Eestlasi ei ravita mitte ainult Suurbritannias. Ravitakse ka Saksamaal, Ameerika Ühendriikides - seal saab praegu taastusravi üks raskelt haavatu - ja muidugi ka Eestis.


Mille põhjal tehakse otsus, keda kus ravitakse?



Afganistani missiooni osas on meil tehniline kokkulepe, et haavatute ja langenute transpordi tagavad Ühendkuningriigid tsentraalselt. Parameedik on üldiselt eestlane - ka hetkel on Camp Bastionis üks Eesti arst -, aga ravi järgmisi etappe tagavad juba britid.


Kas Eesti arstid jääksid alla?



Ma ei ütle seda, aga Briti arstidel on sõjameditsiini osas suuremad kogemused. Ma võiksin väga ilukirjanduslikult kirjeldada, mis vahe on inimestel, kes on saanud vigastada tulekahjus, autoõnnestuses või lahingutegevuses.


Milline vahe see on?



Korraga on väga palju erinevaid vigastusi.


Inglise lehtedes räägitakse haavata saanud Briti sõdurite ravimisest õuduslugusid. Observer kirjutas mullu, kuidas keegi Jamie Cooper, noorim haavata saanud Briti sõdur Iraagis, pidi Selly Oaki haiglas oma väljaheidete sees lebama. Kas selles haiglas on olnud ka eestlasi?



Ma ei tea, et oleks.


Kas kellelgi on olnud pretensioone ravi osas?



Ma jälle ei tea, et oleks.


Kas ravi on Eesti sõduritele tasuta?



Ütleme nii, et see osa, mida katab vastastikuse mõistmise memorandum, on tasuta, aga siiani pole meile esitatud ühtki arvet. Kui on vaja mingeid abivahendeid, näiteks proteese, siis nende eest peab Eesti muidugi ise maksma.