Millal te viimati ligunesite vihmas, riided aluspesuni märjad?
Vaadates televiisorist jalgpalliülekandeid, on võimatu järeldada midagi väljaspool väljakut toimuva kohta – hiigelprožektorid muudavad öö päevaks ja aasta ringi ererohelisel murulaadsel põrandakattel pole enam midagi ühist oma sugulasega aasal. Asi see siis teha mõni selline park linnarahvale ja demonstreerida nõnda inimtahte suurt triumfi looduse üle – soojal murul detsembrikuus piknikku pidavad kodanikud teeks muret vaid turismifirmadele. Kuid nõnda kaua, kui terved linnad ei ole veel spordiväljakute sarnaselt kaetud hiigelkatustega, peame tegema kõik, et sellest aastaaegade-jamast üle olla. Päike ja soe – hea, külm ja lumi – vastik.
Mida kõike me teeks, et saada endale lõputu suvi? Oleks toonekurg, siis lendaks koos suguvendadega pooleks aastaks Aafrikasse talvituma, nõnda nagu kõvemad tüübid lendavad Päikeserannikule oma Marbella villadesse. Kuid tüütu paratamatuse tõttu on valdav osa meist siiski veel tiivutud ja paiksed – pere, liising ja töökoht aheldavad meid originaalis elamiskõlbmatusse keskkonda, polaarjoone ähvardavas läheduses, ja lubavad Punase mere äärde vaid nädalaks. Heal juhul kaheks. Mis on muidugi ilge narritamine. Kuid õnneks tähistab polaarjoon üha vähem midagi paratamatut, igavene suvi on juba siinsamas. Halloo, kured – looduses ei ole miski paratamatu, kõike annab korraldada!
Igavese suve ihaluses ei ole tegelikult midagi uut. Alates koopasse tehtud lõkkest on kõik liikunud selle poole, et aasta helgemaid hetki venitada 365 päeva pikkuseks. Kui keegi oleks sada aastat tagasi öelnud keset tormist veebruari, et läheb nüüd ujuma, siis oleks külarahvas vaadanud vennikest heal juhul kaastundliku pilguga. Täna võime me sinises ja soojas basseinis supeldes jälgida akna taga toimuvat looduse reality-show’d kui midagi kummastavat. Vastu akent rapsiv lumetorm tekitab pigem haletsust kui hirmu: no mida sa oma tõmblemisega tõestada püüad, siin on sume ja lõputa suvi. Suvekummardajatele garanteerib solaarium või spreipäevitus aastaringse jume ning blondeerimisvedelik pleegitab kiharad õlekarva hoolimata polaarööst. Sooja autoga ukse ette sõites ei saa juuksed isegi märjaks mitte – millal te viimati ligunesite vihmas, riided aluspesuni märjad?
Vivaldi "Aastaaegade" kuulamisest on saamas üha sürreaalsem kogemus – ilma hea kujutlusvõimeta tundub see unenäolise sonimisena – miks pagana päralt on "Talv" nii melanhoolne ja adagio molto? Presto on tegelikult ju, lõputu suvi möödub optimistlikult tõtakal sammul. Või no mis möödub, lõpututel asjadel pole kombeks mööduda, suvi on. Aastaaegadest on saamas ajatud aastad.
