Mina, korruptant
Alustuseks pean tunnistama, et olen üdini korrumpeerunud. Olen tänavu käinud kaheksas Euroopa ja Aasia riigis. Ise olen maksnud vaid taksosõidu lennujaama, toimetuse kuludega olin viis päeva Genfi autonäitusel. Ülejäänu tasusid autofirmad. Kes, nagu teada, küsivad selle raha hiljem klientidelt (rahvalt) tagasi. Nii olen ma samasugune muidusööja nagu riigikogulasedki.
Lõunasse!
Lõuna-Prantsusmaa ja Lõuna-Hispaania eelistamine testsõitude kohana on loogiline – seal on ilm tavaliselt soe ja kuiv. Isegi jõulude eel saab olla üsna kindel, et Malagas või Toulonis ei mölla lumetorm ning õues püsivad soojakraadid. Külm ja vihm jätab lehemeeste alateadvusse paratamatult negatiivseid emotsioone, mis - hoidku jumal selle eest - võivad kirjutisteski kajastuda. Ja pole ka suurem asi tunne, kui mägiteel nähtavus uduga paarikümnele meetrile kahaneb.
Lennukid ja lennujaamad
Lõuna-Euroopa reis tähendab varajast ärkamist (minu rekord on 3.30) ja mitut ümberistumist. Põhimõtteliselt eksisteerib kaks võimalust – saabumis- ja väljumisajad on kas liiga lähestikku või liiga suure vahega. Lõuna pool lisandub veel mañana-faktor. Nelja aasta jooksul Ekspressi autotoimetajana on mul kõvasti vedanud – lennuk pole kunagi ilma minuta ära lennanud, aga oodanud küll. Ka pagas on alati tervena kohale jõudnud ja pole kunagi Amsterdami asemel Tokyosse lennanud.
Kojutuleku marsruut kulgeb tavaliselt läbi Helsingi. Õhtuti tähendab see paaritunnist konutamist peaaegu inimtühjas lennujaamas. "Rekord" pärineb tänavu septembrist, mil seitse Eesti autoajakirjanikku tolgendas Vantaas viis tundi.
Sageli reisitakse äriklassis, mis minu meelest Euroopa-reisidel mõttetu luksus. Ainus käegakatsutav pluss on võimalus lounge'ides tasuta internetti kasutada.
Kohal
Testsõit kestab nädalaid, kuni kõigi potentsiaalsete turgude esindajad grupikaupa uudistootega tutvunud. Tehase korraldatud üritusel on alati saadaval palju eri versioone, mida omavahel võrrelda. Kodumaal ükshaaval proovisõite tehes piirdub mulje tavaliselt vaid ühe autoga.
Test (mitte auto) on hea siis, kui saab palju sõita ja peab vähe ootama. Eks tule nii ka korraldajale kasulikum. On ju totter inimesi üle Euroopa kokku vedada, neid sööta, joota, majutada, ja siis mõnikümmend kilomeetrit kiirteel sõita lasta.
Heal juhul ootavad autod juba lennujaamas. Programm algab sajakonna kilomeetri pikkuse teekonnaga ööbimiskohta. Paaritunnise puhkuse järel (mis sageli ainus aeg ümbruskonnaga tutvumiseks) pakutakse umbes kell seitse õhtul drinki, sellele järgneb slaidišõude ja videoklippidega pikitud presentatsioon. Küsimuste-vastuste järel on aeg kobida õhtusöögile. Mõistagi pakutakse seejuures ka veini ning harilikult kolitakse pärast baari, kus "peoperemehe" kulul peeni jooke võib nautida.
Ettevaatus on seejuures tarkuse ema, sest hommikud algavad Euroopas vara. Tihtipeale näeb päevakava ette startimist juba kell kaheksa. Hiljaks jääda ei taha keegi, sest siis võib "parematest" autodest ilma jääda. Ja "halva tervisega" on mägiteedel isegi parempoolne iste ohtlik...
Teise päeva marsruut ulatub tihti paarisaja kilomeetrini ning päädib lõunasöögikohaga. Heal juhul saab pärast lõunat veel mõned tiirud teha ja otsida kauneid paiku pildistamiseks. Selliste kohtade jaoks on Eesti autoajakirjanikel tekkinud isegi eraldi väljend – FNV ehk F...ing Nice View.
Siis aga – lennukisse ja aidaa, Euroopa! Kodumaa asub kaugel ning liikuma tuleb hakata varakult.
Hotellid ja restoranid
Hotelli tase (tavaliselt *****) ei sõltu harilikult testitava sõiduki hinnaklassist. Kõige ekstravagantsemad ööbimiskohad on olnud Marokos (hotelliks ümber ehitatud kunagise kohaliku valitseja kindlus) ja Inglismaal Coventrys (17. sajandist pärit mungaklooster). Mugavuselt jäävad need ultramoodsatele city-hotellidele alla, kuid mulje saab kindlasti vägevam (mis autofirma lootustes lisab väärtust ka testisõidukile).
Kui ma oleksin kulinaariahuviline, võiksin tublisti lisa teenida peentest söögikohtadest kirjutamisega. Kuulsaim külastatud asutus on ilmselt Paul Bocusse'i restoran Lyoni lähedal. Kuuldavasti olla Gloria boss Dmitri Demjanovgi tema juures stažeerimas olnud.
Aga kapitaalseid fopaasid tuleb ette isegi Prantsusmaal – näiteks küpsetatud ämblik, mille ma Seine'il sõitval laeval prae seest avastasin. Olen isegi ämbrisse astunud. Esimesel Pariisi-käigul valisin hotellis kontinentaalse hommikusöögi. See oli ränk viga. Laias laastus tähendab kontinentaalne hommikusöök saiakest ja tassi kohvi pluss valikuvõimalust – kas määrida saiale moosi või mitte. Lätlasest kolleeg Normunds jäi samas hätta õhtusöögiga. Prantsuskeelse menüü põhjal valitud kolm rooga sattusid tema maitseelistustega karjuvasse konflikti. Jäätis magustoiduks tundus riskivaba käik, ent jäi saamata – ju kelner solvus ülikapriisse võõramaalase peale.
Kingitused
Kogenumate kolleegide juttudest tean, et kuldaegadel 1990. aastate keskel külvati testile saabunud lehemehed teinekord kingitustega lausa üle. Uuema aja väiksemate marketingieelarvetega langesid vastavalt ka kingituste väärtused. Minu poolest võiksid need üldse olemata olla – lasku pigem rohkem sõita. Ja mida pihta hakata üha uute ridikülide, punnivinnade või võtmehoidjatega? Teisest küljest pean tunnistama, et aastataguselt Toyota ürituselt pärit seljakott kuulub põhivarustusse vähemalt pooltel Balti autoajakirjanikel (minul ka) ning see on tõesti tõhus asi.
Kingitusteks võib muidugi lugeda ka kaasnevaid meelelehutulikke üritusi – bowlinguvõistlust, kiirpaadisõitu avamerel või hilisõhtust mootorkelgusafarit. Meile mitte eriti eksootiline, kuid brasiillastest kolleegid lausa vingusid vaimustusest.
Miks ma seda teen?
Annan endale aru, et olen privilegeeritud seisundis. Saan reisida kaugetele maadele, sõita uhkete autodega, maitsta head-paremat, mulle tehakse kingitusi ja tagatipuks makstakse selle eest veel palkagi. No midagi tuleb kirjutada ka, aga see ju konti ei murra, eks ole?
Vormel-1 pilootide kohta räägitakse tihti, et vaatamata kõrgele palgale kihutavad nad eelkõige naudingu pärast. Minagi võiksin umbes samuti öelda – autod on minu kirg, hobi ja töö. Pealegi pole auto ju banaalne kodumasin, vaid sügavalt emotsionaalne objekt. Nende emotsioonide pärast mulle autod meeldivadki. Ja mu kuupalk on umbes kümme korda väiksem kui Janno Reiljanil.
