Miks roomavad vihmaussid ja teod vihmaga asfaldile?

Tallinna Loomaaia teadusliku liigikaitse labori juhataja Tiit Maran, miks vihmaussid ja teod, kes muidu inimese silma eest peidus on, tulevad vihmase ilmaga tsivilisatsiooni palge ette, lausa asfaltteedele liiklema?

Sisuliselt on vihmaussidel ja tigudel elus püsimiseks vältimatult niiskust vaja, muidu nad lihtsalt kuivaksid ära. Ja nii nad päiksepaistelise ilmaga ennast varjulistesse paikadesse peidavadki. Maa põue ja lehestiku alla. Aga kui nad saavad signaali üleüldisest niiskusest, et igal pool on märg, siis hakkavad nad otsima uusi elualasid ja liikumisteid. Uudistavad uusi võimalusi. Lähevad rohkem liikvele.

 
Aga kas need roomajad lagedail aladel varitsevaid ohte siis ei adu? Et mõni lind neid ära nokib, inimene kogemata peale astub või auto üle sõidab?

Selles küsimuses peitub selgelt teatav inimlikustatuse tasand. Inimest ju ikka huvitab, et kui palju keegi mõtleb ja asjadest aru saab.

Vihmaussidel ja tigudel on aga tajud ikka üsna algelised. Vaevalt, et nad inimestest, autodest ja lindudest midagi suuremat oskavad arvata. Neil on ikka põhiline, et niiskus kutsub – nad on nõnda programmeeritud. Uutelt aladelt võib ju loota leida ka uusi toidubaase.

Olen inimradadele eksinuid aidata püüdes neid märjalt asfaldilt tagasi rohu sisse, looduse rüppe visanud. On see siis mõttetu?

Kui inimene loomi aidata tahab, siis on sellel alati mõtet. Looduse enda seisukohast on see küll ehk teisejärguline – kui mingil alal elab näiteks 300 000 vihmaussi, siis populatsiooni seisukohalt pole kuigi määrav, kas neist 5000 saab hukka või ära päästetud. Aga inimliku heateo mõttes on loomade aitamine kindlasti oluline.