Miljonimäng
TV3 programmijuht Jüri Pihel ütleb, et Eestis on kolm meest, kelle oskusi ta telesaadete tootjana hindab – Raivo Suviste, Raivo Lugima ja Kaupo Karelson.
Lugimal on Eesti teleturul suuruselt kolmas firma nimega Filmimees ja Karelson töötab Ruudu meeskonnas ehk Eesti suurimas produktsioonifirmas.
Raivo Suviste firma Balti Video (BEC) teenis 2004. aastal 17miljonilise käibe juures 5,5 miljonit krooni kasumit. Märkmisväärne rentaablus. Seega lubas mees endale välja võtta omanikutulu ligi miljon krooni.
Tõe huvides peab ütlema, et Suviste teine firma Studio 3 on rahasöödik ja riskantne investeerimisprojekt. Selle arvel on liisitud tänapäevase stuudio ehitus ja teletehnika, mis on Eestis kõige moodsam.
Suviste põeb kogu artikli valmimise aja, et temast kirjutamine toob talle edaspidi halba õnne. Ta siunab ennast, et andis nõusoleku intervjuuks. "Ma üldiselt ei anna intervjuusid. Usun, et nii nagu Tallinn ei tohi kunagi valmis saada, ei tohi mina öelda, et vot nüüd on mul hästi," ütleb Suviste.
Eesti teleturg on väike, aga vihane. "Kuigi Eesti telemaastik pole Tallinki mõõtmes, ringlevad siin siiski miljonid kroonid ja inimesed on üsna mõõkhambulised," ütleb Ilmar Raag, endine Eesti Televisiooni peadirektor.
Pole ilusat sekretäri
Eesti telejaamades ringleb aastas umbes 450 miljonit krooni. Sellest ligikaudu neljandik läheb omakeelsete saadete tegemiseks. Oma tüki kätte saamise nimel rabeleb palju pisikesi tegijaid, keda on umbes 20. Neil on hooajal telekavas üks või kaks saadet. Nad teevad kõik, et oma ainsast kontrahist kinni hoida. Telejaamad sõlmivad üldjuhul lepingu aastaks või isegi tähtajatult, sest keegi ei oska ennustada, mis hakkab vaatajatele meeldima ja millal nad tüdinevad.
"Suviste trump on oskus teha suuri draamaprojekte," ütleb Karelson. Selliseid, kus osaleb palju näitlejaid, on suur töömaht ja ka väärikas tasu, nagu "Õnne 13", "Kodu keset linna" ja nüüdseks teleklassikaks saanud "M-klubi".
Majanduslikus mõttes on Suviste suutnud võtta mõõdukaid riske. "Ta on tootmise kulud madalad hoidnud," ütleb Raivo Lugima. Samas pole kokkuhoid tulnud telesaate kvaliteedi arvelt.
"Ma ei ole Suviste kontoris iial näinud kauneid sekretäre," ütleb TV3 programmijuht Jüri Pihel. Tema mõte on, et Suviste pühendab tähelepanu saadete tegemisele, tootmisse investeerimisele ja mitte kontoripinna sisustamisele
Riigitelevisiooniga on Suvistel aegade jooksul olnud hea klapp. Sealt on ta saanud häid lepinguid. Suviste esimene amet oli Eesti Televisioonis lavatööline. Nõukaaja lõppedes rügas ta samas režissöörina.
Eesti telenduses annab siiani tooni põlvkond, kes kasvas välja nõukogudeaegsest Eesti Televisioonist. Suviste tunneb paljusid neist isiklikult ja on nendega koos töötanud.
Tema kontorgi asub ETV ruumides. "Kui sa oled seal majas, siis kuuled, mida inimesed räägivad. Hakkad majaga ühes rütmis elama," ütleb Toomas Lepp, Eesti Televisiooni endine peadirektor.
"Siniste silmade eest ei saa midagi," vastab Suviste ise. Tal on õigus, sest vaatajanumber otsustab. "Mitte telekanal ei osta programmi – ainult vaataja," kinnitab Jüri Pihel.
Meesteklubi müüb
Ühe hooaja kaupa tegutseval telemaastikul on Suviste julgenud teha samme, mida omal ajal hinnati meeletuseks, aga tagantjärele leiavad paljud, et need olid hoopis lollikindlad ettevõtmised.
"Televisioonis on palju imesid. Õigete otsuse tegemisel sõltub palju ninatundest ja intuitsioonist," ütleb Toomas Lepp. Ta tunnistab, et Suvistel on olnud hea nina.
Näiteks "M-Klubi", mida lavastas Roman Baskin. Suvistele oli see 1995. aastal esimene projekt iseseisva tootjana.
"Esimene ots oli võlgu rohkem kui karvu käes," ütleb Suviste. Risk tundus talle tookord meeletu.
Suviste meenutab, et palkade välja maksmiseks pidi sõbralt 50 000 krooni laenu võtma. "Mul on algusest peale olnud põhimõte, et juhtugu mis tahes – töötajad peavad oma raha saama," ütleb Suviste. "Ma ei räägi inimestele juttu, et pole raha laekunud."
Lõpuks jooksis seriaal meesteklubist neli aastat.
1997. aastal riigitelevisiooni programmijuhiks olnud Raul Rebane helistas Suvistele ja pakkus tehingut. Eesti Televisioon oli valiku ees, kas panna "Õnne 13" kinni või anda selle jätkamine mõnele eraettevõttele. ETV pidi maksma osa teleseriaali tootmisest ja teise osa rahast pidi leidma Suviste ise.
Tookord müüsid teletootjad ise kulude tasa teenimiseks reklaami saate ümber paiknevatesse reklaamipausidesse.
Võis loota rahva armastusele
Kuigi rahvas "Õnne 13" armastab, on see ka üks Eesti kallimaid teleprojekte. Iga nädal jooksva osa eelarve on ligikaudu 100 000 krooni. Seriaali üle võttes võis Suviste olla kindel rahva poolehoius, kuid mitte selles, et suudab kulud tasa teenida.
Nüüdseks on "Õnne 13" Eestis kõige pikemat aega ühe tootja käes olnud teleprojekt.
Kuni 2003. aastani nautis Raivo Suviste sõltumatute tootjate seas liidrirolli. Tema enesekindlat ülekaalu näitas, et juba mõni aasta varem ei pidanud ta vajalikuks osaleda teletootjate liidus. Selle olid loonud tema tuttavad ja kolleegid. "Olles juba siis mahult suurim, polnud talle teiste heakskiit oluline," ütleb Ilmar Raag.
"Ma ei pidanud vajalikuks raisata aega omavahelisele suhete klaarimisele," meenutab Suviste. "Mitte, et ma poleks kunagi aega tühjadele asjadele kulutanud, aga istuda laua taha suhteid selgitama – see ei vii minu äri edasi."
Uue aastatuhande alguses Eesti teleturg muutus. "Telekanalid hakkasid saateid kogu täiega sisse ostma ja kadusid ära oravanahaprojektid ja vorst vorsti vastu kokkulepped," räägib Kiur Aarma. Tegijad said keskenduda saadete tegemisele ja mitte reklaami müümisele.
Me räägiksimegi täna Suvistest kui Eesti suurimast sõltumatust telesaadete tootjast, kui 2003. aastal poleks saavutanud ülekaalu Ruut. Firma olid 2000. aastal loonud "Kahvli"-saate mees Kiur Aarma ja pankur Rain Lõhmuse kompanjonina tuntud Tõnis Haavel.
Ruut erineb Suviste firmast selle poolest, et ujutab telejaamad üle uute võimalike projektidega. Mõned lähevad loosi ja teised mitte. "Ruudu ideed on riskantsemad," ütleb Ilmar Raag.
Ruut on reality-show’de, nagu "Džunglistaar" ja "Baar", tootja. Firma on tuntud saate "Tähed muusikas" ning Mart Juure ja Peeter Oja naljasaate "Ärapanija" järgi.
"Suviste ettevõtmised on kindla peale minek," ütleb Raag. Suviste ise ütleb, et ta elab iga oma projekti sisimas läbi. Enne kui ta saated tootmisse pakub, on need talle endale omaseks saanud. Tulemus on, et enamiku tema saadete eluiga teleekraanil on kadestamisväärselt pikk. "Terevisioonil" jookseb viies hooaeg, "Miljonimängul" neljas ning kolmas aasta "Happy Houril", "Pehmetel ja karvastel" ning "Kodul keset linna".
Eesti esimene seep
Kõrvalseisjad hindavad, et Suviste firma rahamasin on "Kodu keset linna" ehk telekeeles seep – iga päev jooksev telefilm. Seebi nimi tuleb Ameerikast, kus varasel õhtupoolikul jooksva seriaali odavat reklaamiaega ostavad seebi- ja pesupulbrifirmad.
Suvistel on olnud aegu, kus ta selle iga päev tiksuva seebijupi pärast ei saanud öösel magada – kaalul oli tema jaoks palju raha.
2003. aasta suvel ostis Suviste üles konkureeriva firma Studio3 koos telestuudioga, mida asus liisinguga välja ehitama ja tehnikaga varustama. Üks hooaeg korraga elaval Eesti telemaastikul oli see riskantne samm. Isegi suurtel telejaamadel, nagu TV3 ja Kanal 2, ei ole oma stuudiot.
Seal stuudios Suvistega selle loo kirjutamise tarvis kohtumegi.
Suvistel oli mõte Eesti teleajaloos esimest korda hakata tootma igapäevast seebiseriaali. Selleks on stuudios 300 ruutmeetrile ehitatud väike korter – elutuba, magamistuba, ehtne köök tänapäevase mööbliga, kus vesi sees.
Lisaks oli tal uue stuudioga võimalus võtta sihikule "Miljonimängu" tootmise õigused. Kuigi "Miljonimäng" on populaarne – iga teletegija ihaldatud saade –, ei saa seda teha ilma statsionaarse stuudiota. "Miljonimängu" eetrisse jõudmiseks vajalikku kümmet tonni kola pole võimalik iga nädal üles laduda ja siis jälle laiali lammutada.
Stuudio rentimine ei tule kõne alla – rendiraha tiksuks tühjalt iga tunni ja päeva eest, mil stuudio ootab järgmist võttepäeva.
Stuudio ehitamine ja sisustamine oli samm, millega Suviste sai TV3s jala ukse vahele. ""Miljonimängu" ja "Kodu keset linna" tegemine oli see koht, kus tema mass hakkas tööle," ütleb Ilmar Raag.
"Kodu keset linna" vaatajanumbrid olid esimesel hooajal suurepärased. Tänaseks on TV3 seriaaliga omamoodi sundseisus. Konkureerivas Kanal 2s jookseb samal kellaajal "Reporter", mis on populaarne uudiste- ja meelelahutussaade. Kui loobutaks "Kodu keset linna" seriaalist, lendaks konkureeriva kanali vaatajate arv lakke.
Väärikas raharatas Suviste firmale on ka rahvustelevisioonis jooksev hommikuprogramm "Terevisioon".
Toomas Lepp kahetseb
Rääkides Suvistest, ütleb endine Eesti Televisiooni peadirektor Toomas Lepp, et ta on elus teinud ühe vea, minnes riiki teenima ja loobudes ettevõtlusest. "1997. aastal oli mul koos Rein Kaareperega produktsioonifirma Meediapress, mille osaluse müüsin maha ETVsse peadirektoriks minnes. Meil oli esimese kaheksa tegutsemiskuu käive seitse miljonit krooni," ütleb Lepp. Seitse aastat hiljem ei tundugi Suviste firma käive 17 miljonit krooni sellega võrreldes nii märkimisväärne. "Ma ei tabanud ära, et on kasulik olla selle katla lähedal, kus suppi keedetakse," ütleb Lepp.
Lepp on viimastel aastatel jälle hakanud otsima oma kohta tootjana. Ta teeb keskkonnateemalisi "Rohelisi uudiseid" Kanal 2-le. Paarisaja tuhande kroonise käibe juures teenib tema firma mõnikümmend tuhat krooni kasumit.
Kodumaiste telesaadete tegijad
Eetriüksus (Ruut)
käive 33,7 mln krooni
kahjum 3,9 mln krooni
osanik Monica Vichmann
Balti Video (BEC)
käive 17 mln krooni
kasum 5,5 mln krooni
osanik Raivo Suviste
Filmimees
käive 12,8 mln krooni
kahjum 1 mln krooni
osanik Raivo Lugima
Gordon Grupp
käive 4,2 mln krooni
kasum 0,7 mln krooni
osanik Teet Margna
