Mida arvavad lasteaialapsed isadest?
On olemas lasteaialõhn. See on omapärane segu niiske lapi, lasteaiatoidu ja guaššvärvide aroomist. Kui astun üle Kalamaja lasteaia läve, siis tuleb see lõhn mind tervitama. Hingasin seda viimati sisse 19 aastat tagasi. Lasteaialõhn toob kaasa mälestused, mis on korraga rasked ja värve täis.
Oma pisikestelt puust toolidelt vaatab mulle alt üles üle kahekümne silmapaari. Kalamaja lasteaia neljanda rühma 6–7aastased jõnglased.
Armastan laste siirust. Samal ajal tunnen nende ees hirmu. Nad on neetult ausad. Ja siin ma olen, kergelt hirmunud, justkui laste äraostmiseks kaasas kommid-küpsised ja mahlapakid.
“Täna mängime kino,” teen kohmetu sissejuhatuse. Laste silmad löövad särama. “Jee,” karjuvad nad, kui ütlen, et filmivaatamise ajal sööme komme ja küpsiseid.
Kinoekraaniks on suur helekollane kapp. Näen, kuidas lapsed istuvad ja vaatavad tähelepanelikult kapiekraani. Korra rõkatavad naerda. Siis, kui filmis tuleb see koht, kus Jaak arutleb, kas konn on emane või isane, ja konn seepeale krooksatades Jaagu tähelepanu hajutab ning siis vette hüppab.
Pilt ei ole suurem asi, eriti siis, kui päike ekraanile (kapile) paistab. Lapsed pole “kuuldemängust” huvitatud ja hakkavad nihelema. Tundub, et Katrin Lauri tehtud film suudab lapsi köita (või oli kasvataja manitsev pilk piisavalt range). Nad on tund ja kaheksa minutit ühe koha peal. Saaremaa poisi Ruudi südamesoov on täitunud, ta seilab koos ema ja uue isaga merel viikingilaeval.
Küsin, kas film meeldis.
“Jaaaaaaaaaaa!” teatavad lapsed kohusetundlikult kooris, justnagu volüüminuppu tasapisi üles keerates.
Pärin püüdlikult, mis täpsemalt meeldis.
Tüdrukutirts triibulise särgiga, samal ajal hoolega üles-alla hüpeldes: “See koht, kus Ruudi sai endale PÄRIS ISA.”
Väike erakordselt pehmete silmadega poiss: “Mulle meeldis see koht, kus poiss sai laeva peale!”
Poiss, kes niheles kogu aeg, nagu oleks tal sipelgad püksis: “Mulle meeldis, kui nad proovisid ühte onu hirmutada. Sest see on nii lahe.”
Sipelgapoisi sõber: “Mulle meeldisid laulud!”
Sinise “Crazy” pluusiga poiss: “Mulle meeldis, et ta leidis varanduse! Mina tahan ka varandust!”
Siinkohal puhkeb vaidlus, et kas varanduse leidmine ikka on hea või mitte. Arvamusi jagub seinast seina, kuni üks poiss paneb asjad paika ja teatab, et tema varandust ei taha, sest tal on kõik juba olemas. “Vaja on elu,” täpsustab laps filosoofiliselt.
Lastele meeldib veel väga, et Jan Uuspõld (tema tunnevad lapsed ära) on kuri tegelane. See koht, kus Ruudi ära rööviti, oli ka väga põnev.
Ja õnneliku lõpu üle on kõik lapsed õnnelikud.
“Ruudi” puudutab tegelikult väga valusat teemat Eestis. Film räägib üksikvanemast ja tema pojast, kes tunneb kogu hingest, et keegi on tema elust puudu. Lisa siia kärgpered,ühislapsed, lõhutud pered. Katkiste inimhingede kompott. Režissöör Katrin Laur ei usu, et lapsed peresuhete üle väga arutleksid. Lapsed – on ta tähele pannud – suruvad mure eemale, teadlikult hoiavad eemale. Neil ei ole nende mõtetega mugav.
Laur on tähele pannud, et filmi üle arutlevad hoopis rohkem täiskasvanud mehed. “See on – kujuta ette – meestekas! Ehk ongi filmis tasakaal: ei lõhu hinge sisse auku ja puuri seal sõrmega, samal ajal ei väldi ka teemat. Lapsmehe-täiskasvanu tasand,” arutleb ta Ekspressiga.
Lapsmehed lasteaias isaleidmise traagikast eriti rääkida ei taha.
“Kas te teeksite ka papakonkursi, kui te oleksite Ruudi asemel?” küsin.
Lapsed teatavad sõnakuulelikult kooris, et jaa. “Või siis elaks hoopiski üksi ja teeks kõike, mida hing ihaldab,” täpsustab üks poistest naerulsui. “Kes sulle raha annaks?” küsib praktiline noorhärra temast paremalt. Vastust ei tule.
Lasteaiaõpetaja Tiiu rääkis mulle filmi ajal, et kord ütles lasteaialaps talle, et ei tahagi suureks saada – suured inimesed tülitsevad pikalt.
“Kas see Ruudi oli tubli poiss?” Küsides, tapipan piinlikustundega, on mu hääl üha lapselikumaks muutunud.
“Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!” tuleb kooris vastus.
“Aga Ruudi ju ka kogu aeg sõna ei kuulanud – läks vette, kuigi ei tohtinud?” Lapsed juurdlevad vaikides selle üle.
“Kas ta oli vapper?” küsin ma.
“Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!” tuleb jälle kooris vastus.
“Ma tahaks olla ise Ruudi,” ütlevad poisid. “Ja mina tahaks olla Ruudi õde! Siis ma aitaks teda,” ütlevad neiud.
“Aga mis te arvate – miks Ruudi tegi papakonkursi?” proovin vestluse filmi valusamale teemale viia.
Umbes veerand lastest tõstavad õhinal käed.
“Selle jaoks, et ta saaks endale isa ja siis viikingite laevale,” leiavad poisid.
“Ilma isata vist ei saa?” küsin.
“Jaa!” nõustuvad lapsed.
“Milleks veel issisit vaja on?” pärin edasi.
“Sellepärast, et issid on tugevad! Sest naisi ei tohi laevale võtta! Aga lõpuks said naised ka…”
Pipipatsidega tütarlaps, kelle kohta “armas” on väga vähe öeldud (ta on õrn ja habras ja pehme nagu hiirepoeg), tuleb lagedale hoopis uutmoodi mõttega. Et Ruudi korraldaks hoopis emmekonkursi. See emme oleks hea ja lahke ja lubaks vees olla (filmi-emme seda Ruudil ei lubanud).
Kui tüdrukud on veel isekeskis aru pidanud, leiavad nad, et tegelikult võiks Ruudi hoopis tüdruk olla.
Tüdrukute ettepaneku peale purskab režissöör Laur naerma. “See oleks teine võimalus!” nõustub ta. Laurile ei meeldi soostereotüübid: “Ma olen kohutavalt seksistliku kasvatuse vastu – et tüdrukud tikivad, nõeluvad ja teevad tunnikontrolli!”
Laur ise oli enda kinnitusel “Tallinna kõige valjuhäälsem tüdruk”. Ja ka ta ema oli ja tütar takkapihta. Võib-olla tuleb varsti film sellisest tüdrukust, kes ei ole pailaps.
Kommikausid on tühjad. Kinoseanss oli viks ja viisakas, ainult üks laps kallas mahla kogemata lauale. “Vist ei ole midagi lisada enam,” teatab üks poiss ja tõmbab teemale joone alla. Päike paistab, õu kutsub. Ütlen head aega ja kolm last kogunevad hüvastijätuks tihedalt minu ümber. Ja ainult üks neist on tüdruk.
