Meie neljajalgsed pärijad

Kui New Yorgi prominent Leona Helmsley pärandas enamiku oma varadest lapselaste asemel oma puudlile, polnud see kaugeltki esimene juhus. Rob Sharp tutvustab teisigi silmapaistvalt rikkaid koduloomi.

USA kinnisvaramiljardäri Leona Helmsleyt ei nimetatud ilmaasjata New Yorgi ihnuskoide kuningannaks. Väidetavalt oma kundedest viimase välja pigistanud daam oli 1980. aastatele omase saagiahnuse ja “väikese inimese” tunnetega mittearvestamise elav sümbol.

Aga vähemasti ühest elusolendist peale iseenese hoolis ta vägagi: kui daami testament hiljuti avati, selgus, et ta oli pärandanud oma valgele malta koerale nimega Trouble üle 130 miljoni krooni. Nagu perenaistki, tuntakse rikast pärijatari selle poolest, et ta armastab inimestele hambaid kintsu lüüa.

 

Ent kas see iseäralik žest oli ikka nii ebatavaline, nagu tundub? Mitte sugugi. Aegade jooksul on inimesed üllatavalt sagedasti vältinud pärandamist teistele omasugustele ning kröösuslike pärandvarade omanike hulgas on lausa karjakaupa koduloomi.

 

Kadedate inimolendite peas tekib seepeale kohe küsimus: mille peale nad seda raha kulutavad? Arusaadavatel põhjustel ei saa me vastust lemmikutelt endilt. Aga tõendid kinnitavad, et raha sirgeks löömisega neil probleeme ei teki.

 

Kurikuulsaim pärijakoer on saksa lambakoer Günther IV. Oma veebiküljel koos nahka riietatud kummardajatega uhkelt poseeriva peni varandust hinnatakse kahele miljardile kroonile.

 

Selle raha päris ta oma isalt, keda hüüti mitte just eriti üllataval kombel Günther III ja kes rikastus 700 miljoni krooni võrra aastal 1992, kui suri sakslannast krahvinna Karlotta Liebenstein. Üks rahaka koera auks tekkinud arvukatest veebikülgedest teatab: “Güntheril pole omanikke. Tal on usaldusisikud.” Praegusel ajal elab neljajalgne kuuldavasti glamuurselt.

 

Laiemale avalikkusele sai ta tuntuks 2000. aastal, kui BBC teatas, et loom nõustus välja käima 83 miljonit krooni Madonna California villa eest; olles märkinud enese vajadusteks ära staari suure magamistoa.

 

2001. aasta 11. novembril saabus alati koeranänni järele maias Günther ühele oksjonile Põhja-Itaalias, kus ta oma “partnerite” – vähetuntud europoprokk­bändi The Burgundians, kes oma karjääri vältel on välja lasknud üheainsa singli, mida poodides saada ei ole – abiga omandas kolme miljoni liirise (umbes 24 000 kroonise) trühvli.

 

Peab ütlema, et leidub neidki, kes peavad Güntherit pettuseks või parimal juhul tegevuskunstiks, kuid meile tundub arvuti­kuvarilt vastu vaatav väärika ja salapärase ilmega loom piisavalt ehtne.

Pärdikust sai maaomanik
Liiatigi võib leida palju teisi näiteid. Üks kurikuulsamaid – ja kopsakamaid – pärandusi ootab ees šimpans Kalut, kellele on testamendiga määratud 950 miljonit krooni. Omal ajal päästis looma Lõuna-Aafrikas puu otsast tema nüüdne omanik Patricia O’Neill. Parajasti siis, kui naise abikaasa, Austraalia ujuja Frank 2000. aasta Sydney olümpial võistles, tegi Patricia oma testamenti muudatuse, millega pärandas oma Kaplinna lähedal asuvad maavaldused Kalule.

 

“Ma ei suutnud taluda mõtet, mis saab temast, kui ma peaksin surema,” ütles naine. Paraku oli tema mees märksa vaenulikum, öeldes, et ei salli pärdikut silmaotsaski juba päevast, kui see tema suitsu- ja alkoholivarude rüüstamise ga vahele jäi.

 

Veel meenub puudel Toby Rimes, ühe teise koera järeltulija, kes sai päranduseks 340 miljonit krooni New Yorgi magnaadilt Ella Wendelilt. Siis Tinker, kaheksa-aastane koer anäss Põhja-Londonist, kes rikastus 10,5 miljoni krooni võrra, kui ta tänavalt leidnud vanadaam nimega Margaret Layne pärandas talle 2002. aastal kolme magamistoaga maja Harrow’ eliitrajoonis ja 2,3 miljoni kroonise usaldusfondi. Ning 1996. aastal lahkunud näitlejatari Beryl Reidi kassid Eileen, Hamish, ­Paris, ­Tuffnel, Boon ja Coco. Naine pärandas oma 22 miljonit krooni maksva maja Thamesi kaldal sõber Paul Strike’ile, paludes tal kiisude eest hoolt kanda.

Ka 52aastane kilpkonn Big Tibby võib veeta oma vanaduspõlve šikilt, pärast seda, kui tema miljonärist omanik, Stockporti madratsitööstur Donald Moss pärandas talle 1,2 miljonit krooni.

 

Aafrika papagoi Csoki aga võttis vastu 1,2 miljonit Londoni miljonärilt Victoria Brownilt.

Punane kõuts Fluffy sai päranduseks 790 000 krooni Cambridgeshire’i Great Paxtoni kiriku organistilt Mary ­Burtonilt, kes pärandas oma vara Wood Greeni loomade varjupaigale Hertfortshire’is klausliga, et personal peab tema lemmiku eest hästi hoolitsema. Testament määras, et Fluffy “peab saama päikesepoolse elupaiga ja toiduks värskeid sardiine, hautatud turska (sabapoolsed otsad, ilma luudeta), parima kvaliteediga taist röstbiifi juurviljadega ja ainult piima, mitte vett”.

Seeniorid eelistavad loomi sõpradele
Miks inimesed selliseid pärandusi teevad? Põhiliselt seetõttu, et loomadel on nende omanike elus olnud väga oluline koht. Briti ja Austraalia Kuningliku Loomakaitseseltsi esindaja David Granti sõnul “võivad koduloomad olla vanemaealistele inimestele olulised kaaslased. Meie uurimistulemuste järgi peavad vanemad kui 60aastased neid oma elus tähtsamaks kui sõpru”.

Esmane ajend on harilikult kindlustada loomale edaspidine hool: väga oluline punkt säärastes testamentides on selle täitja isik. Näiteks Helmsley Trouble’i võtab hooldada Leona vend Alvin Rosenthal (kes ise sai 110 miljonit krooni). Testament määrab ka, et Trouble’i viimne puhkepaik hakkab olema Helmsley ja tema 1997. aastal surnud abikaasa Harry Helmsley kõrval nende 15 miljonit krooni maksnud mausoleumis, mille hooldamiseks ja iga-aastaseks puhastuseks Helmsley pani kõrvale 33 miljonit krooni.

 

“Selle testamendiga jäävad neile teadaolevatel põhjustel pärandusest ilma minu lapselapsed Craig Panzirer ja ­Meegan Panzirer,” kirjutas Helmsley. Perekonna kõneisik ei soovinud kõnealust punkti kommenteerida.

 

Enamik inimesi tunnistab, et nad ei oleks kuigi õnnelikud, kui peaksid sõbra või sugulase surma korral neile kuulunud looma enda juurde võtma. Ka ei mõtle paljud meist üldse võimalusele, et lemmik võib elada pererahvast kauem. Kui kasside keskmine eluiga jääb 16 aasta kanti, siis aarapapagoid võivad elada 80aastaseks ja ühe möödunud aastal surnud kilpkonna vanuseks hinnati 250 aastat.

 

Samas on selge, et sihipäraselt täidetud testamendi abil võib teha imet. Nii näiteks juhtus segaverelise labradori Jasperiga, keda poolsurnult tänavale jäetuna ootas Inglismaal Battersea koerte varjupaigas kohe-kohe magamapanek, kui talle jäi peatuma Ramsdeni õlletööstuse pärijanna Diana Myburghi pilk. Koer oli vaevalt jõudnud uude koju kolida, kui tema vastne perenaine 1995. aastal 74 aasta vanuses suri, pärandades Jasperile ja oma teisele koerale Jasonile mõ lemale üle 600 000 krooni. Jasper toitub üksnes veise välisfileest, merikeelest ja värsketest rannakarpidest ning kannab teemantidega kaelarihma.

 

Naeruväärne? Võimalik. Ja ikkagi tundub väiklane talle pärast üleelatud kannatusi ootamatu õnne pärast tige olla.

Avaldatud ajalehes The Independent 31. augustil 2007