erakogu

Libisesin hiljuti läbi Naomi Kleini kuulsa “No Logo” ja silme ees virvendus kuidas tegutsevad brändihiiglased tegutsevad – kuidas valmivad tooted, kuidas nad tarbijat tillitavad, kuidas tarbija sellele kõigele juba mõnda aega on vastu hakkanud. Lugesin ja imestasin -  Liikumine Võtame Tänavad Tagasi?  Reklaami vastu suunatud tänavakunst?  Boikotid, meeleavaldused, tänavapeod? Kassanäe. Miks mina sellest midagi kuulnud pole?

No heakene küll, kaheksakümnendatel meil lihtsalt polnud brände, mille käekäiku hukkamõistvalt jälgida ning mille levikule vastu astuda. Aga üheksakümnendad? Sellal kui nemad seal uurisid, kus ja kuidas nende meelisasjakesi toodetakse, protesteerisid ja boikoteerisid, meie siin muudkui ostsime. No questions asked.  Ja praegu? Turmtarbimine ja üleüldine ükskõiksus.

Kas meid huvitab, kuidas suhtuvad me suured lemmikud – kõik need naigid ja diislid,  kokad ja maikrosoftid -  inimestesse, kes nende heaks töötavad, kuidas peavad end üleval riikides, kus nende tooted valmivad, mil viisil käivad ümber sealse looduskeskkonnaga, kuidas klaarivad arveid oma konkurentidega? Kas meid huvitab, kes on teinud meie kingad? Teksad? Kas me tahame teada, et ega ta juhtumisi alaealine pole ja kui palju ta palka saab ning millised on tema elamis- ja töötamistingimused? 

No võib olla natuke isegi huvitab. Jumal, ega me siin siis mingid barbarid pole. Ja siis me mõtleme, et nojah, jube lugu küll. Ja ongi kõik.

Aga kas me oleksime valmis, kasvõi tsipakene, kohendama oma tarbimisharjumusi näitamaks, et ka meie hoolime?  Oleksime me valmis mõnest ASJAST – õudne mõeldagi - loobuma?  Noh nii mõne idee nimel?  Mitte minema kontserdile, mille sponsori nägemus loodushoiust ei lähe päriselt kokku meie omaga? Mitte sööma lõunat seal, kus toidu valmistamiseks kasutatakse loomi, keda on nö ebainimlikult koheldud? Vahetama kino? Parfüümi? Kohvisorti?

Ei! Sest no kust peaksime meie sihukesi asju teadma! Ja üleüldse – meid on ju nii vähe ka! Ega selle käputäiega siis midagi muuda. Eks ole vahva ja vastutusvõimetu seisukoht. Tegelikult ju lihtsalt ei viitsi. Mõelda ei viitsi. Uurida ja otsida ja küsida ei viitsi. Tegutseda ei viitsi. 

Klein väidab, et tänapäeval ei saa maailma liidrid kokku tulla lõunalauda, ilma et inimesed samal ajal akna taga meelt ei avaldaks. No võin kihla vedada, et meil siin saaksid nad küll rahulikult lõunat süüa, akna all ei käiks miskit trianglit. Sest keda see ikka huvitaks...

Muretult ja mõtlematult tarbida on ju nii lihtne! Ja mis neist vihmametsadest, 14-aastastest 16-tunnise tööpäevaga lapsorjadest, maatajäetud talupidajatest, mis sest reostatud merest... No kuulge, see kõik on ju nii kaugel!