Assange oli nädala algul maailma juhtivate ajalehtede ja teleuudiste staar, sest avalikustas Wikileaks.org saidil ligi 92 000 dokumenti Afganistani sõjast. Samal ajal ilmusid artiklid ka The New York Times´is, The Guardianis ja Der Spiegelis, kellele ta andis eelinfot. Materjalid pärinevad aastaist 2004 kuni 2009. a. detsember ning näitavad muuhulgas, kuidas viidi läbi sõjalisi operatsioone, milles hukkusid tsiviilelanikud, kuidas Talibanil on kasutada soojusjuhitavad raketid, USA abituid katseid afgaanide poolehoidu võita, korruptsiooni Afganistani võimude seas ja Pakistani salateenistuse kokkumängu Talibaniga. Wikileaksi saidil tulevad kaardil välja ka Eesti sõdurite hukkumiskohad.

Kõik see ehk polegi suur uudis ja oli teada või aimata varemgi. Aga nende materjalide maht ja igapäevaste sõjakoleduste detailne kirjeldus on muljetavaldav.

See pole esimene kord, kui ainuüksi anonüümsetel lekitajatel ehk vilepuhujatel (whistleblowers) põhineva meedia lipulaev Wikileaks.org sensatsiooni tekitab. Alles aprilli algul lõi laineid avalikkuse ette toodud Pentagoni salajane video Iraagi sõjast, mis näitas läbi helikopteri kuulipilduri kaamera, kuidas 2007. aastal tapeti Baghdadi eeslinnas 12 iraaklast, sealhulgas Reutersi fotograaf ja tema autojuht. Pilbasteks lasti ka ühe ellujäänu päästmiseks kohale saabunud kaubik koos seal viibinud kahe lapsega, kes said tõsiselt viga. Paljude jaoks oli šokeeriv ainuüksi video taustal kõlanud USA sõdurite küünilised kommentaarid.

Kõik see on tekitanud 2006. aasta detsembris Wikileaksi käivitanud Julian Assange´i vastu huvi. Kes ta on? Kas ta õõnestab turvalisust sõjakolletes, nagu kinnitab USA ametlik retoorika? Või on ta „infovandaal", kes kuritarvitab sõnavabadust, nagu väidavad isegi mõned avatud ühiskonna eestkõnelejad USAs? Või aitab ta lõpetada Afganistani sõja ja teeb saladusi paljastades maailma paremaks?

Assange on müstiline kuju. Lumivalgete juustega, pikka kasvu ja kõhetu Austraaliast pärit endine häkker eelistab tavaliselt varju jääda.  Austraalias oli tal emaga kahekesi nomaadielu - ta elas 15 aastaseks saamiseni 37 erinevas kohas ja toetus iseõppimisele. Ta rändab praegugi pidevalt ringi, seljakotis väike must läptop, mille sisu eest maksaksid paljud miljoneid. Harva on teada, kus ta parasjagu viibib, ta ööbib sõprade ja toetajate juures, peatumata kaks ööd samas kohas, ilmudes välja kord ühes, kord teises riigis ja kadudes jälle. Samalt telefoninumbrit teda enam kätte ei saa, ning silmast-silma intervjuusid annab ta harva. Ta on nagu omamoodi vastupanuliikumise juht, vaba ja sõltumatu ajakirjanduse radikaaldemokraat. Tema organisatsioonil puudub peakorter. Wikileaks opereerib osaliselt Belgiast, serverid aga asuvad Rootsis (ent ka mujal), kus on maailma parimad allikakaitseseadused ja anonüümsuse kaitse internetis. Tänu sellele on Wikileaks tõrjunud üle 100 kohtuasja, sealhulgas seljatanud ka sellised rahakad gigandid nagu Saientoloogia kirik (kelle saladokumendid ta avaldas) ja Šveitsi pank Julius Baer (viimane nõudis panka rahapesuga siduvate dokumentide kõrvaldamist veebist).

Ent kriitikute arvates ei pööra Assange paljastades kuigi suurt tähelepanu riikliku turvalisuse, eraisiku privaatsuse või autorikaitse aspektidele. Ehkki ta kinnitab vastupidist, võivad paljastused seada ohtu sõdurid ja allikad Afganistanis. Ning näiteks on ta Wikileaksis avaldanud kirjaniku Michele Wrongi Keenia korruptsiooni paljastava raamatu, sest Keenias oli see keelatud. Tema põhjendus? Autorikaitse aspekt (või see, et üks inimene saaks oma töö eest teenitud tasu) taandub maailmaparandusliku ees. Läbipaistvus olgu täielik, avaldamisele kuulub kõik salajane või kahtlane, tundub olevat tema moto.

Ta on korduvalt üle elanud rünnakuid. Pärast seda, kui Wikileaks oli avaldanud dokumendid selle kohta, et Keenia sõjavägi tappis 500 noort meest, ründas teda seal paar aastat tagasi ühel ööl grupp relvastatud mehi. Assange pääses vaid ime läbi.

Enne viimaste materjalide avaldamist otsisid teda viis USA julgeolekuagenti, kuid asjata. Assange otsustas USAsse mitte minna, sest sai teada, et teda üritab tabada mitte üks, vaid mitu sealset agentuuri. Paljud peavad teda seal hoopis reeturiks, kuigi saladokumendid lekitas ju allikas USA baasist. Assange jättis oma sõnul 15 000 dokumenti turvalisuskaalutlustel avaldamata. Praegu käib töö, et eemaldada neist nimed.

Assange väidab, et tema ainus missioon on suurkorporatsioonide mahhinatsioonide ja valitsuskorruptsiooni paljastamine, „selliste valitsuste kukutamine, kes toetuvad reaalsuse varjamisele, sealhulgas USA administratsiooni".

Intervjuus Der Spiegelile ütleb ta: „Me elame vaid üks kord ja peame seda aega hästi kasutama, tegema midagi tähenduslikku ja rahuldustpakkuvat. See on miski, mis on minu jaoks tähenduslik ja rahuldustpakkuv. Minu temperament on selline. Mulle meeldib teha asju suurelt, ja aidata haavatavaid inimesi. Ja mulle meeldib tõpraid laiaks litsuda."