Meil on sulle pakkumine...

BMW Sauberi testisõitja koha kaotamine pole Marko Asmerile kindlasti maailma lõpp. Ehk võime tulevikus hoopis rääkida, et see sai tema eduka karjääri pöördepunktiks. Alternatiivajalugu kirjutab Toomas Vabamäe.

Marko Asmer lasti oktoobri algul BMW Sauberi testisõitja ametist priiks. Tõenäoliselt on vormel-1 talle nüüd minevik, ehkki üksikud testid pole välistatud. Ent võidusõidumaailm on nagu jäämägi – hiigelsuur ja enamjaolt varjul. Paljud vormel-ühest lahkunud või sinna mitte jõudnud võidusõitjad on teistes sarjades korjanud kuulsust, milleni nad vormelipiloodina poleks iial jõudnud.

Marko Asmeri karjäärist võib leida palju paralleele taanlase Tom ­Kristenseniga. Kristensen tuli aasta pärast Michael ­Schumacherit Saksamaa F3-meistriks ning üritas ligi kümme aastat vormel-1 tiimidesse pääseda. Testisõitja ametist kaugemale ta aga ei jõudnud. See-eest on Kristensenil ette näidata kaheksa võitu Le Mans’i ööpäevasõidult, värskeim tuli tänavu. Tema lepingutesse kirjutakse palganumbrid, mida Tom peab vajalikuks küsida. Teda on valitud nii Taani kui ka Põhjamaade parimaks sportlaseks. Kas ta kahetseb, et Grand Prix’ starti ei jõudnud? Mitte hetkegi.

Tänavale me sind ei viska

2008. aasta algul oli Marko Asmer sõlminud BMWga pikaajalise lepingu ja lootnud vormel-ühes kiiret karjääri teha. Noorema testisõitja kohustustega sai ta enda meelest hästi hakkama.

Ent kui tiim Singapuri GP-lt koju jõudis, oli Markol jutuajamine Mario ­Theisseniga. Tiimi boss teatas, et 2009. aastal jätkab testi- ja varusõitjana Christian Klien ning võistluspilootidena Robert Kubica ja Nick Heidfeld.

“Marko, ära saa valesti aru. Sa oled kõva töömees ja me oleme sinuga väga rahul. Aga testimist aina piiratakse ja meil pole kahele testisõitjale tööd. Pealegi on Christian palju kogenum.”

“Pluss räägib saksa keelt,” torkas Marko, ent Theissen ei pannud seda tähelegi.

“Sul on  BMWga nelja-aastane leping ja BMW-l pole kombeks töötajaid tänavale visata. Meil on sulle pakkumine. Kui sa selle vastu võtad, on su vormelisõitja karjäär igaveseks läbi. Aga kui sa hästi hakkama saad, võid ikkagi maailmameistriks tulla.

Nagu sa tead, paneb BMW välja kaks autot American Le Mans’i sarja. Andy ­Priaulx, Jörg Müller ja Augusto Farfus WTCC-meeskonnast kolivad sinna üle. Alex Zanardi riputab kiivri varna.

Ühesõnaga, meil on nüüd neli vaba WTCC-autot ja me pakume üht sulle.”

“Aga te ju unustasite sinna mootori panna, doktor Theissen. Isegi mu tänavasõiduauto on neist riistapuudest võimsam.”

“Tean-tean, Marko. J. J. Lehto ütles kunagi samamoodi. Aga mõtle rahulikult järele, sina oled meie esimene valik.”

Öösel magas Marko väga halvasti. Teda painasid õudsed unenäod, kus teda topiti akendeta autosse ja sunniti sellega sõitma. Marko ärkas alles keskhommikul ja haaras kohe telefoni.

“Tere hommikust, doktor Theissen. Ma otsustasin endiseks vormelisõitjaks hakata. Millal ma seda plekkautot ­proovida saan?”

Marko Asmeri kõrval hakkasid 2009. aasta turismiautode MMil kihutama inglane Mat Jackson, itaallane Davide Rigon ja sakslane René Rast, Sten Pentuse tiimikaaslane vormel-BMW päevilt.

Vanast kaadrist jätkas BMW meeskonnas vaid hispaanlane Felix Porteiro.

Ülitiheda konkurentsi ja agressiivsete sõiduvõtetega harjumiseks kulus üksjagu aega. Marko ei saanud esimeselt kuuelt etapilt punktigi ning hakkas juba ­kahtlema, kas WTCC on ikka õige koht. Mais Valencias jõudis Asmer esimest korda kahe ksa parema sekka ning sealtpeale ei jäänud enam kordagi punktideta. Sõiduvõiduni ta ei küündinud, kuid kolm poodiumikohta ja stabiilne esinemine andsid kahe ­viimase, Macaus peetud etapi eel punktitabelis kümnenda koha.

Juhtis Porteiro, James Thompson (Honda) kaotas kuue, Robert Dahlgren (Volvo) seitsme punktiga. Kuna kahe sõiduga võib teenida 20 punkti, olid otsad kõik lahti.

Kvalifikatsioonis ja esimeses ­stardis tegutses Marko tuulevarju pakkuva “­jänesena”. Kõigepealt aitas ta Porteiro parimale stardikohale, seejärel aga ­etapivõiduni. Kuna Marko suutis oma selja taga hoida nii Thompsoni kui ka Dahlgreni, tagas see ­hispaanlasele enne viimast etappi maailmameistri tiitli.

“Marko on esmaklassiline meeskonna­mängija,” ütles Porteiro teleintervjuus. “Täna ma ilma tema abita võitnud ei oleks. Ma ei tahtnud jätta tiitlivõitu ­viimase ­sõidu otsustada, tunnen praegu tohutut kergendust.”

Teist sõitu alustati paigaltstardist, esikaheksa pööratud järjestuses. Neljandas reas seisnud Asmer kasutas kerge kaalu ja BMW tagaveo eelised sajaprotsendiliselt ära ning tõusis teise ringi algul ­liidriks. Lõpuks pälvis ta WTCC ajaloo ülekaalukaima esikoha.

“Seadistus oli ideaalne ja ma sain pingevabalt sõita. Mul pole aimugi, miks teised nii pikalt maha jäid,” rääkis Asmer pressikonverentsil.

Kogutud punktid tõstsid Marko kümnendalt kohalt kuuendaks ning mis veel tähtsam, tagasid BMW-le markide MM-tiitli.

Euroopasse naasmise järel kutsus Mario Theissen ta “vaibale”.

“Meil on sulle pakkumine,” alustas Theissen pikema sissejuhatuseta. “Me paneme tuleval aastal välja kolm autot Le Mans’i ööpäevasõidule. Kuna see WTCC-kalendrit ei sega, võiksid ühe meeskonna moodustada Rast, Porteiro ja Asmer.”

Meil on suur au

Aasta 2008 oli Marko Asmeri võidusõitjakarjääris kõige hullem. Ometi oli kõik ­alanud nii ilusasti, kui ta aasta algul BMW Sauberi testisõitjaks palgati. Sõita sai ta omajagu, areng oli silmanähtav ja meeskond rahul.

Ent võidusõitja ihkab ka võidu sõita. F3000-karjäär lõppes veel enne algust, õnneks rääkis mänedžer Huysman nõusse ühe Norra investeerimispanga ja Marko sai koha GP2-sarja. Paraku jäi testiaega napiks ja hooaja lõpul vahtis punktitabelist vastu ümmargune null. Tagatipuks teatas BMW Sauber, et ei vaja enam kaht testisõitjat. Kuna BMW loobus ka WTCC-sarjast, polnud neil muudki tööd pakkuda. Markole maksti lepingutasu välja ja ta oli vaba mees.

Ent kuidas ilma jõuka sponsorita karjääri jätkata? Marko oli poolteist hooaega Jaapani vormel-3 sarjas kaasa teinud ja teadis, et paljud Euroopas maha kantud piloodid on leidnud Kaug-Idas uue hingamise. Kõige toredam Jaapani sarjades on aga see, et sinna ei pea raha kaasa võtma.

Vastupidi, edukate sõitjate pangaarved saavad tõhusat täiendust.

Nii pööraski Marko taas pilgu tõusva päikese maa poole. Teda mäletasid kõik, aga keegi erilist vaimustust üles ei näidanud. Cerumo tiimiga õnnestus siiski jutule saada. Üks nende kolmest vormel-Nipponi sarja autost oli parajasti vabaks jäänud.

Otsustamine võttis Cerumol väga kaua aega, alles märtsi algul kutsuti Marko lõpuks Jaapanisse testile. Siis läks kiireks, sest hooaja 2009 esimene etapp toimus juba 5. aprillil. Autoga kohanemine raskusi ei valmistanud, seadistu se saladuste jälile jõudmiseks aga kulus pool hooaega. Ka umbkeelne tiim ei aidanud progressile kaasa, ainult Marko insener valdas vabalt ingliskeelset terminoloogiat. Õnneks olid rajad tuttavad ja meeskond professionaalne ning see tegi elu lihtsamaks.

Viiendal etapil juulikuise Suzuka põrgupalavuses jõudis Marko esimest korda kvali­fi­katsioonis kaheksa kiirema hulka. Järgmist sõitu alustas ta juba kolmandalt kohalt, kahel viimasel aga hõivas parima stardipositsiooni. Võistluselt ei tahtnud võimetekohast tulemust kuidagi tulla, ehkki Marko sai päris palju liidrikohal sõita ja punktegi tiksus tasapisi juurde. Kord purunes – asja eest, teist taga – rehv. Siis puterdas boksimeeskond rattavahetuse ära või põhjustas ringiga mahajääja täiesti süütus olukorras kokkupõrke. Viimastel etappidel laabus lõpuks kõik ning debüüthooaega jäid kaunistama kaks võitu.

Briti ajakiri Autosport kirjutas hooaja kokkuvõttes: “Kui Marko Asmer oleks auto ja tiimiga kiiremini kohanenud, ­võinuks Nipponi sarja võit tänavu Euroopasse ­tulla. Viimastel etappidel oli Lola-Toyota stardi­numbriga 49 klass omaette ning aasta uustulnuka tiitel läks Asmerile suure ülekaaluga. 2010. aastal peavad vanad olijad kõvasti pingutama, et noorele eestlasele vastu hakata.”

Enamik vormel-Nipponi piloote osaleb “kohakaaslasena” ka Jaapani Super GT sarjas. Marko ise sinna ei tükkinud, kuid suvel võttis temaga ühendust Cerumo GT-meeskonna boss. Augustis seisis ees aasta tähtsaim võistlus, Suzuka 1000 kilomeetri sõit. Richard Lyonsi ja Yuji Tachikawa juhitud Cerumo Lexus LF-A jagas sarjas liidrikohta ning kestussõidule (tavadistants on 300 kilomeetrit) otsiti nende kõrvale kolmandat kiiret pilooti. Marko kui “oma maja poiss” näis igati sobivat. Esimene test kinnitas seda arvamust. Esialgu kaotas Marko Lyonsile ja Tachikawale pool sekundit ringi kohta, teise päeva lõpul aga näitasid kõik kolm sisuliselt võrdseid aegu. See tõstis auto number 38 favoriidiseisusse.

Õhtul enne Suzukasse sõitu helistas Markole GT-tiimi boss. Mees oli nii ähmi täis, et tema niigi konarlikust inglise ­keelest polnud üldse võimalik aru saada. Marko siiski mõistis, et Lyonsiga oli midagi juhtunud. Hommikul selgus, et Lyons kukkus mägijalgrattalt ja peab vähemalt kuu aega kipsis olema. Kriisikoosolekul otsustati, et asendajat esialgu otsima ei hakata ning Suzukas kihutavad Tachikawa ja Asmer kahekesi.

Kvalifikatsiooni kaheksas aeg polnud pikka distantsi arvestades probleem. Viimast kümnendikku taga ei aetud ning keskenduti hea võistlusseadistuse leidmisele. Sõitu alustanud Asmer tõusis kiiresti ettepoole ning tunniajalise vahetuse järel andis masina Tachikawale üle teisel kohal. Kui too kahe tunni möödudes oma sõidukorra lõpetas, näidati talle boksitahvlil juba kirja P1. Auto number 38 püsis liidrikohal veel 14 ringi enne finišit, kuid avariist rajale jäänud rusud lõhkusid rehvi ja sunnitud boksipeatuse järel tuli leppida kolmanda kohaga.

Tiimi bossid mõistsid, et Lyonsile polegi tarvis asendajat otsida. Septembris Motegis olid Asmer ja Tachikawa taas kolmandad, oktoobri algul Autopolises tuli lõpuks ka võit ja koos sellega meistritiitel.

Nädal hiljem kutsuti Marko Toyota peakorterisse. Nii palju mustades ülikondades ja valgetes särkides lipsuga mehi polnud ta korraga veel näinud. Kummardused, naeratused ja viisakusfraasid ei tahtnud lõppeda ning kõik see oli üsna väsitav. Tagatipuks jäi arusaamatuks, miks talle üldse sellist tä helepanu osutatakse.

Lõunasöögi ajaks pandi Marko istuma kõige tähtsama härra kõrvale. See oli Kazuo Okamoto, kes vastutas Toyota kontserni juhatuses mootorispordi eest. “Asmer-san, te olete tänavu Toyotale ja Lexusele nii palju kuulsust toonud. Me oleme teiega väga rahul,” rääkis Okamoto.

“Meie jaoks on mootorisport väga oluline ja me otsime alati uusi väljakutseid.”

Markol käis kuum jutt südame alt läbi. Uus väljakutse? Kas tõesti koht Toyota F1-tiimis? Kindlasti testisõitja oma, vaevalt nad võistlema lasevad.

“Asmer-san, võib-olla te pole kuulnud, aga Toyota kavatseb rahvusvahelisel tasemel sportautode võidusõitu tagasi pöörduda. Me teeme seda omal, Toyota viisil. Toyota ja Lexus on maailmas liidrid autode hübriidtehnoloogia alal. Me tahame näidata, et see tehnoloogia sobib ka võidusõidu jaoks. Me paneme 2010. aasta Le Mans’i sarja välja kaks hübriidajamiga Lexuse sportprototüüpi ja osaleme ka Le Mans’i ööpäevasõidul. Mul on suur au teatada, et soovime teid näha oma meeskonnas.”

Õhtul helistas Marko Eestisse isale. Seni polnud ta tahtnud endale tunnistada, et vormel-ühega on nüüd lõplikult jokk. Kui aga Toivo Asmer teisel pool maakera kõne vastu võttis, kuulis ta alustuseks: “Tere paps, siin räägib endine vormelisõitja!”

21. oktoobril avatud 2009. aasta Tokyo autonäitusel esitles Lexus oma hübriid-sportprototüüpi avalikkusele. “Meie eesmärk on võit,” lõpetas Kazuo Okamoto sel puhul peetud kõne. Autole lisaks esitleti ka kuut võidusõitjat, kes sellega järgmise aasta juunikuus Le Mans’is starti lähevad. Marko Asmer oli üks nendest.