25.01.2008, 00:00
Misasi on ekstreemsport?
Ekstreemspordiga on mõneti sama lugu mis punkmuusika, avangardteatri või geikultuuriga – üha rohkem sulandub see massidesse, kus alternatiivsuse võlu ning salapära hakkab kaduma. Ja ega see iseenesest paha pole.
Sel nädalal toimub Tallinnas taas Eesti suurim
ekstreemspordiüritus “Simpel Session” 08.
Kaks
nädalalõpupäeva on Saku Suurhall puupüsti publikut
täis (nagu mullu), kes tahab näha, mida suudavad
maailmakuulsad ja vähem kuulsad rulasõitjad ning trikiratturid.
Kahtlemata on (vähemalt noorte hulgas) tegu ühe aasta
tippsündmusega.
Ent mis asi on üleüldse
ekstreemsport? Mille poolest on see, mida suurhallis saab näha,
ekstreemsem kui vana hea teivashüpe näiteks? Või motokross
või allveeujumine?
On see rohkem ekstreem või pigem
ikka sport? Kui sport, siis kui tõsine sport? Kas noorte ala või
täiskasvanute harrastus jne?
“Simpel Sessioni”
korraldaja Mario Kalmre ütleb, et tegelikult on nimetus
“ekstreemsport” aegunud nimi, mis sisuliselt suurt midagi ei
tähenda. See on üldistatud nimetus, mis annab mingi signaali neile,
kes asjaga ise ei tegele. Et kui öelda ekstreemsport, siis tekib
automaatselt silme ette pilt rula- ja rulluisusõitjast, kes päevi
või ka öid rambil või linna treppidel või
käsipuudel trikke teeb. Selge pilt.
Eks see ole põhjus,
miks korraldajadki suuri rulasõidu või BMXi võistlusi
ekstreemspordiüritusena reklaamivad.
“Ringkonnas endas
sellist terminit nagu ekstreemsport muidugi ei kasutata,” märgib
Kalmre. Inglise keeles on nende alade iseloomustuseks kasutusel veidi tabavam
väljend – action sport. Eestis on selle vastena üritatud
juurutada nimetust elamussport.
Ekstreemsport pole
ekstreemne...
Aga läheme ekstreemiga edasi. Kui
räägitakse ekstreemspordist, siis üldjuhul käib jutt juba
mainitud rulasõidust ja BMXi- ehk trikiratturitest ja rulluisutajatest,
kui nad just lihtsalt mööda asfaltteed kilomeetreid ei
mõõda, vaid ikka trikke teevad. Samuti lumelauasõidu eri
distsipliinidest ning surfamisest.
Mööngem, et maailmas
tegeldakse spordialadega, mis on tunduvalt ekstreemsemad – võtame
näiteks vabasukeldujad, kes teadvuse kaotamise piiril üritavad hinge
kinni pidades võimalikult sügavale vee alla laskuda. Või
näiteks kaelamurdvatest kärestikest kajakiga alla tormamine... neid
tõeliselt ekstreemseid alasid on palju.
Muide, ka nende puhul
on inglise keeles kasutusel omaette termin – adventure sport.
“Eks see on jah nii, et see “ekstreem” võis
midagi tähendada kunagi 60. aastatel, kui rulasõit USAs levima
hakkas. Et justkui noor ala võrreldes akadeemiliste olümpiaaladega,
alternatiivne ja äärmuslik,” räägib Kalmre.
Tänapäeval, kui selliste alade kandepind on maailmas suurem
kui väga paljudel olümpiaaladel, ei saa neid ju kuidagi nimetada nii
väga alternatiivseteks.
“Rulasõitjale pole tema
tegevuses midagi ekstreemset. Pigem, ma kujutan ette, võib talle paista
väga ekstreemne sport näiteks malemäng.”
...ega alternatiivne
Võib-olla maksab nn
ekstreemsporti vaadelda kui alternatiivset kultuurinähtust ja mitte
nii väga sporti.
Ent ka siin oleme omadega üsna varsti
jännis. Jah, tõepoolest, see on omaette kultuur.
Tänavakultuur või noortekultuur. Teistmoodi asjale lähenemine
kui me ehk akadeemilises spordis oleme harjunud nägema.
“Võiks ju naljatamisi öelda, et kui ala on
olümpiamängude kavas või kui
ekstreemspordivõistlusi võtab kajastada ETV sporditoimetus,
pole enam tegu nn ekstreemspordiga,&
rdquo; mõtiskleb Kalmre.
Viimaste aastate areng aga
näitab selgelt, et toimub kõnealuse
spordi lähenemine akadeemilistele spordialadele.
Lumelauasõit on olümpiamängude kavas juba 1998. aasta Nagano
olümpiamängudest. Kusjuures iga olümpiaga on programmis
lumelauasõidu distsipliine aina rohkem.
BMXide
võidusõit on näidisalana kavas tänavu Pekingi
olümpial. Kuulduste kohaselt võetakse ka mõni
rulasõidudistsipliin 2012. aasta Londoni olümpiamängudel
näidisalana kavva. Ning samas, mis siin salata, nii mõnedki
akadeemilisemad, ent mitte väga publikumenukad spordialad ei pruugi
tulevikus olümpiale enam mahtuda.
Mis puudutab nn
ekstreemspordialasid, siis on ala harrastajad jagunemas kahte leeri.
Ühed on need, kes liiguvad selgelt tõsise spordi
radadele. Tehakse üldfüüsilist trenni, palgatakse treenereid ja
taustajõude. Neil on oma maailmakarikasarjad, kus makstakse korralikku
auhinnaraha.
On muidugi veider mõelda, et on olemas
näiteks Eesti rulakoondis, kes käib koos treeninglaagrites ning
kellel on oma treener, massöör ja muud abijõud. Aga eks olnud
kümmekond aastat tagasi imelik rääkida ka lumelauakoondisest.
Nüüd on seegi täitsa olemas.
Samas on teine pool tegijaid,
kes on olümpiale mineku vastu. Kes tahavad, et nn ekstreemsport
jääks ikkagi pigem elustiiliks või kui tahate, siis kunstiks
ja mitte nii väga saavutusspordiks. Kusjuures viimased pole sugugi
kehvemad tegijad.
X-games on pigem telešõu
Üks asi veel. Ekstreemsportlaste alternatiiviks
olümpiale peetakse X-gamesi nimelist üritust. See on
tõepoolest suurüritus, mis mullu suvel toimus USAs Los Angeleses.
Lisaks mainitud rulale, BMXile jt ekstreemaladele olid seal
kavas ka näiteks mitmed motoalad. Viie päeva jooksul
käis eri võistlusi vaatamas 80 000 pealtvaatajat. Ent pigem,
nagu märgib Kalmre, on tegu ikkagi menuka teleprojektiga, mida tootjate
hinnangul vaadatakse üle maailma 180 miljonis kodus. Seega on kogu
võistlus allutatud telemeeste diktaadile, mis tähendab
näiteks, et seda hakivad pidevalt reklaamipausid. Head fiilingut
on sellises šõus raske saada.
Teisalt on jälle
selge, et tele (ja ennekõike X-games) teeb ühest
spordialast tõelise ala ning tegijast kuulsuse.
See ahvatleb. Nagu on märkimisväärne ka
raha, mis seal jagatakse. Suvel sai iga ala võitja 50 000
dollarit.
Aga hea fiilinguga võistlus on just nimelt
“Simpel Session”. Poolenisti sport ja poolenisti vaatemäng.