Metslase taltsutamine ja rahvusühtsus

Jaan Ruus leiab sarnasust vene kinos tðetðeenide näitamise ja ameerika kinos indiaanlaste näitamise vahel.

Vene kino kuulsaimaks tõusnud näitleja, 31aastase Sergei Bod­rov juuniori ootamatu jäämine liusti­ku­varingu alla Põhja-Osseetias pani maa­ilma jälle kõnelema Kaukaasia sõda­dest. Teadlaste arvates sulab 150­meetrine jäämass üles al­les paari­kümne aasta pärast ja nii jääb arvukaid tšetšeenia taustaga fil­mi­rol­le mänginud noor mees pea iga­ve­seks Kaukaasia vangiks.

Filmiga “Kaukaasia vang” algas tänapäeva vene filmi tšetšeeni epopöa. Tollal 25aastane Sergei Bodrov mängis selles üht peaosa, tšetšeenide kätte van­gi langenud noort vene sõdurit. Tšetšee­ni vanamees hoiab kaht vangi oma kodus mägikülas kivikuuris, kavatsedes nad vahetada oma venelaste kätte lange­nud poja vastu. Pere­me­he tütar armub nooremasse sõdurisse.

Vanem sõdur, elukutseline, teeb et­te­paneku valvurid tappa, kuna käib sõ­da. Noorem, äsja armeesse võetu, leiab, et tapmiste ahel tuleb lõpetada. “Esi­me­ne, mida inimesed sõjas unustavad, on ha­lastus,” kommenteeris lavastaja, Sergei Bodrov seenior, näitleja isa.

Dagestanis filmitud loos ei nimetata kordagi sõna Tšetšeenia, ometi saab pat­sifistlikust filmist igaüks aru just nii nagu mõeldud. “Kaukaasia vang” tõusis võõrfilmi Oscari nominendiks. Estee­ti­li­selt on ta oma selgelt piiritletava looga, identifitseeritavate tegelaste ja muu­si­ka­liselt aktsenteeritud lõpuga vene 1970ndate lõpuaastate klassikaline film. Kuigi enamik ameeriklasi vaevalt tea­dis, kus asub Kaukaasia, hindasid nad inimlikku lugu päevakajalisel tee­mal. Vene föderaalväed olid Tšetšeenias 1994 detsembris just alustanud laiaulatuslikku sõjategevust ja 1996 aprillis tapnud suundraketiga Dudajevi.

Kui “Kaukaasia vang” 1996 Ve­ne­maal välja tuli, tõusis ta ühiskondliku teadvuse keskmesse. “Jeltsin vaatas fil­mi koos perekonnaga ja oli väga lii­gu­ta­tud,” teadis Bodrov seenior, “kaks päe­va hiljem saatis ta esindajad läbirää­ki­mistele.” Augustis sõlmiski kindral Lebed tšetšeenidega rahu.

“Kaukaasia vangist” leidis noore Bodrovi režissöör Aleksei Balabanov ja pakkus talle peaosa filmis “Vend” (1967), mis mängib osavalt muutuvas ühiskonnas ennast üksinda tundva vene inimese tunnetel.

Tšetšeenia sõjast tagasi tulnud noor Danila asub tööle palgamõrtsukast venna juurde ja osutub kindlalt tabava relvaga õigusemõistjaks. Juute ja mustanahalisi ta ei armasta. Tappa on talle argine tegu. Esimeseks tööks on “märjaks teha” tšetšeen, kes on enda kon­trol­li alla võtnud turu. Kui “Vend” on üle keskmise kunstilise tasemega film, siis “Vend 2” (2000) on teadlik kom­merts­mee­lelahutus. Tšetšeenia on juba akt­sen­teeritult sees. Märuli süžee jär­gib Da­nil­a kättemaksu relvavenna tapmise eest, tegelased ütlevad välja, mil­lest kodus ja tänaval kõneldakse. Oma osa saavad hohollid ja ameerika neegrid.

“Kujutlege ürgühiskonda, inimesed istuvad lõkke ääres, nad pole veel õp­pi­nud kõnelema. Ümberringi on kaos ja hii­livad tiigrid. Siis tõuseb üks püsti ning ütleb: “Tänasest saab olema nii. Me hakkame kaitsma oma naisi, oma ela­­­mist, oma vendi. See on meie esi­me­ne seadus,” selgitas Bodrov juunior oma viimases pikas intervjuus ajalehele Argumentõ i faktõ. “Hiljem, tu­han­­de­te aastate pärast, leiavad inimesed Kris­tuse, asuvad õppima jne. Aga mis sai öeldud filmis “Vend” aastal 1997, olid maailma kõige esimese sea­duse sõnad.”

“Vastutus ei seisa mitte selles, et hinnata kangelase tegude moraalsust või amoraalsust, vaid selles, et tehtust hiljem mitte lahti öelda. Seista selle eest, mis kallis. Ma ei tunne vastutust mitte Moskva ajakirjanike ees, vaid nende poiste ees, kes tulid Tšetšeeniast tagasi ja surusid mul kätt: “Õige! See on nii, see on vastutus!””

Enne surma jõuab noor Bodrov veel mängida tšetšeenide vangistatud kindlameelset vene ohvitseri Balabanovi filmis “Sõda” (2002): “Alati köidab piirsituatsioon: seisund elu ja surma vahel, valik väärika teo ja reetmise vahel. Kuid selline seisund on ennekõike võimalik just sõjas.” Peaosas esitab noor Aleksei Tšadov Danilaga sarnlevat üksikut hunti, kes samuti on ühes isikus süüdistaja, kohtunik ja timukas. Tšetšeenid saadavad Gruusias kinni võetud inglise näitleja koju tema kaaslanna vabastamiseks nõutava kahe miljoni naelase lunaraha järele. Näitlejaga tuleb tagasi temaga koos lahti lastud vene sõdur. Ta vabastab mõlemad vangid.

Tšetšeenid on julmad metslased. Nad järgivad veritasu ja maksavad kätte, otsides süüdlasi Venemaa ava­rustest. Lu­naraha saamiseks võtavad nad ka “kommertsvange”. Vangid on tööorja­deks, nei­le antakse süüa, kuid hoitakse augus ja jalaraudades ja peks­takse aeg-ajalt. Kui inglise näitlejatar soovib end pesta, uju­tatakse teda alasti oheliku otsas mä­gi­jões.

“Vene keeles rääkimine on sama mis vandumine,” ütleb vang-orjade pi­daja. “Olete rumalad ja nõrgad, teie va­litsejad on lollid. Ukraina andsite käest, Kasahstani ka. Aga mul on kolm res­torani Moskvas.” Film jätab siiski tšet­šeenidele nende motiivi: “Miks sõ­dite halvasti? Te ei sõdi oma kodumaa eest.”

Sõjas tuleb käituda vastavalt sõja reeglitele. Vaenlane tuleb tappa en­ne, kui ta tapab sinu. Peategelane sümboolse nimega Ivan käitub tšetšeenidega, nagu talitasid vesternis kauboid indiaanlastega – tapsid käigult.

Ameerika indiaanifilmid, alates kas ­või korduvalt ekraniseeritud “Viimasest mohikaanlasest”, on üles ehitatud kon­flik­tile valgete asukate ja indiaanlaste va­hel. Vesternižanr toob esile hea ja kurja selged piirid. Ühel pool vaprus ja lojaalsus, teisel pool äärmine kaabaklus ja eba­moraalsus. Sulgedega ehitud pu­na­na­had on agressiivsed, kurjad ja reetli­kud, sõ­ja­hüüe­tega tormavad nad kallale rongile, keerutades pea kohal tomahoo­ke. Kur­ja­de ja ohtlikena näitasid in­diaan­lasi kuulsa John Fordi lavastatud vesternid. Fordi külma sõja ajal lavasta­tud nn ratsaväe triloogia konsolideerib mui­dugi riigi ja rahva ühtsust. Asen­da­me indiaanlased kommunistidega ja ho­bu­sed aatomipommiga, ja saame selge paralleeli.

Et “ainuke hea indiaanlane on surnud indiaanlane”, sai ameerika ves­terni­tes selgeks juba 1920ndate lõpul. Mats­likud joodikud ja varastavad mets­lased sisustasid teisejärgulisi B-ves­ter­neid kolmkümmend aastat. Esma­klas­si­lis­te vaatemängude lavastaja Cecil De Mille’i värvikas koloniseerimiseeposes “Taltsu­ta­matud” (Unconquered, 1947) esine­vad indiaanlased julma rahvana, kes ei kõhkle sidumast süütuid piina­misposti.

Pilk sõjaväljale surema jäetud vaenlase mütsi alla toob nähtavale “katki­re­bitud, värisevat ja toorest liha, paljaid sooni ja lihaseid ja muid vastikuid surmamärke, mis tulevad nähtavale siis, kui nahk nülitakse. Kõik see näitas, et Hutter oli skalpeeritud, kuigi ta veel elas” (James Fenimore Cooper, “Hir­ve­kütt”, 1841, e.k 1956). Indiaanlase lem­miksaagiks on skalp, teab lapse­põl­vest peale eestlanegi.

Mitte enam metslased, kel oma metsikud kombed, vaid juba lihtsalt sadistid on tšetšeenidest teinud meilegi tuttav Peterburi ajakirjanik Aleksandr Nevzorov oma dokumentaalse laadiga naturalistlikus filmis “Puhastustuli” (Tšistilištše, 1998).

See on lavastus tšetšeenide rünna­kust vene väeosa valduses olevale Groz­­nõi haiglakompleksile jaanuaris 1995. Põleva bensiini ja pürotehnikaga pole kokku hoitud. Tšetšeenid tapavad vange, lõikavad neil ära pead. Vene tank sõidab üle laipade, neid roomikute all asjalikult lömastades. See takistab tšetšeenidel mõnitada surnuid. Põlevast tankist välja rebitud jalutu vene tankisti naelutavad sadistlikud tšetšeenid kättpidi risti – nagu Kristuse.

Tšetšeenide heaks tegutsevad leedu naissnaiprid, kes saavad tapetud vene­lase eest pearaha. Neile pole pa­re­mat tabamiskohta kui sõduri sugu­elundid.

Karikeeritud sadistlik Itškeeria ko­man­dör, nahkkindad käes, suitsetab müs­tilist rohelist sigarillot, toorelt irvi­ta­des raadios vene polkovniku üle. Ta sobiks vene propagandafilmidesse ges­ta­apo­laseks. Patoloogiliselt jul­ma vaenlase kuju selles filmis on raske ületada.

Kaukaasia koloniseerimine algas 18. sajandil, Põhja-Ameerika ko­lo­nisee­ri­mine 16. sajandil, seega kaks sajandit varem. Ameerika asukad hak­kasid vi­salt indiaanlasi nende aladelt välja tõrjuma.

Tollane folkloor kajastub vesterni­tes. “Plaanvanker” (The Covered Wa­gon, 1923) restaureerib suurima plaanvank­ri­te karavani, millega tollased ameeriklased Atlandi ookeani poole rändasid. Jõ­gi ületatatakse dramaatiliselt, in­diaan­­lased ründavad ootamatult. “Raud­­ruun” (The Iron Horse, 1924) la­vas­tab esimese transkontinentaalse raud­tee ehitamise, raudtee on Metsikut Läänt alistava progressi sümboliks.

Kaukaasia alistamine Vene im­pee­riumi poolt peegeldub vene kir­jan­duses. Filmi “Kaukaasia vang” alu­seks on Lev Tolstoi sama nimega jutustus. Vene noor geenius saadeti 150 aastat tagasi sõjaväeteenistusse Kau­kaasiasse. Venelased olid hädas: 1840. aastail oli tšetšeenide juht Šamil just ühendanud Tšetšeenimaa ja suure osa Mägi-Dagestanist. Tolstoi jutustuses on küll juttu lunaraha saamisest, mitte vangide vahetamisest, ja kirjanik on rohkem vene poolel, kuid loodud visioonid valgustavad samasuguse kolonialistliku riigi eneseteadvust.

Teine kuulus vene kirjanik saadeti 26aastase tsaariarmee ohvitserina ka­ris­tuseks pealinnast Kaukaasiasse vene jalaväkke, sõdima mässavate mägilastega. See oli “Meie aja kangelase” autor Mihhail Lermontov. Just siis va­bas­tas mägilaste juht Šamil tšetšeenid ja ühendas Tšetšnja.

Alles paarikümne aasta pärast, 1864, alistus Kaukaasia lõplikult Vene­maa­le. Samal ajal, 1865, kohustas Amee­rika kongress kõiki indiaanlasi asu­ma reservaatidesse ja sõnakuulma­tute vastu kuulutati sõda. Kolonisee­ri­mine oli jõudnud kõrgpunkti.

Kuid pärast Teist maailmasõda algab kogu maailmas vastupidine pro­tsess – dekoloniseerimine. Uued filmid inimlikest indiaanlastest on selle pee­gel­dus. John Ford lavastab 1956–64 uue triloogia, milles on tunda hilinenud kaastunnet võidetute üle. Marlon Bran­do keeldub protestiks indiaanlaste dis­kri­­mineerimise vastu demonstratiivselt vastu võtmast Oscari auhinda “Ristiisa” peaosa eest. Vietnami sõja ajal sai in­diaani teema jänkidele eneseusu ja kesk­kon­naga tasakaalu otsimise sümboliks. Harmooniale käeulatajaks oli filmides sageli indiaani naine.

Kevin Costneri uuenduslik vestern “Tantsud koos Huntidega “ (1990) elab täielikult sisse siuude vaimuellu. Amee­riklased nimetasid seda ka “revisionistlikuks vesterniks”, kuna kauboid ja indiaanlased on siin vahetanud kohad. Praegu meie kinodes jooksvas ameerika joonisfilmis “Spirit – metsik ja vaba” esindab romantilist vabaduseideaali metsiku täku ja indiaani poisi duett. Mõlemad põgenevad Konföderatsiooni okupantliku ratsaarmee käest, vaba uljas hobune nurjab raudtee ehituse ja kukutab veduri kuristikku. Metsikusse Läände tsivilisatsiooni tooja raudtee on alandatud reaktsiooni sümboliks.

Muidugi on see hilinenud kahetsus. Indiaanlased on juba tõrjutud reservaatidesse, sageli aladele, mil valge mehe jaoks pole väärtust.

Tšetšeenidega on lugu teisiti. Mägilased pole tänini alistunud. Tšetšeenia on venelastele jäänud mõistetamatuks, nagu oli kunagi ameeriklaste jaoks Vietnam. Aleksandr Rogožkini “Val­ve­postis” (1998) näeme teenistust ühes sõjaväe tugipostis. Tšetšeeniat pole küll nimetatud, kuid koht on selge.

Ananasse saab padrunite vastu. Kohalik poiss laseb end kogemata granaadiga õhku ja haavata saab naine, kes tulistas sõdureid automaadiga. Val­ve­posti tulistab metsast iga päev snai­per. Kena 14aastane külatüdruk pakub “tarvitamiseks” kurttumma tobukest sõb­ratari – padrunite vastu. See on ar­mee­teenistus võõral alistumatul aru­saa­matul maal, mis elab omaenda elu.

Gruusia sõjatee põhjapoolses otsas Os­seedi- ja Tšetšeenimaa kohal seisab aga endiselt 1784. aastal asutatud tä­hen­dusrikka nimega kindlus, hilisem linn Vladikavkaz (Valitse Kaukaasiat). Siit asuvad Tšetšeeniasse teele ka tegelased filmis “Sõda”.

Kas saab Tšetšeenia sõda dekolo­ni­see­rimise ajastul olla vene rahvust ühen­davaks jõuks? Loodetavasti on see asjatu lootus.

Venelased lähevad sõtta raha teenima

Vene ajakirjandus kirjutas hiljuti 41­aas­tasest Galina Sinitsõnast, keda “vanuse tõttu” ei võetud Tšetšeeni sõtta snaipriks. Galinal pole oma sõ­na­de järgi tšetšeenide vastu mingit viha, ta peab ennast ja poega elatama.

Moskva lähedal elav naine saab kuus 800 krooni, Tšetšeenias teeniv kutsealune aga 1360 krooni, pluss lahingupäevadel 330 krooni. Nüüd tahab ema uuesti sõtta saata oma Tšetšeenias armees teeninud poja, seekord palgasõdurina. Palgasõdur saab juba 4000 krooni.

Rohkem kui 60 000 mehelisest Vene väest on praegu iga viies palga­sõdur. On palju teateid, et palgasõdurid rüüstavad kodusid ja nõuavad altkäemakse, eriti päevadel, mil lahinguid ei ole ja nad “lahinguraha” ei saa.

Võitlus Tšetšeenias kestab. AP teade 18. oktoobrist: “Viimase 24 tunni jooksul tulistasid mässulised 19 korda vene positsioone, tapsid viis sõjaväelast ja haavasid viit.”

Ametlikult on Tšetšeenias relvastatud mässajaid vaid 2000. Vene Riigi­duu­ma Tšetšeenia esindaja Aslanbek Aslahhanovi arvates puudub võimudel maa üle igasugune kontroll: “Kõikjal valitseb omavoli.”

Tšetšeeni sõda vene filmides

“Kaukaasia vang” (1996)

Režissöör Sergei Bodrov.Peaosades Sergei Bodrov jun, Oleg Menšikov. Tšetšeen tahab vahetada vene vange oma poja vastu.

“Puhastustuli” (1997)

Režissöör Aleksandr Nevzorov. Venelased sõdivad tšetšeenidega Groznõi haiglas.

“Vend” (1997)

Režissöör Aleksei Balabanov.Peaosades Sergei Bodrov jun, Viktor Suhhorukov. Tšetšeeniast tulnud sõdur satub maffiasõtta.

“Valvepost” (1998)

Režissöör Aleksandr Rogožkin. Vene sõdurid peavad vahti kusagil Kaukaasias.

“Vend 2” (2000)

Režissöör Aleksei Balabanov. Peaosades Sergei Bodrov jun, Viktor Suhhorukov. Peategelane maksab kätte armeekaaslase tapjatele.

“Sõda” (2002)

Režissöör Aleksei Balabanov. Kõrvalosas Sergei Bodrov jun. Vene sõdur naaseb Tšetšeeniasse vange vabastama.