Meil siin Piirissaare Vabariigis...
Kümme aastat tagasi. Pisikese saare pehmesse pinnasesse
surub oma terava kingakontsa tüse väliseesti daam. Ta on Piirissaarel
esimest korda elus. Vaevalt saare esimesse külla jõudnud,
hüüatab ta kergelt šokeerituna: “Kas teil siin ikka
televiisor on!?” Jah, on, muidugi on. Aga, jätkab
naisterahvas, kui õhtul ikkagi pimedaks läheb (pärast
kella 23 on sõidukitega liiklemine saarel keelatud), no mida te,
kohalikud, ometigi teete kõik need pikad õhtutunnid!?
Šokk missugune.
Piirissaare valla
üks suuremaid paradokse ongi, et juba rohkem kui kümme aastat on
uljalt räägitud, et Piirissaar on iga turisti unistus. Turistid
toovad pisikese valla ühtlasi välja pärast Eesti
taasiseseisvumist saart tabanud vaakumist. Saar tuleb muuta
atraktiivseks!
Tuleb ehitada uhked kohvikud ja majutuskohad!
Soovitavalt euroraha eest, ikkagi Euroopa Liidu idapiir. Matkarajad ja
linnuvaatlustornid! Jne, jne ... turistil peab olema lootusetult mõnus.
Aga.
Nagu saare teises otsas võib
võsa tagant rannaliivalt leida tohutu mahajäetud raudlaevakolaka
– sellele on peale kirjutanud “Titanic” –, nii on
liiva vajunud ja uppunud ka kõik mõtted turismiparadiisist.
Põhjuseid on mitmeid.
• Tegemist on olnud
ettepanekutega inimestelt, kes saarel ei ela ega ole kunagi elanudki –
turistide Mekana on Piirissaart näinud just nemad.
• Kohalike
puhul on tegemist valdavalt eakate inimestega, kes pole muutustele altid.
• Kohalik omavalitsus turismi ei soosi. Vallavolikogu esinaine
Maria Korotkova: “Infrastruktuuri meie ei arenda, kuna enamuses on
vanausulised ja turistide vastu on vastuseis.”
• Puuduvad
vajalikud spetsialistid.
• Saarele kinnisvara soetada on peaaegu
võimatu.
• Ja last but not least: suur osa saarest kuulub
NATURA looduskaitseala alla, seega ei kannataks saar väga suuri
turistide masse ka välja.
Nii troonibki Piirissaar
Peipsi-äärsete valdade nukra statistika tipus. Kõiki neid
valdasid iseloomustavad negatiivne iive, töötus (turistid annaksid
kohalikele tööd, aga turiste just üleliia pole), soe suhe
alkoholiga, kalapüügipiirangud...
Mis aga
üllatab, on see, et kuigi väljastpoolt paistab saarekese
elulõng muudkui lühenevat (inimesed kas lahkuvad või
surevad), toimub tegelikult omamoodi rotatsioon: noored, kes on siin
sündinud ja kunagi saarelt ära läinud linna õnne otsima,
tulevad siia tagasi pensionipõlve pidama. Vaadake kinnisvarakuulutusi:
pole maja, mis Piirissaarel müüa oleks – kõik
jääb omade kätte, seisku või tühjalt.
saare küla Umbse vaikuse lõhestab kellegi
lärmakas raadio. Vene disko, üsna tiheda bassitümpsuga. Ja juba
paistabki kollase maja tagant hoovist abielupaar, kellele kuulub see hoogsa
muusikaga raadio – kuldses keskeas Anna ja Fjodor Kobõlkin.
Vanausuliste järeltulijad.
Anna ja Fjodori lugu on ilus oma
lihtsuses. Teist sellist paari Piirissaarelt ei leia.
Mõlemad
on saarel sündinud, ka siin koolis käinud (kool suleti 1986, kui
alles oli jäänud veel kolm õpetajat ja neli õpilast),
läksid kumbki oma teed. Hüvasti, saar, tere tulemast, õnn!
Kolisid lootusrikkalt Tartusse, nagu noored ikka.
Juhtus aga nii,
et Anna abielud ei jäänud püsima ja Fjodor kaotas oma naise
autoavariis. Tartus kohtusid nad uuesti. “Poiss” ja
“tüdruk” Piirissaare kõrvalmajadest. Ja nii ei ehi prae
gu nende maja magamistoa seina mitte foto hõbepulmadest – vaid
foto pärispulmadest. Fjodor ja Anna abiellusid küpses eas, viis
aastat tagasi.
Sibulakoored krõbisevad näppude vahel,
kui nad nagu ühest suust ütlevad, et neil pole siin häda midagi.
(Meenub, et Piiri külas kohtasime vanaprouat, kes aprillist saati saarel
olnuna kurtis: “Niiii igav on siin. No iiiigav!!! Mitte midagi ei
sünni!” Ja teise põllulapi peenarde vahelt lisasid natuke
nooremad: “Oh, tantsida tahaks vahel küll!”)
Oma elatise saavad Kobõlkinid kalapüügist ja
sibulamüügist. Pensionini on veel natuke aega, aga nad saavad
hakkama. Kulutusi ju peaaegu ei ole.
Kuna Fjodoril on
kalapüügiluba mitmele võrgule, siis toob kalapüük
üht-teist sisse ka. Paljud kohalikud püüavad endale või
siis õlleraha pärast.
Elamine on neil väike, aga
see-eest on kõrval veel ühetoaline suvemajake –
tuba kõigile soovijaile, eelistatud on muidugi sugulased-tuttavad
(väliseesti daamile siin meeldiks: televiisoriga!).
Piirissaare poodi tuleb kaup kord nädalas. Leib-sai, aga ka värske
piim tulevad kõik korraga. Nii et kolmapäeval on poesaba pikk-pikk.
Et piim kauem seisaks, panevad kohalikud selle kõigepealt
sügavkülma. Hiljem sulatavad üles ja joovad ära
– nii saab piima järgmise kaubapäevani. Suvel on natuke
lihtsam – kui keegi külla tuleb, saab linnas poes käia.
Ka liiklus on suvel tihedam – tiiburlaev Polaris käib
Tartust, 63 kilomeetri kauguselt, praam Koit Laaksaare sadamast, 10 kilomeetrit
Piirissaarest. Talvel sõidab ainult hõljuk, aga kui
jäätee kannab, saab maismaale ka jääteed pidi. Just
ühendus maismaaga on Piirissare valda kõige teravamalt näriv
probleem.
Mis puutub liiklusse saarel, siis kiirusepiirang, mis
sadamast tulijat tervitab (liigelda võib vaid 20 km/h kiirusega
kogu saare piires), siin ei kehti. Juhtub, et kohalik auto pole ka
autoregistrisse kantud – Piirissaare reeglid.
Mõni aeg tagasi sai saar endale teise, erakapitalil
põhineva kaupluse-pitsabaari. Aga nüüd on see suletud. Isegi
perekond kolis tagasi Tallinna. Sinna, kust nad oma ilusate ideaalidega olid
tulnud.
Paljud kohalikud peavad saare üldise umbse oleku
tõeliseks põhjuseks kooli sulgemist. Pole kooli, pole noori
peresid. On grupi peal olevad “poisid” (vanemate
daamide ütlus endast nooremate, 50aastaste kohta, kes tööd
teha ei viitsi), kellele saabub keskpäev juba tühja
pudelipõhjaga – kui mitte viina, siis vähemalt
õlle omaga. On pensionärid, kes tunnistavad kurbusega hinges,
et “noored enam ei tee”, pidades silmas sibulakasvatust.
“Mees läheb veel järvele – aga kuhu läheb
eit?”
Saare küla elanikud Fjodor ja Anna neid 50aastaseid
poisse õnneks suurt ei kohta. Kui, siis vaid Piiri külas asuva
poe juures pingi peal.
Saabunud on õhtu
ja sellega koos tiiburlaev Polaris.
Sadamas ei tunne Helgat,
külmal ajal Tartus ja soojal ajal saarel elavat pensionil naisterahvast,
kes meile esimese Piirissaart tutvustava loengu pidas, äragi.
Küürutas hommikul dressipükste ja rätiga sibulapeenarde
vahel.
Ta on tulnud vaatama, kas linnast tuli ehk tema
mees, pensionär nagu ta isegi. Tuli!
Hele suvekleit seljas,
astub Helga kergel sammul kodu poole, väike linnakutsu rihmaga
käekõrval. Sammugi ei jää see
maha. Idülliline, nagu l
apsepõlve lemmiklektüüri kuuluvas “Une-Mati
rannakülas”, jõuan mõelda. Kas ka Anna
ja Fjodor jalutasid siin hiljuti? Tõsi, Helga poetas, et
neid nähti käest kinni jalutamas... Väike saar, midagi ei
jää märkamata.
Nii nad astuvad, kõik koos,
päike paistab, Helga ja tema linnast saabunud mees ja väike
linnakutsu. Ühte sammu. Tagasi rohelise suvemaja ja pikkade
sibulapeenarde poole. Natuke umbsesse vaikusse, Pirissaare vabariiki, kus terve
aasta nende suvemajake vapralt tühjana seisab ja soojemaid aegu
ootab.
