Meie pensionipõlve võimalustest
Kes poleks tüdimuseni kuulnud targutusi, et „vananemise tingimustes ei ole alternatiivi kogumispensionile“. Või et „vananeva rahavastiku tingimustes pole võimalik tagada praegust asendusmäära“ (palga ja pensioni suhet). Lauri Lepikult olla kaks sotsiaalministrit küsinud lausa, et „kas meie pensionit veel saame tulevikus“? Uurime seda olulist teemat.
Et keerulisest probleemist aru saada, tasub seda lihtsustada ja veidi utreerida. Kujutame ette maailma, kus elavad kaks töötavat tööealist ja üks mittetöötav pensionär. Tööealised teevad tööd ja toodavad kumbki kolm pätsi saia päevas. Saiast kogu toodang ja tarbimine koosnebki. Jagades need kuus saia ära kolme elaniku vahel, jääb keskmiselt igaühele päevas nosimiseks kaks saia. Kuidas need kuus saia kolme suu, või meie küsimusepüstituse puhul töötajate ja pensionäride vahel tegelikult jagunevad, sõltub sellest, kuidas töötajad ja pensionärid selles osas kokku lepivad.
Kujutame nüüd ette teist maailma, kus elavad koos üks tööealine ja kaks pensionäri. Kuna tööviljakus sellest demograafilisest muutusest meie lihtsas mudelis ei sõltu, siis jagub selles maailmas igale elanikule keskmiselt vaid üks saiapäts. Tegelik jagunemine sõltub jällegi ühiskondlikust kokkuleppest, kuid demograafilise paratamatusena jääb elanike keskmine elatustase eelmise maailmaga võrreldes madalamaks. (Päriselu enamasti nii hull ei ole ja tööviljakuse kasv tagab selle, et tulevased põlved elavad keskmiselt ikka minevastest paremini, sest rahvastiku vananemine ei toimu üleöö.)
Ehk teisisõnu, riigi kogutoodang sõltub igal ajahetkel töötajate hulgast (ja tööviljakusest). Pensionäride elatustase töötajate suhtes, mis on meie murelaps, aga sõltub ühiskondlikust kokkuleppest, mille nimi on pensionisüsteem. Ja olgu see süsteem milline tahes, keskmist elatustaset see vähemalt eelpool kasutatud mudelis ei mõjuta. Seda mõjutab vaid töötajate ja ülalpeetavate arv (ja tööviljakus).
Tarbimisvõimet võib töötajatelt pensionäridele siirdada põhimõtteliselt kahel viisil. Üks skeem toimib riigi sunnil: maksustades töötajaid ja andes selle raha nende töötajatega samal ajal elavatele pensionäridele. See vastab meie I sambale. Alternatiivse skeemi puhul säästavad töötajad vabatahtlikult osa oma jooksvast sissetulekust ja talletavad säästu finantsvarasse. Sai kuivaks pensionipõlveks ära. Ja kui töötajast saab pensionär, võtab ta oma finantsvara, avastab, et see süüa ei kõlba, müüb selle turul maha ja ostab saadud raha eest töötajalt saia. Aga kellele pensionär oma finantsvara pensionipõlves müüb? Ikka temaga samal ajal elavale tööealisele, kes loobub osast enda küpsetatud saiapätsidest, kuid teeb seda esimese skeemiga võrreldes vabatahtlikult. See variant vastab meie III ja pärast reformi ka II sambale.
Teine finantsskeem ehk kogumine erineb esimesest ehk jooksvast maksustamisest eelkõige selle poolest, et jätab töötajale suurema isikliku vastutuse oma toimetuleku eest pensionipõlves. Pensionäride klassi tarbimisvõimet töötajate suhtes aga see ei paranda ehk keskmist asendusmäära ei tõsta.
Demokraatliku riigi pensionisüsteem on valimisprotsessi tulemus, mille toimimine sõltub demograafiast, makromajandusest ja inimese olemusest. Inimese kohta on teada, et ta hindab rõõmu tarbimisest täna oluliselt kõrgemalt kui ebamäärases tulevikus, lükkab edasi olulisi otsuseid ja suure riski või keerukate valikute puhul ei tee üldse mitte midagi või kui siis rumalusi. Ja inimest, kelle kõht on täna tühi, ei saa süüdistada selles, et ta oma pensionipõlvele eriti ei mõtle. See kõik on väga inimlik ja inimene jääb ikka inimeseks. Isegi nõukogude võim ei suutnud kasvatada „uut inimest“.
Hoopis teisiti on aga makromajandusliku olukorraga, mis on alates 1990ndatest, kui Maailmapank (veidi naiivselt) kolmesambalisi pensionisüsteeme propageerima hakkas, kardinaalselt muutunud. Siis oli põhjust suunata töötajaid säästmisele, et madalamate intressimäärade kaudu stimuleerida investeeringuid ja sedakaudu oma riigi majanduskasvu. Finantskriis aga paljastas tõsiasja, et säästmist on tänapäeva maailmas hoopis liiga palju! Pensionikoguja seisukohast tähendab see aga, et turvaliselt pole oma varanatukese väärtust enam võimalik kasvatada. Lisaks sissetulekute kontsentreerumisele on ülemäärase säästmise põhjuseks olnud ka aktiivne pensionikogumine.
Kuid veelgi olulisem argument kogumispensioni vastu muutunud maailmas on demograafia. Kuni suure kriisini elasid nii Eesti kui teised riigid meie esimese näidismaailma järgi, kuid koos kriisiga hakkas kogu ilm siirduma teise maailma demograafilisse pilti. Esimeses maailmas oli (ühel) pensionäril lihtne müüa oma kogutud finantsvara (kahele) tööealisele, kes soovisid kogumispensioni kaudu omakorda oma pensionipõlveks valmistuda. Teises maailmas aga on oma kogutud vara müüjaid üha rohkem ja ostjaid vähem. Nagu varem tõdesime, ei aita kogumine (töötajate maksustamisega võrreldes) iseenesest pensionäride elatustaset tööealiste suhtes tõsta. Kogumine võimaldab küll parandada säästliku töötaja elujärge pensionipõlves, kuid mitte kõigi pensionäride oma töötajate suhtes korraga. Vananeb ju kogu planeet ja meie seejuures mitte kõige kiiremini.
Inimkonda eristab loomariigist komme, et lisaks järeltulijatele hoolitsevad inimesed ka oma esivanemate eest. Pensionärid on tööealiste vanemad, igal ajahetkel, nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nii meie esimeses kui teises maailmas ja päriselus ka. Meie aga vaatame tuima näoga otsa graafikutele, mis näitavad Eesti keskmise pensioni madalat suhtelist taset ja selle jätkuvat vähenemist keskmise palga suhtes ning peame seda paratamatuseks.
Nii või naa, pensionäride saia küpsetavad nendega samal ajal elavad tööealised, nii täna kui homme, ja kogumine ei muuda seda tõsiasja karvavõrdki. Keskmine pension saab vananeva rahvastiku puhul keskmise palga suhtes tõusta vaid pensionäridega samal ajal elavate tööealiste kõhu kõrvalt ja pikemas plaanis loomuliku iibe paranemise kaudu. Vabatahtlikku kogumist eelistav süsteem eeldab, et inimväärne pension on tagatud ka ilma kogumiseta.
