LIPULAEV: Polaris Sportsman 850 XP esindab sedalaadi sõidukite tipptaset. 850kuubikuline mootor arendab 70 hobujõudu. Toomas Vabam?e
Aeg lendab kiiresti. Just see stampväljend kargas esimesena pähe, kui Polarise uute ATVde (ATV – All Terrain Vehicle, maastikusõiduk) esitlust mõttes kokku püüdsin võtta. Kui ATVd 1970. aastate algul levima hakkasid, polnud nad sisuliselt midagi muud kui kolmerattalised mootorrattad. Siis surid kolmerattalised välja ja nende kohale tulid nelja rattaga maastikusõidukid. Areng viis need tsiklitest üha kaugemale ning sarnasus autodega üha kasvas. Autodest eristab ATVsid põhiliselt see, et rooli asendab juhtraud ja istet sadul. Ent autodelt tuntud lahendusi tuleb järjest juurde. Näiteks on Polarise tippmudelitel saadaval elektriline roolivõimendi (EPS). No kellel oleks veel kümme aastat tagasi tulnud pähe, et nii väike ja kerge sõiduk üldse roolivõimendit vajab?


Muidugi saab ka ilma hakkama. Proovisõidul andis võimendi enda olemasolust küll tunda, aga kummalisel kombel rohkem rooli (õigemini juhtraua) stabiliseerimisel kui pööramisele kaasaaitamisel.


Pühapäevasõitjal ei pruugi roolivõimendisse investeerimine üldse mõistlik olla. Kui aga ATV on tööriist, mille seljas tuleb iga päev veeta tunde, kasvab roolivõimendi väärtus oluliselt.


Ainult käigukang on vana


Polaris Sportsman XP 2009. aasta mudelid on varasematega võrreldes 99protsendiliselt uued. See ainus protsent, mis eelkäijatest üle võeti, pidavat olema käigukang. Lipulaevaks on kahesilindriline XP 850, sellele sekundeerib ühesilindriline XP 500. Kui suurem jõuallikas on Polarise omatoodang, siis väiksema on valmistanud Jaapani Fuji Heavy Industries. Ja-jah, täpselt sama firma, mis toodab ka Subaru märgiga sõiduautosid.


Üldiselt jäid aga konstruktorid kindlaks Polarise tunnuslausele “The World’s Toughest ATVs“ – maailma vastupidavaimad maastikusõidukid. Sellised loosungeid ei saa puhta kullana võtta, aga oma tõetera seal on. Näiteks teavad Polariste kasutajad hästi, mis eeliseid pakub kõrgele paigutatud radiaator. Niisama ringituuritamisel vahet pole, aga mudas müttamisel ei lähe radiaator nii lihtsalt sodi täis ja masina töövõime säilib. Mootori põlemisõhu ja variaatori jahutusõhu avad asuvad mootori ülaosa kõrgusel, samuti süütepool. Käivitit kaitseb uppumise eest aga veekindel kest.


Teoreetiliselt (kasutamisjuhendi järgi) tohib XPga sõita läbi veest, mis ulatub jalatugede kõrguseni.


Praktiliselt peaks (aga parem on seda kodus mitte proovida) töövõime säilima seni, kuni õhuvõtuavad veel veepinnast ülevalpool püsivad.


Esimese ATVna maailmas (nii väidab tootja) sai Polaris XP endale mägipiduri. Seegi lahendus on maastikuautodel hästi tuntud. Eriti tõhusat abi osutab mägipidur haagise vedamisel. Algajal juhil aitab see ka kõrgusekartusest üle saada, sest järsul laskumisel hoiab mägipidur hoo kontrolli all ja sõiduk püsib seejuures juhitavana.


Veokid, traktorid ja bagid


Ehkki suur osa ATVsid on orientatsioonilt pesuehtsad vabaajasõidukid, valmistab Polaris ka märksa tõsisema kasutusotstarbega masinaid. Näiteks Sportsman 800 EFI 6x6 (ehk Big Boss, nagu kiri küljel kuulutab) veokasti võib laduda kuni 363kilose koorma ning sappa haakida kuni 680kilose järelkäru.


Enamik ATVdest võeti seni arvele kui väiketraktorid, aga Polarise 2009. aasta mudelivalik sisaldab ka ehtsat, euroliidu nõuetele vastavat traktorit Sportsman 500 HO. Vastavus seisneb põhiliselt piiratud kiiruses ja k ahe haakeseadme olemasolus. Väliselt ei erine see päris-ATVdest kuigivõrd, ent sõiduomadustelt seda enam. Traktor liigub kõige meelsamini ainult otse ning avaldab sõidusuuna muutmise katsetele tugevat vastupanu. Küll on tal pikakäigulise vedrustusega iste nagu ehtsal traktoril ning veojõult teeb ta ära isegi Big Bossile – haagise mass võib ulatuda 750 kiloni.


Ehkki tänapäeva ATVdel on kõigil neli ratast, on nad statistika põhjal siiski üsna ohtlikud. Rataste hulgale vaatamata kipuvad nad päris lihtsalt uppi minema. Sellest puudusest prii on Polaris Ranger RZR, mida võiks liigitada bagiks. Muidugi lähevad tsiklisõidu võlud RZRi pardal kaduma – sadula asemel on sellel kaks kõrvutiasetsevat istet ning juhtraua asemel rool. Ehkki kliirens on pisut väiksem ja laius pisut suurem kui ATV-l, on läbivus ikkagi üllatavalt hea. Madal raskuskese teeb masina stabiilseks, kindlustunnet lisavad turvapuur ja -vööd.
ATV – mootorsõiduk, maastikusõiduk või traktor?

Martin Harak, ARKi tehnoosakonna tüübikinnituse ja sertifitseerimise talituse juhataja:
Varem sai üle 15 kW võimsusega ATVd vabalt registreerida traktori kategooria T5 alla. Sõiduk tuli kohandada traktorite nõuetele vastavaks (tuled jms). Aasta algusest alates on kategooriale T5 nõutud tüübikinnitus, mis eeldab kõigi üksikdirektiivide kohaste sertifikaatide (või tunnistuste, katseprotokollide, tootja kinnituste) olemasolu vastavalt “Ratastraktorite ja nende haagiste tüübikinnituse eeskirja” lisa 3 nõuetele. Et kategoorial T5 praegusel hetkel ühtset EÜ tüübikinnitust nõutud ei ole, siis on tõenäoliselt ka pisut keeruline tootjalt kõiki neid üksikuid sertifikaate saada (nad lihtsalt ei väljasta neid, kuna puuduvad vastavad katsetused antud traktori tüübile).

Kategoorial L7e (neliratas) on nõutud EÜ tüübikinnituse kohane vastavusdokumendi olemasolu.

Tüübikinnituseta L7e sõidukit lihtsalt niisama (mõne lisatule paigaldamisel) traktorina enam registreerida ei saa.

Registreerimaks Eestis liikluses osaleda tohtivat ATVd, peab too sõiduk olema kas L7e (kuni 15 kW) või siis T5-kategooria traktor (mis pole aga tõenäoline). Seega ainus võimalus, millena üle 15 kW mootoriga ATVd käsitleda, on kategooria MS2 (ratasmaastikusõiduk). Sellega teedel liigelda ei tohi.