ja korraldajad on seda ajakirjanduses ka tunnistanud.

Äkki oleks mõistlik teha suur parkla mõnele söötis põllule linnast väljas ja viia külastajaid laadale bussidega? Ütleme näiteks, et iga 10 minuti tagant sõidaks laadale ja tagasi üks buss.
Keskkond oleks sellise teguviisi eest samuti tänulik, kui edasipääsemist ootavate autode tühjalt töötavad mootorid massiliselt õhku ei reostaks.

On väidetud, et eestlased ei armasta ühistransporti. Viljandi Folgi erirongid näitavad, et selline transpordilahendus on täiesti võimalik ja festivalikülalistele mokkamööda. Eriti noored sõidavad meelsasti Folgirongiga, sest seal saab saatusekaaslastega juba enne Viljandisse jõudmist kokku. Ka Türil võiks erirongid kõne alla tulla ja sobiva reklaami korral kasutaksid neid kindlasti mitte ainult vanemad inimesed, vaid ka äsja uue maja soetanud noorpered.

Mina arvan, et massiürituste puhul ei saa läheneda asjale sellest küljest, mis on üksikule külastajale parem, vaid mõelda tuleb sellele, mis on kasulikum kogukonnale ja laadakülalistele tervikuna. Mida inimlikum lahendus, seda keskkonnasõbralikum see ka tavaliselt on.

Korraldajad peavad aga julgema võtta endale vastutust nende teemade peale mõelda. Ja kohalikul omavalitsusel tuleb sellist mõttetegevust neilt nõuda.

Ma ei tea, et laadakorraldajailt nõuaks keegi parkimisprobleemide lahendamist. Küll on sellistele küsimustele mõeldud näiteks motoürituste korraldamisel, kus parkimise ning isegi publiku ja võistlejate evakueerimise teema on kirjeldatud meil kehtivates võistlustingimustes.

Kui võistluspaik tingimustele ei vasta, ei saada võistluse korraldamiseks lihtsalt luba. Võib-olla oleks laadapidajatel krossikorraldajatelt mõndagi õppida?