Mis vahe on validoolil ja validoolil?
Kui euronõuded ei lubanud enam idablokist pärit odavat, kuid kvaliteeditõendita validooli sisse tuua, tuli Siiri Oviir ravimifirmadele jälle kord appi. Ekssotsiaalminister kuulutas oma ametiaja viimastel päevadel validooli toidulisandiks.
Nüüd liigub Eesti apteekides justkui kaht sorti validooli, millest üks (Prantusmaal toodetud) on ravim, teine (Vene ja Ukraina päritolu) aga toidulisand. Vahet pole, ütleb Ravimiamet. Tarbijakaitseamet ja põllumajandusministeerium nii ei arva.
Tarbijakaitseamet kontrollis ravimifirma Magnum Medical hulgiladu ning leidis sealt nelja erineva tootja pakutavat validooli. Neist vaid üks, Prantsuse firma Natur Produkt toode oli registreeritud ravimina. Apteegist ostetud tabletipaki peal on maaletoojana märgitud ka Rafarm Grupp, ilmselt on importijaid rohkemgi.
Kui mingi toode liigub toidulisandina, ei tohi müüja ka väita, et see on ravim, kinnitab Ravimiameti registreerimisosakonna juhataja Alar Irs. “Ei müügikohas ega reklaamis ei tohi talle siis omistada raviomadusi.”
Tarbijakaitseameti peainspektor Eha Nurkse käis isiklikult Tallinna apteekides kontrollostusid tegemas ja teab kinnitada, et apteekides müüakse nii idast kui Prantsusmaalt pärit validooli ravimi pähe. “Kui ta on Eestis ravimina registreerimata, siis teda ka ravimina müüa ei tohi,” kinnitas Nurkse.
“Sisulist erinevust nende tablettide vahel siiski ei ole,” tunnistab Irs. “See on kommertsvaidlus – Prantsuse validooli maaletooja peab teisi piraatideks.”
Olaf Jüri Mäses, kes juhib Prantsuse ravimit tarnivat firmat Ekofarm, pole nõus Ravimiametiga, kelle kinnitusel kahe kauba vahel sisulist erinevust pole. “Sisuline vahe on see, et üks tootja vastab GMP-standardile, teine mitte. Nii võib öelda, et ka liha ja liha vahel pole vahet, kui üks tuuakse poodi korralikust kombinaadist ja teine puukuurist.”
Kui riik nõuab, et müüdav toode oleks teatud kvaliteediga, siis peab see seda ka olema, lisab Mäses. “Kui mõned tehased pole nõutud sertifikaati saanud, siis järelikult on seal midagi puudu.”
Tarbijakaitseamet ei soostu validooli toidulisandiks lugema. “Toode on ravimina registreerimata ja toidulisand pole ta ka, seega ei tohiks teda kummagi pähe müüa,” ütleb Nurkse.
Aprilli algul saatis toonane põllumajandusminster Jaanus Marrandi kolleeg Oviirile märgukirja – validool ei sobi kuidagi toidulisandiks. “Toidulisandid on üksnes sellised tooted, mis on organismi toitainevajaduse rahuldamiseks ning Validol’i sellisena käsitleda pole võimalik. Seega ka Eestisse sisse tuua ei saa sellist toodet toidulisandina,” seisis sotsiaalministrile saadetud kirjas.
Nurkse tunnistas, et kuigi idast toodud validooli müüa ei tohi, ei tähenda see veel, et ta oleks tarbijatele kuidagi ohtlik. “Tarbija peab lihtsalt saama tootest õiget ja igakülgset infot,” seletas Nurkse müügikeeldu.
Ekofarmi esindav jurist Carri Ginter peab Nurkse seisukohta ennatlikuks. "Kuidas Tarbijakaitse teab, mis tableti sees on, kui seda tabletti pole Ravimiamet ega keegi teine kontrollinud?" küsib Ginter.
Ravimiks võib toode saada automaatselt, kui sisaldab teatud koguses mõnd toimeainet või kui tootja omistab sellele raviomadused. Ukraina ravimitootja Farmak (kelle validooli tuuakse ka Eestisse) kodulehekülg tutvustab validooli selgesõnaliselt ravimina.
Segadus sai alguse, kui sotsiaalminister Oviir kuulutas 2002. aastal palderjani sisaldavad tooted loodustoodete või toidulisandite gruppi kuuluvaks. Ravimiameti hinnangul käib see ka validooli kohta, sest see sisaldab loodusliku palderjaniga sarnast ainet isopalderjanhapet.
Eha Nurkse sõnul seisab segaduse lahendamine praegu sotsiaalministeeriumi taga. “Sotsiaalministeerium peab lihtsalt määratlema, kuidas sellised tooted klassifitseerida,” leiab Nurkse. “Praeguse seisuga neid tablette müüa ei tohi.” Tarbijakaitseamet pöördus nii sotsiaalministeeriumi, põllumajandusministeeriumi kui ka Ravimiameti poole, et saada selgust, millisesse tooterühma tuleks validool ja teised sarnased saadused liigitada.
Tarbijakaitseameti peadirektori asetäitja Marje Kokk tunnistas, et Ekofarmi esindava juristi avalduse põhjal pole ta väärteomenetlust veel alustanud. “Seaduse järgi on mul selleks aega kaks aastat,” sõnas Kokk.
Ginter näeb asja teisiti: kaks aastat kulub, kuni väärtegu aegub, kuid väärteomenetluse seadustikku järgides pidanuks tarbijakaitse 15 päeva jooksul pärast väärteoteate saamist teatama, kas menetlust alustatakse või mitte.
Kokk ei soostu tarbijakaitse tegevust sihilikuks venitamiseks tunnistama. “Ma olen nõus, et olukord on absurdne, kui sama validool on ühel juhul ravim, teisel toidulisand," tunnistab Kokk. "Kuid me ei hakka kedagi karistama enne, kui on selge, millisesse tootegruppi ta ikkagi kuulub.”
Nurkse arvates on probleem päevakorda kerkinud paljuski tänu Prantsuse validooli müüvatele ettevõtetele: “Prantsuse validool on ju kallim ja seda ostetakse vähem!” Ekofarmi direktor Mäses tunnistaski Ekspressile, et odavate idaravimite ärakeelamise järel tellis ta Prantsuse tootjalt partii ravimit. Toidulisand validooli naastes jäi talle pool miljonit pakki kallist Prantsuse ravimit lattu seisma.
