26.09.2008, 00:00
Mõte mõlgutab kuuli kerre
Lahinguväljal käsklusi hõikavad sõjamehed võivad peagi jääda üksnes ajalookangelasteks, sest tulevikusõdurid hakkavad ehk omavahel suhtlema peagu täielikus vaikuses, kõrgtehnoloogiliste "'mõttekiivrite"' abil.
Nutikad seadmed analüüsiksid sõduri ajulaineid ja saadaksid
kättesaadud info raadio teel kaasvõitleja kõrvaklappidesse,
kus see sõnade kujul kuuldavaks saaks. Kaugemas tulevikus võiks
asjatundjate arvates ainuüksi mõtte jõul suunata ka
sõjatehnika tööd.
Ajakiri Time kirjutab, et USA
armee sõlmis hiljuti nelja miljoni dollarilise lepingu kolme
ülikooliga, kus teemat viie aasta jooksul lähemalt uurima hakatakse.
Tõenäoliselt kulub mõttekiivrite tegeliku loomiseni veel
kümmekond või paarkümmendki aastat.
Uudse
suhtlustehnika põhialuseid saab aga juba praegu uurida ja arendada. Ja
juba tuleval aastal peaks poodidesse müügile jõudma ajulaineid
lugev 300dollariline Emotiv Systemsi seade videomängude mängimiseks.
Sõjaväe käsutusse antakse kindlasti midagi veel
keerukamat ja töökindlamat. Arendustöö hakkab toetuma nii
arvutustehnika edukäigule kui ka teadlaste üha paremale arusaamisele
inimaju tööpõhimõtetest.
Sõdur peab
mõtted formuleerima selgelt ja reeglipäraselt, umbes nii, nagu
sõjaväes praegu rääkida tuleb. Mõttega
kaasnev närvirakkude elektriline aktiivsus tekitab nõrku
elektromagnetilisi laineid. Lained jõuavad kiivri sisse ehitatud
sensoritesse, mida praeguses arendusjärgus on kokku 128. Uskumatult osav
tarkvara peab suutma õigesti lugeda sensoriandmete põhjal
genereeritavat elektroentsefalogrammi – esmapilgul täielikku
sigrimigrit –, et aru saada, millal sõdur
olulisi mõtteid mõtleb ning mis mõtted need on.
Ka võiks tehnika aru saada, millistele konkreetsetele
võitluskaaslastele sõduri sõnum suunata.
Aju
on keerukas organ ja tekitab tohutul hulgal väga mitmesuguseid andmeid.
Seetõttu peab süsteemil olema rohkesti arvutusvõimsust.
Just ajulaineid mõistva analüütilise tarkvara
väljatöötamine on ettevõtmise kõige raskem osa.
Kuna iga inimese entsefalogramm on isikupärane, tuleb
süsteemi iga kasutaja jaoks eraldi kalibreerida.
“Kogu
andmestikust tuleb välja noppida just see õige signaal, just nagu
mingi kindel spagetijupp taldrikutäeist pastaroast,” toob projekti
juhtivteadlane Mike D’Zmura California Irvine’i ülikoolist
gastronoomilise võrdluse. Et sõnumit taustamürast paremini
eristada, tulebki sõdurid õpetada väga selgelt
mõtlema.
Esialgu hakkab sõnumi saaja
kõrvaklappides kuulma arvatavasti robothäält, kuid edaspidi
loodavad arendajad panna seadme imiteerima sõnumi mõtleja enda
häält. “See oleks nagu ilma mikrofonita raadio,”
ütleb sõjaväe palgal olev närviteadlane Elmar
Schmeisser. Lisaks võiks häälesse kodeerida
info signaali edastaja asukohast.
Hajutamaks kartusi, et
süsteem võib lugeda inimeste mõtteid vastu nende tahtmist,
kinnitab Schmeisser, et niisuguse võimaluse välistab juba asjaolu,
et seade mõistab üksnes väga selgelt ja tahtlikult
mõeldud mõtteid.
Pigem tõuseb seadmest
tsiviileluski tulu. Näiteks tänaval, ühissõidukis ja
teatrisaalis võib vähemaks jääda häirivalt valjusti
mobiiltelefoniga lobisevaid inimesi.