Mees pani tilku, aga tundis, et need ei mõju hästi. Et ei saa enam õieti hingata. (Mees oli staažikas astmaatik; tal oli olnud probleeme südamega ja ees seisis tõsine mandlioperatsioon.) Mees läks Silmaarsti juurde tagasi, ja arst andis uue rohu. Selle nimi oli Xalatan. Uue rohuga ei olnud asi parem, vaat et hullemgi veel. Mees läks Perearsti juurde ja küsis nõu. Perearst luges Timololi kasutamisjuhisest, et astma puhul vastunaäidustatud, ja soovitas, et ärgu Mees neid kindlasti enam tarvitagu.

Esmaspäeval, 13. oktooberil viis Mees rohud silmaarstile tagasi. Jälle sai Mees endale uue rohu. Juba kolmanda! Selle nimi oli Cosopt.

NAINE pesi järgmisel hommikul köögis nõusid, kui Mees teatas, et nüüd hakkame siis uut rohtu panema. Hommik oli alanud nagu ikka. Mees oli käinud postkasti juures, rääkinud õue peal naabrimehega juttu, lugenud koos Naisega ajalehti, söönud hommikust. Kõik oli nagu tavaliselt. Ja nüüd tahtis Mees hakata rohtu panema. Naine vaidles: ärme parem pane, need ei tee sulle head. Mees ikka, et tuleb panna ja tuleb panna. Ja Naine pani Mehele silma ühe tilga rohtu.

Mõned minutid hiljem vaatas Naine, et mehe otsaesine läheb higiseks.

“Kas sul on paha?” kusis Naine.

“Jah,” ütles Mees.

“Kas helistan kiirabisse?” küsis Naine.

“Helista jah!” ütles Mees.

Naine helistas ja läks söögituppa ja mõne minuti pärast kuulis elutoas kolksatust. Läks vaatama. Mees oli diivanilt põrandale kukkunud, peaga vastu piita. Rääkida ta enam ei saanud. Kiirabi oli kohe-kohe kohal, tuli tuppa ja vaatas: meil pole siin enam midagi teha. Siiski tõid tohtrid aparaadid tuppa ja mässasid ja mässasid, aga ellu äratada Meest enam ei suutnud.

KIIRABIVELSKER luges mehe silmatilkade karbi pealt kõva häälega: kopsuhaiguste puhul keelatud! Kiirabivelskri kirjelduse järgi võis mehel olla ka kopsu tromboemboolia (kopsuarteri ummistus). Kiirabivelsker küsis Naise käest, kas lahkamist tahate. “Mis see enam aitab,” ütles Naine.

NAABRIMEES ei suutnud kuidagi uskuda, mis oli toimunud. Kolmveerand tundi tagasi oli ta Mehega õue peal juttu ajanud. Surija moodi Mees siis küll välja ei näinud. Ja nüüd helistab Naine nuttes, et tule appi, tema üksi surnut tõsta ei jõua!

SILMAARST kuulis Mehe surmast kohe samal päeval Kiirabivelskri käest.

Silmaarst elab oma patsiendi surma väga üle. Samas ei usu Silmaarst, et Mees silmatilkade pärast suri. Glaukoom on selline haigus, mis lõpeb pimedaks jäämisega, kui rohtu pidevalt ei tarvitata. Aga rohtude sortiment selle haiguse vastu on väike. Ja enamasti on nendel rohtudel südame- või kopsuhaiguste korral teatav kõrvaltoime.

Silmaarstil on glaukoomihaiged patsiente 70. Paljud neist on südamehaiged ja paljudel on astma. Nad panevad neid samu tilku, ja midagi hullu juhtunud ei ole. Inimesed on erinevad, nende tundlikkus ühe ja teise aine suhtes erinev.

HAIGLA PEAARST ütleb, et lahkamist pole tehtud, midagi kindlat ei saa öelda. Surmatunnistusel on surma põhjusena astma. Et surm saabus pärast silmatilga panemist, on Peaarsti arvates juhus. Haigla Peaarst toob näite: te sööte herneid ja saate infarkti. See ei tähenda, et te saite infarkti hernesete söömisest!

Ka Eesti Oftalmoloogide Seltsi president doktor Artur Klett ütleb veendunult, et silmatilk iseenesest ei saa olla äkksurma põhjus. See on tema meelest naiivne inimene, kes arvab, et silmatilk võib inimese sel kombel tappa.

PEREARST ei jõua aga ära imestada, et Silmaarst astmaatikust patsiendile sellist rohtu andis. Kui Perearst naisele surmatunnistuse kirjutas, veenis ta Naist tõsiselt, et see asja üles võtaks või siis vähemalt Silmaarstiga rääkima läheks. Aga Naisel ei olnud enam jõudu. Pealegi - ega see enam Meest tagasi ei too.