NAERATAV SOOMLANE: Suursaadik Jaakko Kalela Soome saatkonna rõdul. Tema kabinetist korrus allpool avaneb peaaegu sama hunnitu vaade Tallinna vanalinnale. Tiit Blaat

August 1990. Arnold Rüütel lahkub Soome presidendi lossist silmnähtavalt tusaselt. Üüritud Cadillacis ootavatele ihukaitsjatele Urmas Sõõrumaale ja Jaanus Rahumägile ei jää see märkamata. Kas kohtumine läks hästi? Rüütel kostab rusutult, et õhkkond oli väga jäine.

Eesti riigipea pole ainus, kelle päev päädib hingelise vapustusega. President Mauno Koivisto meenutab oma mälestustes, et ta ei saanud Rüütlilt "ainsatki rahuldavat vastust".

Eriti jahmatas soomlasi Rüütli üleskutse asuda taastama Eesti ja Leningradi vahel paiknevat autonoomset Ingerimaad. "Ütlesin, et see ei tule kõne allagi," teatab Koivisto resoluutselt.

Koivisto on Rüütli peale pahane isegi aastaid hiljem kirja pandud mälestustes. Kahe presidendi vahel juhtus midagi väga tõsist. Kes oskaks sellest rääkida?

Nelja presidendi parem käsi

Võtmetunnistaja nimi on Jaakko Kalela. Ta on üsna tundmatu isegi oma kodumaal, mis kõneleb mehe erakordsetest võimetest. Kalela oli 30 aastat paremaks käeks neljale Soome presidendile: Kekkonenile ja Koivistole, Ahtisaarile ja Halonenile. Ta oli nende eriabi, välisnõunik ja lõpuks kantselei direktor.

Tänavu sügisel alustab Kalela suursaadikuna Tallinnas. Oleks naiivne arvata, et kogenud diplomaat nõustub rääkima Rüütli ja Koivisto riiust. Aga ajakirjanikuna oleks patt mitte küsida.

Kohtume Toompeal suursaadiku residentsis tema teisel tööpäeval. Kalela on üllatavalt väikest kasvu. Pika Koivisto ja massiivse Ahtisaari kõrval pidi ta mõjuma nagu tark mees taskus.

"Ärme siia istu, need pole mugavad," hoiatab Kalela arhitekt Eliel Saarineni kandiliste toolide eest. Ta tüürib sinisesse salongi, kus hinnaliste siiditrükitehnikas tapeetide kõrval ootavad tagasihoidlikud sohvad. "Siin on kindlasti mugavam."

Tumedas ülikonnas mehel on rohkem välispoliitilist kogemust kui Eesti välisministeeriumil kokku. Kalela on tundnud kõigi suurriikide juhtide tagatubasid Nixonist ja Brežnevist alates. Kuidas see avalikkuse eest varjatud masin töötab?

Kalela naeratab rõõmsalt. "Rääkisin sellest kunagi mehega, kes oli 60ndatel Briti peaministri Harold Wilsoni nõunik. Poliitilise nõuniku ametis kaotad sa oma identiteedi. Sa ei ole enam nagu mitte keegi."

"Inglastel oli komme, et nõunik ei tohtinud jääda koos valitsuse liikmega fotole. Kui jäi, tuli karistuseks pudel šampust välja teha. Kui nõunik on kogu aeg näha, siis hakatakse esitama liigseid küsimusi."

Talvesõja peaministri lapselaps

Kalela vanaisa Aimo Kaarlo Cajander oli kuulus metsateadlane ja kolmel korral Soome peaminister. Pärast Talvesõja puhkemist pani ta ameti maha.

"Minu vanaisa on Soome ajaloos väga vaieldav persoon," räägib saadik. "Talvesõda oli soomlaste jaoks suur trauma. Keegi pidi olema süüdi ja vanaisast tehti patuoinas. Ta sobis süüdlaseks kõigile, ka kommunistidele ja fašistidele."

Cajander oli idealist, kes ei uskunud sõja puhkemist Euroopas. Kuigi tema valitsus andis kaitsekulutusteks üle 30 protsendi riigieelarvest, oli seda Stalini Punaarmee vastu vähe. Soomlastel nappis kõike peale vapruse. Paljud mehed sõdisid tsiviilriietes, mida kutsuti "Cajanderi moekollektsiooniks".

Kibestunud Cajander lahkus poliitikast ja suri 1943. Temast sai hoiatav eeskuju kõigile Soome poliitikutele. "Ma olen vanaisa näite põhjal õppinud, mis võib juhtuda," ütleb suursaadik.

See ei takistanud Kalelal astumast noore mehena sotsiaaldemokraatlikku parteisse. "Kõik teised erakonnad tundusid olevat seiskunud," põhjendab ta. "Ühiskonnas on vaja dünaamikat ja sotsiaalset õiglust."

Kekkonen teeb tööpakkumise

1960.-70. aastate vahetus oli Soomes vasakpoolse üliõpilasliikumise kõrgaeg. Noored nõudsid "uut välispoliitikat", võitlust kolonialismi ja rassismiga. Mõnedele tähendas see vennastumist Moskvaga, teised nägid võimalust jõuda kolkast suure maailma otsuste juurde.

Noorte sotside kooris tegid esimesi hääleproove paljud tuleviku staarid. Nende seas olid tulevane peaminister Paavo Lipponen ja tulevane välisminister Erkki Tuomioja.

President Urho Kaleva Kekkonen otsustas mässajatega lähemalt tutvust teha. "Ta korraldas "lastepidusid", kuhu kutsus kokku noori radikaale," meenutab Kalela. "Kõiki, kes julgesid vanu väärtusi kahtluse alla seada."

Vana riigimees valis välja kõige helgemad noored ajud ja lasi nad riigil üles osta. Kalela sai vastupandamatu pakkumise asuda tööle presidendi abina. Ehk mängis oma osa ka see, et Kekkonen oli olnud minister Cajanderi õnnetus valitsuses.

"Kekkonen oli 73, mina olin 29 aastat vana. Raske ette kujutada, et ma oleksin andnud talle nõu," ütleb Kalela. Kekkoneni päevikud heidavad kahe mehe suhetele rohkem valgust. Noor mees korjas oma mentorile värskeid kuulujutte Helsingi parteide peakontoritest ja välissaatkondadest.

Ühena vähestest oli Kalela kursis Soome ja Nõukogude Liidu suhetega. Avalikult oli kõik hästi, tõtt tuli rahva eest igati varjata. Alles aastaid hiljem kuulsid soomlased, kuidas Kreml sekkus 1970. aastatel Soome siseasjadesse. Viimases hädas ähvardas Kekkonen venelasi ametist lahkumisega. See mõjus ja Moskva andis järele.

"Koostöö Nõukogude Liiduga nõudis kõrget moraali," nendib Kalela. "Ma tean, mida mina olen teinud."

"Kartsime verevalamist Eestis"

Kohtumiseks ette nähtud tund aega hakkab lõppema. Tuleb esitada põhiküsimus. Mis juhtus Rüütli ja Koivisto kohtumisel?

"Neil oli eriarvamusi. Ma olin juures."

See on ilus ja korrektne diplomaatiline vastus.

Kalela peab jõudma kella kolmesele Helsingi laevale. Kuid ta ei kiirusta lahkuma, vaid hakkab tõsiselt rääkima. "Eesti ootused olid muidugi suuremad kui meie võimalused aidata. Koivisto mõtles, et Nõukogude impeerium on lagunemas."

See on elukogenud mehe jutt nooremaga. Võibolla rääkis Kekkonen temaga omal ajal samamoodi.

"Oli teada, et impeeriumid lagunevad vägivaldselt. India iseseisvusvõitluse käigus tapeti miljoneid inimesi. Prantsusmaa pidas sõda Alžeerias ja Indo-Hiinas. See oli normaalne sündmuste käik."

"Ma usun, et nii mõeldi ka Valges Majas. Meie Soomes mõtlesime, mis juhtub meiega. Aga mõtlesime ka, mis juhtub Eestiga, kui läheb suureks verevalamiseks. Kes oleks võinud ette kujutada, et Nõukogude Liit laguneb ilma vägivallata? Kuidas oleks seda võinud ette arvata?"

Suursaadikul on aeg minna. Ta on öelnud rohkem, kui võis oodata.

Hüvasti, kartulimaa!

* Eestisse kolimine tähendab suursaadik Jaakko Kalelale loobumist armsast hobist, milleks on kartulite kasvatamine.

* Kalela peenramaa on Helsingi lähedal suvilas. “Tänavu suvel panin maha nii vähe mugulaid, et pool saaki on juba söödud. Mullu oli mul ka talvevaru. Tavaliselt olen korjanud igal aastal 50 kilo, vahel ka rohkem.”

* Seoses Eestisse kolimisega kavatseb Kalela oma aia ümber kujundada. Kartulite asemel lubab ta istutada rohkem lilli, salateid ja tilli.

* Tulevikus võib Kale­lat tihti kohata nii Estonia esietendus­tel kui Niitvälja golfi­väljakul. Aga ka Vil­sa­n­­di ja Matsalu loo­duskaitsealadel. Ta on kirglik harrastusornitoloog.

* “Varem kahlasin kummikutega kõrkjates, et linde lähemalt näha. Nüüd on mugavam autoga kohale sõita, pikksilm üles panna ja 500 meetri kauguselt linde uurida.”

* Neli aastat Eestis tähendab uut algust ka saadiku abikaasale Airale. Proua peab loobuma Soome keskkonnaministeeriumi välissuhtluse juhtimisest.