23.08.2007, 00:00
Miks roomavad vihmaussid ja teod vihmaga asfaldile?
Tallinna Loomaaia teadusliku liigikaitse labori juhataja Tiit Maran,
miks vihmaussid ja teod, kes muidu inimese silma eest peidus on, tulevad
vihmase ilmaga tsivilisatsiooni palge ette, lausa asfaltteedele liiklema?
Sisuliselt on vihmaussidel ja tigudel elus püsimiseks
vältimatult niiskust vaja, muidu nad lihtsalt kuivaksid ära. Ja nii
nad päiksepaistelise ilmaga ennast varjulistesse paikadesse peidavadki.
Maa põue ja lehestiku alla. Aga kui nad saavad signaali
üleüldisest niiskusest, et igal pool on märg, siis hakkavad nad
otsima uusi elualasid ja liikumisteid. Uudistavad uusi võimalusi.
Lähevad rohkem liikvele.
Aga kas need roomajad
lagedail aladel varitsevaid ohte siis ei adu? Et mõni lind neid ära
nokib, inimene kogemata peale astub või auto üle sõidab?
Selles küsimuses peitub selgelt teatav inimlikustatuse
tasand. Inimest ju ikka huvitab, et kui palju keegi mõtleb ja asjadest
aru saab.
Vihmaussidel ja tigudel on aga tajud ikka üsna algelised.
Vaevalt, et nad inimestest, autodest ja lindudest midagi suuremat oskavad
arvata. Neil on ikka põhiline, et niiskus kutsub – nad on
nõnda programmeeritud. Uutelt aladelt võib ju loota leida ka uusi
toidubaase.
Olen inimradadele
eksinuid aidata püüdes neid märjalt asfaldilt tagasi rohu sisse,
looduse rüppe visanud. On see siis mõttetu?
Kui
inimene loomi aidata tahab, siis on sellel alati mõtet. Looduse enda
seisukohast on see küll ehk teisejärguline – kui mingil alal
elab näiteks 300 000 vihmaussi, siis populatsiooni seisukohalt pole
kuigi määrav, kas neist 5000 saab hukka või ära
päästetud. Aga inimliku heateo mõttes on loomade aitamine
kindlasti oluline.