Põhja-Tallinna linnaosa vanem Enno Tamm: Teoreetiliselt võiks ju nii teha. Rääkides Kalamaja kalmistupargist: ise olen Kalamaja poiss, ka paljud minu lähedased on siia maetud, kuid see kalmistu lükati Stalini repressioonide ajal ning järel lihtsalt kokku. Praeguses pargis on säilitatud kalmistu teedevõrk, murualad on kalmude peal. Kui hakkaksime siia uuesti matma, siis peaksime leidma lahenduse, mis sobiks siin juba praegu puhkavate inimeste omastele. Massiline ülematmine oleks mu meelest barbaarne.


Koplist Pärnamäele või Liivale sõita on ikka kole pikk maa...


Et Põhja-Tallinnas pole kodukalmistut, ei ole nii hull, inimesed on sellega harjunud. Paljudes südalinnades on nii.


Tallinna Keskkonnaameti info vanemspetsialist Kristina Zotejeva: Ei Kopli ega Kalamaja kalmistuparkidesse pole võimalik enam kalmistut rajada, kuna esiteks asuvad need tihedalt asustatud elamu- ja rannarajoonis ning intensiivse liiklusega tänavate vahetus läheduses.


Sellest lähtuvalt polegi võimalik tagada nn kalmisturahu tsooni. Lisaks sellele tuleb eelkõige arvestada ümbruskonna elanikega, kes tihtipeale protestivad kalmistute vastu.


Kopli park on olnud kogu Nõukogude perioodi park koos oma kõlakoja ja laste mänguväljakuga. Nüüdseks on see kujunenud heakorrastatud pargialaks, mida enam kalmistuna kasutada ei saa, kuid on loodud võimalus tulevikus korraldada urnimatuseid.


Kalamaja kalmistuparki aga pole enam võimalik kasutusele võtta tegutseva matusepaigana, kuna see ei vasta kehtivatele tervisekaitse nõuetele – nimelt põhjavee tase on liiga kõrge.