Eestlased on räppiv rahvas, maksumaksjad räpivad, pensionärid räpivad, heterod räpivad, vangid räpivad, ministeeriumid räpivad, poemüüjad ja taksojuhid räpivad, delfi kommentaatorid räpvivad, ajakirjanikud räpivad, sest selline on elu. Kui kirjandus võib olla ka elukauge kunstiline kenitlemine, siis räpp peab olema elus ja elust enesest, seega oleme me kõik räpparid. Esimest korda serveeriti räpareid luuletajatena.

Eesti Kirjanike Liit, kolmapäev, 6. aprill. Musta laega saalis on luulefestivali SOTSIA 2005 välja kuulutatud luuleõhtu “Rappijad”, esinejateks kodumaised räpparid G-Enka, TommyBoy, Kozy ja Põhjamaade Hirm. Seekordse festivali tinglikuks motoks on “Noor ja vihane,” publik, kes koguneb ebatavalist luuleõhtut vaatama, ei ole just samuti tavapärastest kultuuriboheemidest koosnev. Raha ei ole aga neilgi, üks tütarlaps otsib mornilt piletimüüja juures oma rahakotti ja ei suuda ega suuda leida, üks noormees helistab sõbrale: “Kuule, millal sa jõuad? Laena mulle 10 krooni?” Piletimüüja on mõlemaid nõus ilma rahata sisse laskma: “Oh, ärge nüüd selle 10 krooni pärast siis ära minge...” Täispilet maksab 25. Seda ei osta peaaegu keegi. Räpparid saali ukse taga kahistavad paberitega ja püüavad järjekorda paika saada. Tuleb luuletaja Jaana Lepik, kes vaatab kahtlustava pilguga ringi ja küsib, et huvitav, missugune see Põhjamaade Hirm on ja kas teda peaks kartma ka. Näitan talle, et see kapuutsiga kutt. Näib, et esimesel pilgul ei avalda kalbe nimega noorsand Lepikule sügavamat muljet. Põhjamaade hirm on kleenuke, kulunud tooniga riietesse uppuv kutt, vinnidest küntud näonahaga ja kuidagi närviliselt võbelev. Võimalik, et see on rambipalavik.

Akna taga sirab kõrgel taevas päike, saal on rahvast puupüsti täis, osa istub põrandal, osa aknalaudadel. Hallipäiseid härrasid ja vanadaame sedapuhku märgata ei ole, küll aga tundub, et üks noor poiss on kaasa võtnud oma vanaisa. Või vastupidi, mine võta kinni. Igatahes kuulavad mõlemad esitatavaid tekste tõsisel ilmel ja vaheaja ajal kumbki ära ei lähe.

Puldi taga seisab DJ Critical, hip-hopi koodikohased riided seljas, rebadelt allakukkuvad kottpüksid ja Caterpillari kingad, nokats. Volüümile seekord ei rõhuta. Kozy alustab kergelt ebalevalt: “Ma loodan, et kannatate selle ära... OK, tegelt päris nii hull ei ole.” Saali laekub luuletaja Ivar Sild, toob õlut ja siidrit, samal ajal kergitab Kozy räpparite mainet kultuuripubliku ees, kurtes, et uus looming, kus eesti räpist ülevaade sees, on ära ostetud. Ja alustab oma juba viis aastat sahtlis stakkiva sooloalbumi statuutlooga. Teised räpparid esimeses reas lappavad kladesid, kaustikuid ja lahtisi pabereid. Kozyl on kollased kilekaaned.

Algus on tagasihoidlik, esitajad on kohmetud, sageli lupsab valmiskirjutatud tekstide vahele sisse ebaluse väljendused nagu heh, eh, öh, möh. TommyBoy käsi lööb küll väga räpilikult tekstile kaasa. Luuletuste sekka poetab ta ka harivaid mõtteavaldusi, nagu näiteks: Räpilüürikat eristab tavapoeesiast see, et puudub refrään.” Ja siis varsti peale seda tulevad refrääniga lood...

Põhjamaade Hirm seisab nagu tagurpidi koma ja teatab: “Minu luuletuse nimi on “Pesumasin, röster ja mikser.”” Loeb teksti peaaegu silda visates ja hakkab pärast esimest salmi ise oma vaimuvilja üle naerma, ka rahvas naerab kaasa. Põhjamaade hirm laulab oma luuletust püüdlikult ja tal on hämmastavalt palju tihedat teksti peas. Särgil on tal kiri: perse, disainitud pepsi logona. Kaustik on tal suur, paks ja musta värvi. Et räpparid tänapäeval ka käsitsi kirjutavad! Stiili järgi võib arvata, et Põhjmaade Hirm on mahatõmbaja ja parandaja tüüp, tema tekstid jooksevad ladusalt ja ülbus, mis sõnadest õhkub, ei lähe mitte kuidagi kokku ta kiitsaka kujuga. Põhjamaade Hirm on klassikaline sõnatapri viibutaja, kätšistseenidesse teda väga ei paigutaks.

Aplausid muutuvad vähehaaval hoogsamaks, paisudes kohati ovatsiooni mõõtu tunnustusteks, sekka hõigatakse jõu, vau, juhhuu. Kozyl tekst peas ei ole, kui aus olla, siis kriitik minus ütleb, et tekstiliselt on ta kõige nõrgem, tema räpp tundub olevat tehtud lihtsalt aja killimiseks ja eks ta seda ütleb ka ise paaril korral, et näe, töötasin suhtekorraldajana, siis töötasin seal ja seal, aega oli jube palju, siis kirjutasin tööandja kulul neid asju siin... Tulemus on nagu ta on. Kozy igavuse peletamisest sündinud tekstid on surnuna sündinud. Igatahes ei mõju need just kuigi inspireerivalt, vähemalt ilma korraliku helitaustata. Criticali poolt valitud rütmidesse haakuvad noored tekste lugedes vaid paaril korral, üldiselt pannakse plaadimasinast tulevast mööda. Meenub Rakvere disko, kus mõned aastad tagasi käisin ja kus kogu tantsuplatsil olev rahvas tantsis rütmist mõned taktid mööda. Aga võibolla oli see mingi spetsiifiline Rakvere värk, niiet ei saa välistada, et see teksti-muusika nihe oli mingi eri vinge räpivärk. Seda on muidugi raske uskuda. Kõige suuremad aplausid saavad osaks TommyBoyle ja G-Enkale. TommyBoy käed värisevad raskelt, kõige mugavamalt tunneb ennast publiku ees Kozy. TommyBoyl lähevad sõnad sassi “See kuradi tripleriim ei ole minu jaoks,” vabandab ta, “teeme uuesti.” Eestuppa on kogunenud omaette seltskond, kes on väikse ruumi isniseks suitsetanud, seal rüübatakse õlut ja konjaablit. Ürituse korraldaja Jürgen Rooste seisab uksel ja nõksutab puusa, omal nägu päikest täis.

TommyBoy räpib sellest, miks ta räpib: “Võiks ju kalal käia, aga kaladest on kahju... Lihtsalt tuleb ja tuleb riime välja mu seest, aga rahvas küsib ikka, Tom,miks sa seda teed?” TommyBoyl õnnestub kirja saada esimene linnuke muusikaga rütmi minemise eest. Ja enamvähem just siis kuulutatakse välja 10 minutiline paus. Mõned vanemad inimesed lahkuvad, kuid ei saa öelda, et publiku read sellest oluliselt hõreneksid.

Esimeses poolajas räpivad neli noorukit nagu me seda kõik oleme kunagi teinud. Kirjanduse tunnis, tahvli ees on ikka kõike räpitud. Liivi ja Puškinit, Visnapuud ja Üdi. Ta-ta-ta-ta-ta-ta-taa ram-pam-pa-pa-ra-pa-paa. Ükski normaalne noor ei saa luuletust ilmekalt lugeda, see oleks masohhismi ilming. Räppides päheõpitud luuletuse lugemine on vähemasti põhikooli ajal ainuvõimalik. Kahjuks peab tunnistama, et väga paljud luuletajad on senimaani oma enesegi tekste esitades sellesse kaasasündinud räpirütmi kinni jäänud ja mina isiklikult ei viitsi eriti neid autoreid räppimas kuulata, sest see, mis niisugusel juhul lavalt kostab, on häbiks nii räpile kui muule luulele. Kodumaised räpparid, peab tunnistama, jätsid samuti üldjoontes kahvatu mulje. TommyBoy haaras etenduse teisel poolel publiku endaga kaasa ja noortele autoritele on rohkem elu sisse tulnud. Ka publik ei ole kiitusega kitsi ja annab aplausile valu. TommyBoy ja publiku ühisräpp: Kõik,mis ma vajan, mõjub juba kergelt nagu ususekti kokkutulek. Lõpetuseks tuuakse esinejatele tumepunaseid nelke.

Sama päeva õhtul toimub KuKu klubis järgmine üritus, Poetry Slam, kuhu algselt oodatakse ka TommyBoyd ja Põhjamaade Hirmu, kuid sinna nad ei jõua. KuKus toimunu kõrval mõjub Kirjanike Liidu saalis toimunu akadeemiliste härrade salongiõhtuna. Velbaum lööb kõik oma registrid lahti, lugedes ette menüü ja esitades seda punkräpina, kohaletulnud publik on pöördes, Kai-Mai Olbri teravad ja ägedusega esitatud tekstid on samuti väga räpp, Kaarel Kressa hädised katsed karmi tüüpi mängida vilistatakse välja (võib öelda, et Kressa on väga vaese mehe Põhjamaade Hirm), Marko Mägi esindab seekord punki, kõikudes laval ja suutmata ühtegi luuletust lõpuni lugeda, Jaan Pehk on kaasa toonud fännidearmaada, tänu kellele viimaks just tema aasta slämmijaks kuulutatakse. Pauerit on KuKu ürituses rohkem, kuid kunstilise elamuse poolest panid räppijad seekord pika puuga ära. Kokkuvõttes soovitan räpiga siiski selle klassikalises vormis tutvuda, ehk käia kontserdeil või kuulata plaate, vähemalt senikaua, kuni räpimehed luulelugemise kindlamasse haardesse on saanud. Samad tekstid omas elemendis ehk siis muusikasse esitatuna, on siiski midagi hoopis muud.