Michael “Beef” Park
Markko Märtin andis Michael Parkile kui kaardilugejale kümnest võimalikust punktist üheksa. Ideaalist jäi puudu vaid see, et Park ei osanud eesti keelt. Muus osas täiendas rallipaar teineteist ideaalselt nii kiiruskatsetel kui ka vabal ajal. Pea kuue Märtiniga koos võisteldud aasta jooksul sai Parkist üks armastatumaid sportlasi Eestis, kelle enneaegne surm mullu septembris Suurbritannia ralli ajal puudutas paljusid eestlasi. Tundus, nagu oleks lahkunud meie, mitte Inglismaa rahvuskangelane.
Beef ja ralli
1966. aastal sündinud Park oli ralli ja mootorispordiga seotud juba kümneaastaselt. Aktiivse karjääriga rallisõitjatest ja kaardilugejatest oli ta üks kogenenumaid, aastate jooksul oli ta koos töötanud mitmete andekate ja auhinnatud sõitjatega.
1990. aastatel oli ta Briti ralli meistrivõistlustel David Higginsi ja Mark Higginsi kaardilugeja. Samasse aega jääb ka periood, kus ta sõitis Colin McRae ja Richard Burnsi esiautodel, valmistades ette kaardilugejate legende. Tol ajal avalikkuses veel vähetuntud nimena jättis ta maailmameistritele hea mulje südamega oma alale pühendunud professionaalina.
Suurem läbimurre toimus 2000. aastal, kui Park vahetas välja Märtini endise kaardilugeja Toomas Kitsingu.
Rallipaari Märtin-Park peeti juba esimestest koossõidetud aastatest sama lootustandvaks kui meeskondi Solberg-Mills ja Loeb-Elena. 2001. aastal palkas Subaru Märtini ning Parki oma meeskonda, Tommi Mäkineni ja Petter Solbergi järel tehasemeeskonna kolmandale autole.
2002. aastal koliti ümber Fordi, selle aasta parimaks tulemuseks oli Suurbritannia ralli teine koht. 2003. aasta alguses tegi Ford üllatusliku valiku ning esitas Märtini ning Parki oma uue Focuse esipaariks. Auto oli väga kiire, kuid mitte eriti töökindel. Selle aasta saagiks jäid esikohad Kreekas ja Soomes ning kõige rohkem üksikuid kiiruskatsevõite. 2004. aastal suudeti võita kolm etappi: Mehhikos, Korsikal ja Kataloonias.
Mullu kolisid Märtin ja Park Peugeot’sse, mis oli olnud oma mudeliga 206 peaaegu võitmatu. Uus 307 jäi aga konkurentidele mitmes osas alla. Peugeot’ teine rallipaar Grönholm-Rautiainen oli küll pidevalt liidrite kannul, ent aeglase autoga pingutamine tõi alatasa kaasa katkestamisi.
Märtin-Park sõitsid ettevaatlikumalt, tasakaalukamalt ja enamasti ka aeglasemalt. Selle tulemusena olid nad küll kõige stabiilsem paar tol aastal, aga individuaalse tiitli lootused olid juba poole hooaja pealt kustunud. Paistis, et Peugeot’ga on lihtsalt raske harjuda – ka 2001. aasta maailmameister Richard Burns ei suutnud palju käepärasema 206ga kunagi päriselt sina peale saada.
Kõike seda on mainitud ka 18. septembril juhtunud fataalse õnnetuse kaudse põhjustajana: Peugeot 307 ei olnud hästi juhitav, kiiresti oli temaga sõita väga raske ja võitmiseks pidi kogu aeg pingutama riski piiril. Autoralli on ettearvamatu ning see, et pikka aega polnud ühtegi rasket õnnetust juhtunud, ei tähenda veel midagi. Otseselt süüdistada pole selles õnnetuses kedagi.
Huumorimeel
Kõik – nii fännid, sõbrad kui ka kaastöötajad – iseloomustasid Parki eelkõige kui alati sõbralikku ja hea huumorimeelega inimest. Vaatamata oma pealtnäha vaiksele olekule suutis Beef jätta maha hulganisti legende ja lugusid selle kohta, mida ta ühel või teisel puhul oli öelnud.
Juba hüüdnime Beef ümber tiirles mitmeid kuulujutte. Neist pikka aega populaarseim seisnes selles, et enne rallikarjääri töötas Michael lihunikuna, kuigi see ei pidanud paika. Ise kehitas ta hüüdnime põhjuseid seletades õlgu ja väitis, et ei mäletagi, kus see talle külge oli jäänud. “Vahest minu suure kasvu tõttu,” muigas ta. Ega ta tegelikult kogukas ei olnud…
Üks mälestusväärsemaid hetki Markko ja Michaeli koostööst pärineb 2004. aasta Türgi ralli ajast. Olles kaotanud tehnilise rikke tõttu juba esimesel päeval mitukümmend minutit, oli tehasepunktide jaoks tarvilik lõpetamine vaid vormistamise küsimus. Paljudele on meelde jäänud videod Märtini ja Parki vestlusest, kus nad pingevabalt sõites arutavad kõigepealt jalgpalli EMi tulemusi. Seejärel hakkab Michael järele tegema Colin McRae kaardilugeja Derek Ringeri aktsenti, mille peale Markko peaaegu pisarateni naerma puhkeb. Ja seda kõike keset võistlust, kus kiirused ulatuvad kitsastel kruusateedel kohati üle 150 km/h!
Sarnaseid lugusid Parkist ja tema üdini positiivsest suhtumisest on palju. Tänu sellele võtsid nii eestlased kui ka ülemaailmne ralliüldsus Parki väga kiiresti omaks.
Mälestusüritus
22. juunil oleks Michael Park saanud 40aastaseks. Selle sündmuse äramärkimiseks on Eesti Autospordiliit ja rallifännid korraldanud mitu omavahel haakuvat üritust.
20. juunil avatakse Tallinnas Pirita teel Parki mälestussammas. Õhtupoole toimub Saku Suurhallis üritus “Rallitähed kardirajal”, kus võtavad omavahel mõõtu endised ja praegused piloodid, kaardilugejad ja tiimipealikud. Michael Parkile austust avaldama on lubanud tulla Loeb, Grönholm, Solberg, Mäkinen, Alen, Lundgaard ja Eesti ässad eesotsas Märtiniga. Kaardilugejatest on oma osalusest teatanud Elena, Rautiainen ja Mills. Tiimipealikest astuvad võistlustulle Wilson, Loriaux, Nicholas ja Lapworth.
Ürituse tulud lähevad Michael Pargi nimelisse alafondi, mis on loodud tegutsema Richard Burnsi fondi juures. Eesti rallifännid pole maha matnud ka mõtet nimetada Tartus Sõpruse sild ümber Michael Pargi nimeliseks sillaks.
Arvestades, kui populaarsed olid Park ja Märtin oma tippaegadel, on oodatud nii mälestusmärgi avamisele kui ka sellele järgnevale kardivõistlusele palju rahvast. Michael oli kahtlemata seda tähelepanu väärt. Tema siiras rallispordiga tegelemise rõõm nakatas paljusid. Oma leebel moel jagus tal tähelepanu nii fännidele, sõpradele, kolleegidele kui ka ajakirjanikele. Loodame, et tema suhtumine autosporti ei kadunud koos temaga, vaid jääb meiega veel pikaks ajaks.
