Leon Glikman
vandeadvokaat
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas mullu 5. novembril, et perioodil 1994 kuni 1. juuli 2000 oli maksuintress põhiseadusevastane. Härra Merestel ei ole vaja muretseda "rahva huvide" pärast, sest rahvas avaldas tahet just sellise põhiseaduse vastuvõtmisel.
On ülimalt häiriv, et riigikogulane peab Riigikogu poolt vastuvõetud põhiseadusevastaseid praakseadusi mitte Riigikogu poolseks minetuseks, vaid hoopis Riigikohtu eksituseks.
Küsimus ei ole mitte terminoloogias, vaid põhiseaduslikus keelus delegeerida täitevvõimule üldiste käitumisreeglite ja nende mittetäitmise tagajärgede kehtestamist. Analoogseid lahendeid on kümneid.
Mereste mõistis valesti ka advokaatide rolli. Advokaat annab oma panuse seaduslikkuse kindlustamiseks kliendi huvide kaitse kaudu. Tsiviil- ja haldusasjades saavutatakse lahend poolte võistlevuse printsiibil ja kahjunõudeid käsitletakse mitte universaalselt, vaid igal juhtumil eraldi.
"Rahva huvid" ei ole võrdsustatavad riigikogulaste huviga saavutada mugav äraolemine ja rikkuda põhiseadust. Meie "tublile" Riigikogule on omane laisavõitu "pimehääletamine", mistõttu seadusandja on muutumas seaduseelnõusid edastavate reaktsiooniliste ametnike kuulekaks tööriistaks. Pimehääletamisele viitavad ka rahvaasemiku seisukohad, mis eiravad Riigikogu enda poolt vastuvõetud seadusi.
Seadused räägivad teist keelt kui Mereste
Mereste väidab, et seadusega ei ole keelatud maksukohuslastel viivitada maksusumma tasumisega, kui ta peab seda vajalikuks või endale kasulikuks. Autor leiab, et kui näiteks ettevõtja viivitab talle määratud tulumaksusumma ülekandmisega teatud aja seetõttu, et summa samaks ajaks väljamaksmisel saab ta tunduvalt rohkem tulu intressi näol, siis pole selles teguviisis midagi karistatavat.
Kahjuks jätab Mereste avamata, kui kaua võiks selline maksupuhkus kesta, maksumaksja unistus oleks näiteks 50 aastat.
Riigikogulane on jätnud tähelepanuta, et vastavalt maksukorralduseseaduse seadusele (MKS) lasub maksumaksjal kohustus tasuda makse tähtaegselt (MKS 4 p.5, 32, 105), mitte aga ajaks, mil ta seda otstarbekaks peab. Kui maks ei ole tasutud õigeaegselt, on maksuhaldur kohustatud tegema imperatiivse maksuotsuse ja maksuvõla sisse nõudma sundtäitmise teel, millega kaasnevad arestid ja vara müük või pankrot (MKS § 10 lg. 2, 95, 128-131). Maksukorralduse seadus näeb ette lisaks maksuintressile (MKS § 115,117) ränga vastutuse sellekohase tegevuse eest (MKS § 152-155).
Need teod, mida rahvaasemik soovitab, on alati olnud sellesama Riigikogu poolt kriminaliseeritud. Näiteks tagasiulatuvalt kehtestatud intressiperioodil nägi KrK § 1481 ette kriminaalvastutuse maksuettekirjutuse täitmata jätmise, maksu tähtajaks tasumata jätmise, kinnipidamisele kuuluva maksu mittetähtaegse ülekandmise eest. Maksimumkaristuseks oli seejuures seitse aastat vabadusekaotust. Kehtiva karistusseadustiku § 389 ja 390 näevad ette kriminaalvastutuse maksu tähtaegse kinnipidamata jätmise, arvestusnõuete rikkumise või maksuametniku korralduse täitmata jätmise eest, ja maksimumsanktsiooniks on 10 aastat vabadusekaotust.
Seega, kui keegi tugineks heauskselt sellisele "õigusnõuandele", siis järgneks sellele paratamatult kas pankrot või "kinnimajja" minek.
Mereste soovitus on eriti ohtlik, sest lähtudes väljakujunenud karistuspoliitikast on majandusasjades õigeksmõistva otsuse saavutamine sama vähetõenäoline, kui see oli nõukogude ajal ja ettevõtjat koheldakse tunduvalt karmimalt kui tavakurjategijat.
Maksukuritegude eest eriti ranged karistused
Kuid ka seaduskuulekad ei ole kaitstud kriminaalrepressiooni eest. Näiteks minu hea sõber, Paldiski linnapea Jaan Mölder deklareeris maksusid tähtaegselt, kuid teatas ausalt, et linnal ei ole piisavalt raha. Mölder kavatsetakse kohtu alla anda, sest ta leidis, et esmalt tuleb täita sellised seadusega omavalitsusele pandud kohustused nagu soojamajandus ja palkade maksmine. Tegemist on absurdiga, sest kui Mölder oleks eelistanud maksusid, siis oleks järgnenud süüdistus omavalitsuse ülesannete unarusse jätmise eest.
Väärib märkimist, et maksualased süüteod on karistusseadustikus rangemini sanktsioneeritavad kui näiteks vargus, üldohtlik mürgitamine, süütamine, altkäemaksu võtmine, vabaduse võtmine seadusliku aluseta, väljapressimine, piinamine, orjastamine, samuti inimese purjuspäi surnukssõitmine. Millest Riigikogu lähtus, on arusaamatu, kuna maksuõigusrikkumise puhul jäetakse oma vara riigile üle andmata, kuid varguse või röövimise puhul pööratakse enda kasuks võõrast vara.
Panen selle mitte poliitikute tagurluse, vaid eelkõige just "pimehääletamise" arvele.
Mereste maksujuttu ei tasu uskuda
Mis aga puudutab tagasiulatuvat maksuintressi, siis tegemist ei ole laenuintressiga sarnase õigusviljaga võõra raha kasutamise eest, vaid üld- ja eripreventiivse karistusega selle eest, et maksumaksja raha jäi riigile tähtaegselt ülekandmata. Kuna makse peab maksma tähtaegselt (MKS § 105 lg.1), siis hilinemisele järgneb karistuslik sanktsioon, mida arvutatakse uue MKS järgi 0,06 protsenti päevas.
Sanktsiooni iseloomuga makseid ei saa tagasiulatuvalt kehtestada põhiseaduse §23 ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni §7 põhimõtetest lähtudes.
Kindlasti väärivad äramärkimist Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis nr. 45771/99 Veeber v. Eesti Vabariik väljendatud üldpõhimõtted, et isikul on õigus tugineda kehtivale õiguslikule regulatsioonile ja ta ei pea hilisemaid muudatusi ette nägema.
Keegi ei pidanud ilmutama prohvetlikkust, et Riigikogu üllitab aastaid hiljem seaduse, millega taastatakse Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud olukord aastani 1994. Härra Merestega nõustumine tähendaks põhiseaduslikkuse järelevalve elimineerimist põhiseadusevastast olukorda "parandavate" tagasiulatuvate seaduste vastuvõtmise teel.
Kohtupraktika paneb paika, kas Glikman või Mereste mõistab asja valesti. Samas soovitab Glikman mitte arvestada Mereste nõuannet ja maksta makse tähtaegselt.
Riigikogu liige Uno Mereste kirjutas eelmises Ekspressis, et:
- Riigikohus kuulutas novembris põhiseadusevastaseks maksuvõlgade viivised aastatel 1994-2002. Seejärel kehtestas Riigikogu viivised tagantjärele.
Mitmed advokaadid tõlgendasid Riigikohtu otsust nii, nagu peaks maksuamet maksma ettevõtjatele neilt pärast 1994. aasta 1. jaanuari viivistena eelarvesse saadud summad tagasi.
Riigil kuluks viiviste tagastamisele umbes miljard krooni või isegi rohkem.
Viivis ei ole maks ega karistus ja seadus viivisemäärade kohta ei tähenda maksu tagantjärele kehtestamist.
Riigikohus eksis, kui lõi ja rakendas mõiste "maksukohustuse kõrvalkohustus". Samuti väitega, et kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused peavad olema seadusega kehtestatud.
Seadusega ei ole keelatud maksukohustuslasel viivitada maksusumma tasumisega, kui ta peab seda vajalikuks või endale kasulikuks.
Ärge uskuge Merestet!
Vello Vallaste
Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liige
Professor Uno Mereste nurises eelmises Ekspressis, et riigikohtunikud on pannud maksuintressile nimeks kõrvalkohustus. Viibinuks ta mullu 20. veebruaril oma tööpostil, oleks ta ehk teada saanud, et maksukorralduse seaduse (MKS) §31 lg1 p5 kohaselt nimetatakse maksumaksja kohustust tasuda intressi kõrvalkohustuseks ja et seda saab sätestada üksnes seadusega. Tol päeval võeti seadus ülekaaluka häälteenamusega vastu. Seega pole "kõrvalkohustust" välja mõelnud Riigikohtu liikmed, vaid riigikogulased, kelle hulka kuulub ka Mereste. Aga see on pisiasi.
Mereste leiab õigesti, et kapitali omanik on huvitatud intressi saamisest ja viivis peab korvama intressid, mis raha omanik oleks saanud raha välja laenates. Raha omanikku esindab meil Riigikogu, kes peab ka otsustama, kui suur on mõistlik viivis. Rahandusminister on vaid palgaline kassapidaja, kelle hooleks normaalne omanik nii olulist asja ei jäta. Just seda aga Riigikogu oli teinudki.
Kui maksuvõla viivis on pelgalt vahend saamata intressi korvamiseks, siis pole Riigikogul midagi otsustada: deposiitide, võlakirjade ja muude finantsinstrumentide tootlus on just nii suur kui turg pakub (tähtajalise hoiuse eest sai riik mullu ca 3 protsenti aastas ja võlakirjadelt 5 protsenti). Samas teame, et kuni 1996. aasta lõpuni oli maksuintressi määr 55 protsenti aastas, edasi 31. märtsini 1998 44 ja 30. juunini 2002 25,5 protsenti. Praegu on maksuintressi (Merestel siis viivise) aastamääraks 22 protsenti. Kui see pole karistus, siis on tegu liigkasuvõtmisega ja on põhjust rääkida riigi alusetust rikastumisest osas, mille võrra viivis ületab saamata jäänud intressi.
Kas makse peab maksma?
Mereste väidab, et kui ei taha või pole kasulik, siis ei pea. See seisukoht on tõeliselt revolutsiooniline, see tähendab, et vastuolus põhiseadusega. Rääkimata nii vanast kui ka uuest maksukorralduse seadusest, mis kohustavad igaüht täitma oma maksukohustusi täies ulatuses ja õigeaegselt.
Vastutuse maksude tasumata jätmise eest nägid ette MKS muudatusega hõlmatud aastail kehtinud haldusõiguserikkumise seadustik (trahv kuni 50 protsenti tasumata summast) ja kriminaalkoodeks (kuni 3 aastat vabadusekaotust).
Praegu küll vangi enam ei panda, aga see ei tähenda, et maksukohustusi täitma ei peaks või et sellega kannataks viivitada – maksuamet võtab sel juhul vägisi, kusjuures viivitamisega kaasneb trahv intressi näol. Ja intressilt tuleb veel 35 protsenti tulumaksu maksta!
Punastama paneb aga Mereste seisukoht, et teha võib kõike, mida nuhtlusseadustes süüteona kirjas pole.
Juristide meepotist
Mereste artikli pealkiri viitab, et see ongi asja point. Ärilises mõttes peaksid juristid Mereste ja tema kolleegide soperdise üle rõõmsad olema. Kui Riigikohtu otsus ei puudutanud mingil moel aastail 1994–2002 tasutud intresside õiguspärasust ja ajakirjanduses sõna võtnud juristid olid nende summade väljanõudmise osas vägagi pessimistlikud, siis nüüd on neile antud 100protsendiline võiduvõimalus tagasiulatuvalt määratud intresside vaidlustamisel. Maksuametnikud kinnitavad, et neile ongi antud käsk juba tühistatud intressiotsused uuel alusel taastada.
Karmid sõnad
Kahju, et Mereste maksumaksjate liidu selgest sõnumist aru ei saanud.
Maksuintresside tagasiulatuv kehtestamine rikkus oluliselt õigusriigi põhimõtteid nii õiguskindluse kui ka võimude lahuse printsiipide osas.
Kriitika Riigikogu ja presidendi aadressil polnud siiski tingitud ainult seaduse sisust, vaid eelkõige sellest, et seaduse vastuvõtmisel rikuti olulisi menetlusnorme. Ei saa nii, et ööl vastu hääletamist kirjutavad vandenõulased kokku mingi seaduse, sokutavad selle hommikul valitsuse nimel saadikute laudadele, minister hämab väheke kõnetoolist, koalitsioon vajutab nuppu ja õigusriiki ongi veidi rohkem.
Maksumaksjate liit oleks oodanud, et vilunud rahvasaadik selgitab, miks mõnikord võib seadusi teha ka seadusevastaselt.
Kahjuks viibib ikka veel õiguskantsleri vastus Kaubandus-Tööstuskoja ja Maksumaksjate liidu samasisulisele pöördumisele.
Mereste võttis sõnatuks
Olavi Kärsna,
Ettevõtluskonsultant, EVEA volikogu liige
Oli eelmises Ekspressis Uno Mereste artikliga muidu, kuidas oli, aga üks koht võttis päris sõnatuks. Kui majandusteadlasest (!) Riigikogu liige elu sellisena ette kujutab, siis on Eestis asjad ikka päris hullusti.
Mereste kirjutab: “Seadusega ei ole näiteks keelatud maksukohustuslasel viivitada maksusumma tasumisega, kui ta peab seda vajalikuks või endale kasulikuks.” Sa püha müristus! See oleks ju täielik revolutsiooniline riigipööre maksunduses: tahan, maksan, ei taha, ei maksa! Ainult et millist seadust härra Mereste silmas peab? Eesti Vabariigis väljaantute hulgas ei ole mina sellist näinud.
Maksukorralduse seadus §2 ütleb, et maks on perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Kõigis meie maksuseadustes on ettenähtud tähtajad, millal peab maks olema tasutud. Maksukorralduse seaduses on § 32 "Maksuvõlg", mis ütleb nii: maksuvõlg käesoleva seaduse tähenduses on maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Edasi räägitakse samas seaduses pikalt, et maksuvõlalt arvutatakse intressi seni, kuni võlg on tasutud, ja nähakse maksuhaldurile ette rida sunni- ja karistusvõtteid nende mõjutamiseks, kes makse tähtajaks tasuda ei taha.
Et mõnedki rahvaasemikud tihti sideme tegeliku eluga ära kaotama kipuvad, oli küll teada asi, aga et nad sellisel moel lausa lendu lähevad! Nüüd jääb vist üle ainult Maksuamet laiali saata ja vabanenud raha eest kõva pidu korraldada, või kuidas, härra Mereste?
