HELEN URBANIK

Kas teie klassis seda kommet ei ole, et juukseid pestaks või neid kammitaks?" Pikk (183 cm) kadestamisväärselt paksude mustade lokkidega naisterahvas pöördub seina äärde rivistunud kaheksanda klassi poiste poole. Enamikul neist ulatuvad sakris kiharad lõuani või on muidu mehiselt sassis.

Poisid lõõbivad vastu, aga Tallinna 32. keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Janne Rits ei jää neile vastust võlgu. Poiste suust lipsab vahel roppusigi, kuid Janne ei vasta neile samaga. Tema relv on teravmeelsus. Laste ja õpetaja vahel näib seetõttu valitsevat sõnavahetuse patiseis.

Sissejuhatuseks teeb ta lastele korvpallitrennist tuttava soojenduse. Poisid peavad jõudma keskjooneni, tehes käteringe jms, tagasi tulevad nad tagurpidi joostes. Kaheksanda klassi poiste kõhulihased võetakse soojenduse käigus läbi erilise põhjalikkusega. Mõni mees ei saa oma keha üle paari korra maast lahti. Sama seis on kätekõverdustega. Tuleb tunnistada, et vaatepilt on üsna hale ja Janne ei jäta seda poistele mainimata.

Õpetaja-treeneri tihe graafik

Täna on reede ja kuna Janne pidi bussiga Pelguranna kodust Mustamäele jõudma alles kella kümneks, sai ta hommikul koguni kaheksani magada. "Muidu ärkan 7.15."

Varane tõusmine nagu ka tihe päevakava ei ole Janne jaoks midagi uut. Kuuendast kaheteistkümnenda klassini õppis ta Saksa gümnaasiumi spordiklassis ja käis Oktoobri rajooni spordikoolis korvpallitrennis. Esimene treening - hommikul enne tundide algust.

Seda mõistetavam on Janne kihk nädalavahetustel kaua magada. Pärast viiendat tundi põikab tütre juurde korraks Riisiperest linna sõitnud ema ja teatab, et oleks tarvis Jannelt lumepükse laenata ning lubab laupäeva hommikul neile järele tulla. Kella kaheksast.

"Aga emme, ma tahan siis magada!!!" protestib Janne.

Koolisööklatest mõõt täis

Kella ühese vahetunni ajal jookseb Janne kohvikusse salati järele. "Silme ees hakkab mustaks minema." Naaseb aga piruka ja pulgajäätisega, sest salat oli otsas. Janne tunnistab, et kooli sööklas ta süüa ei suuda. Mitte et toit ei maitseks, vaid takistuseks on mälestused noorpõlvest, mil koolisööklas tuli einestada kolm korda päevas.

Kohvi Janne ei joo, keedab endale hoopis kehalise kasvatuse õpetajate toa kiirkeetjaga sooja vett ning teeb teed. Pulgajäätist limpsides jõuab ta korraks veel arvutisse vaadata, kui algab tema selle päeva viimane tund kuuenda klassi poistega.

Janne on selline õpetaja, kes tuleb kooli täpselt tunni alguseks ja läheb ära siis, kui kell kukub. Õppenõukogude, ainesektsioonide ja muu sarnase peale ta aega ei raiska, sest pärast koolipäeva lõppu algab Janne teine elu treeneri, mängija ning korvpallifunktsionäärina.

Samas tundub tema tund huvitav ja loominguline. Kui suuremad poisid mängisid kolm kolme vastu vahetustega korvpalli (neid oli vähem), siis väiksemad paneb Janne mängima korvpalliga käsipalli nii, et palli tohib põrandal veeretada, jalaga aga mitte puudutada. Vahetusi teeb ta tihti ja tõsimeeli pingutavad needki poisid, kellel kõhulihaste harjutused kõige paremini välja ei tulnud.

Meistriliigas osalemine oli küsimärgi all

Pärast kella kahte sõidab Janne bussiga koju mänguasjade järele. Nelja paiku on ta juba Tallinna üli kooli võimlas Narva maanteel. Tüdrukute (Janne on Eesti alla 16aastaste koondise treener) trenni annab täna tema eest teine treener, sest Janne naiskond (Pirita palliklubi / Mereakadeemia) võistleb Eesti meistrivõistluste mängus Tallinna ülikooliga.

Edetabelis on TÜ ja Pirita vastavalt teine ja kolmas. Janne räägib, et hooaja alguses tekkis kahtlus, kas meistrivõistlustel üldse osaletakse, sest omanik ütles: raha ei ole. "Ma olin just ühe hea mängija (Triin Mitt) Tartust Tallinna meelitanud, tüdruk hakkas Pirita majandusgümnaasiumis õppima - kuidas ma talle ütlen, et me ei osale?" Raskustest saadi õnneks siiski üle.

Janne naiskond on väga noor. Kuigi lootustandvad, tuleb mängijate tipphetke veel oodata. "Päris peksupoisid me siiski enam ei ole."

Janne hoolealused hakkavad kogunema. Võimla täitub hõrgu lõhnaõliaroomide seguga. Olgugi korvpall jõuline mäng, naised jäävad ikkagi naisteks. Janne ise paistab silma pikkade hoolikalt lakitud küüntega ja minule jääb mõistmatuks, kuidas niisuguse maniküüriga üldse mängida saab.

Kolm vigastatut ja elevil Rossu

Tänast mängu ei oota Janne aga sugugi rõõmsa ärevusega. Kolmel tema mängijal (Triin Mitil, Keyu-Katre Kullal ja Kerdu Arbetil) on jalavigastus ning ta teibib nad kõik enne mängu algust põhjalikult kinni. Hoolealuste vigastused on ka põhjus, miks Janne otsustas seekord ise mängus kaasa lüüa.

Küll aga on elevil Janne neljateistaastane tütar Rosemary ehk Rossu. Temal on lootust (ja see lootus ei ole petlik) esimest korda elus emaga mängu ajal platsile saada. Vahepeal, kui Janne naiskonnale ainult treeneriks oli, võttis Rossu isegi ema numbri 23 ära, nii et Janne pidi valima endale uue, number 13.

Treenerina on Janne palju emotsionaalsem kui õpetajana ja platsi kõrvalt kostavad tema suust nii mõnedki krõbedused. Ta hüppab püsti, vehib kätega, jagab valjul häälel õpetusi.

TÜ kogenud treener Kersti Sirel ennast nõnda ei raiska. Kuigi ka punavalgete platsipoolelt kostab vahel mõni käredus. Siis aga öeldakse seda nii, et terve saal kajab.

Janne eelaimus peab paika ja vahe võõrustajate ning külaliste vahel kasvab katastroofilise kiirusega.

Janne naiskond kaotab 93:41. Nii kehvasti pole sel hooajal läinudki. Kell on seitse läbi. Janne paneb asjad kokku ja sõidab koju. Õnneks saab nädalavahetusel puhata.

Treener, mängija, ametnik

  • Janne Rits oli mitu aastat Eesti naiste korvpallikoondise kapten. 
  • Ta kuulub ainsa naisena Eesti Korvpalliliidu juhatusse. Praegu kuni 16aastaste tüdrukute koondise peatreener. Tüdrukutekoondis kuulub
  • Euroopas 16 parema hulka. Eesti meistriliigas juhib praegu kolmandal positsioonil olevat Rits Mereakadeemia/Pirita naiskonda.