Mõtleva Ilvese eksportimine
“Diplomaatia” peatoimetaja Iivi Anna Massol on mängida oluline roll selles, millisena president Ilves paistab välja nii eestlaste kui välismaalaste jaoks.
Esmalt tuleb välimus — lühikesed heledad juuksed, üles kääritud teksasääred ja jääliustikuna jahe hääl. Filosoofiadoktor Iivi Anna Masso mõjub sedavõrd skandinaavialikult, et võiks sulanduda tänavapilti suvalises Norra, Taani või Rootsi linnas. Kuid pikad Eestist äraoldud aastad on muutnud ka sisemust, aidates — ja seda möönab Masso isegi — näha Eesti elu teise nurga alt, peaaegu väliseestlaslikult distantsilt. Võib-olla on just selline kogemus põhjuseks, miks Masso on hakanud kuuluma Ilvese lähemasse mõttekaaslaste ringi (niimoodi hindas 7. septembril 2011 ilmunud Helsingin Sanomat); miks sündinud on piisavalt tugev usaldus selleks, et paar aastat tagasi pakkus Ilves just Massole võimalust panna kokku tema artiklikogu “Omalla äänellä”, mis ilmus mullu sügisel Soomes ja mille saateks kirjutatud intervjuu leiab järgmisel nädalal esitlemist ka eesti keeles, pealkirja “Omal häälel” all.
Esmalt tulidki intervjuud, ja koguni mitmuses (usutlusi, nagu hästi teada, ei anna Ilves aga vähemasti Eesti lehtedele just devalveeriva kergekäelisusega). Masso on Eesti presidenti Soome ajalehtede jaoks usutlenud tervelt kaks korda. Need polnud peavoolu väljaanded — 2008. aastal ilmusid Ilvese mõtted võrguväljaandes Uusi Suomi, 2009. aastal sai intervjuu aga alternatiivne kultuurileht Korjaamo Tabloid. Ka “Omalla äänellä” värskeima osa — sest kokkukogutud artiklid on trükivalgust näinud juba varem — moodustab just pikk usutelu, milles Massol vastukajava küsija roll. Vestlusi leidis aset kokku viis — neist kõige põhjalikum Ärmal mullu suvel — ning kokkuvõttes ongi intervjuu toon tasaselt voogav ja usalduslik nagu Mulgimaa viljapõld.
Siin on võetud ruumi nii viisakateks ületäpsustamisteks kui aeglasteks samale äratundmisele jõudmisteks. “Raamatu žanriks oli Ilvese mõtlemise tutvustamine ning ma ei näinud enda ülesandena provotseerimist või vastuseismist,” selgitab Masso, kes, olgu öeldud, väga rahulikult räägibki. Eestlaslik kärsitus ja kaasvestleja jutule vahelesegamine on ta kõnemaneerist peaaegu kadunud, kuigi soomlasest abikaasa seda viimast talle vahel siiski ette heitvat.
Kui hästi Toomas Hendrik Ilvest Soomes tuntakse? “Mitte eriti laialt,” arvab Masso ja kõrvutab Ilvest lahkunud Lennart Meriga, kelle tugevaks kaubamärgiks Soomes oli tema kirg kõige soomeugriliku vastu. Samas olla “Omalla äänellä” — mille esimene, 3500eksemplarine trükk on tänaseks läbi müüdud ja poodides juba teine tiraaž — teispool merd hästi vastu võetud ning, nagu ütleb Masso, on mõnedki ta tuttavad tunnistanud, et raamat aitab neil paremini mõista nii Eestit kui ka Ilvest ennast. Kuid mitte kõik Ilvese artiklitest pole päikses sillerdava Soome lahena tüüned. Presidendi ammune kirjutis Eesti saamisest Põhjala osaks — kus juhitakse muuhulgas tähelepanu, et kõigest sajandi eest peeti Skandinaavias Soomet neljandaks Baltimaaks — äratas viimati nimetatud finessi tõttu paljudes sellist trotsi, et isegi soomendaja peaaegu keeldus seda tõlkimast. “Tuli emalõvina presidendi mõttearenduste eest seista,” ütleb Masso, tunnistades, et Soome kaugem ajalugu on valulik teema eeskätt vanema põlvkonna soomlaste jaoks. “Seda on raske alla neelata, ja ka president Halonen on alati rõhutanud vahet Baltikumi ja Põhjala vahel.”
Millised on suurimad põhimõttelised erinevused aga Massol ja Ilvesel? Vastuseks on väike äkiline naeratus ja vaikus, mis kestab mõnda aega. “Meil on teatud sarnasused,” vastab Masso seejärel just seda viimast sõna rõhutades. “Teatud asju me näeme sarnaselt — poolehoid klassikalise liberalismi vastu, tugev ja instinktiivne sõnavabaduse kaitsmine, põhjamaisuse teema, allergiline suhtumine idaeurooplaste kohta levinud eelarvamustesse.” Masso toonitab samas, et ta pole presidendi kantselei palgal — kuigi on saanud võimaluse näha mõningaid presidendi kõnede tekste enne ettekandmist ja nende osas ka arvamust avaldada. Ta rõhutab, et ei hinda oma rolli kuidagi üle: “Ma võin presidendiga küll koostööd teha, kuid olen siiski täiesti selgelt teise kategooria inimene, kes teeb tavalist tööd.”
Selleks (pea)tööks on 2010. aasta hilissügisest olnud ajakirja Diplomaatia peatoimetamine. Pooleteise aasta jooksul on Masso selleski kanalis toimetanud mitmeid Ilvese tekste — ta kirjeldab Ilvest kui üht oma “parimat autorit”, “kirjandusinimest, kelle tekstide lugemine on väga nauditav”, kui inimest, kes presidendi rollist kammitsetuna ei saa ehk “alati öelda, mida päriselt mõtleb”, kuid on sellegipoolest “särav sünteesija, kes tunneb põhjalikult läänelikku mõtte- ja kultuuriajalugu” –, kuid pigem on need poolteist pika äraoleku järel Eestis veedetud aastat olnud kainestav aeg, mis aidanud kinnistuda sel kaugemaltvaataja perspektiivil, mis Ilvest ja Massot ühel hetkel ehk ühendama hakkas. “Ma ei jaga enam paljude optimismi Eesti edukuse osas,” märgib Masso oma otsekohesel moel, “ülbust on liiga palju. Ja mind häirib respekti puudumine inimeste vahel.”
| “Omalla äänellä” |  | “Omal häälel” |  |
| (artiklid + intervjuu) | (ainult intervjuu) | ||
| Kirjastaja WSOY. | Kirjastaja Tänapäev. | ||
| Ilmumisaasta 2011. Lehekülgi 375. | Ilmumisaasta 2012. Lehekülgi 178. |
