Mullimaja ideoloogiline isa–Antti Lovag

Revolutsioonilistel kuuekümnendatel revideeriti ka arhitektuuri, üritades muu hulgas sirklit joonlauale vastandada. Praeguses retrolaines on hakatud taas meenutama originaalseid ideid ja nende loojaid, kellest mõned elavad ja loovad tänapäevani.

Taas vilksatab pressis diplomita arhitekti, igavese leiutaja, unustatud fundamentalisti nimi – Antti Lovag. See veidra nimega mees sündis 1925. a Ungaris, tema ema oli soomlane (nagu eesnimestki nähtub) ja isa Venemaa juut. Osa lapsepõlvest veetis ta Soomes, osa ­Türgis, hariduse sai Rootsi mereakadeemias. Aastal 1947 saabus Pariisi, kus jätkas haridust kunstikoolis, kuid jättis arhitektuuriõpingud pooleli, nagu enamik suuri arhitekte. Temaski oli liiga palju kunstnikku, et seda koolitatud kesta mahutada. Siiski leidis ta tööd Jean Prouvé juures Pariisis, hiljem läks tööle Sardiiniasse ühe arhitekti büroosse.

Lovagi hilisemast loomingust hakkasid läbi kumama lapsepõlves meelde sööbinud hommikumaised kupli-sibulad. Merekoolis süvenes armastus ümara vormi vastu, mis avaldub ka laevadisainis, ühtlasi on just seal esteetika maksimaalselt seotud funktsiooniga. Selle mõjul kujunes Lovagil isegi isiklik uus arhitektuurisõnastik, näiteks kutsus ta sisseseadet taglastuseks.

Kolmnurga asemele orgaanika

Kuuekümnendatel üritati kera integreerida ehituskunsti, katsetades selle kõrval ka looklevat vabajoont. Paljud neist vormiloojatest on kuldtähtedega ajalukku kirjutatud, mõned neist on aga isegi alles. Näiteks Peter Cook Archigramist rakendas parajal ajal oma ideedevankri ette arvuti ja on sestpeale edukas kumervormilooja, seistes kindlalt arhitektide parnassil. Ka Luigi Colani on disainer, kes pole tänini  loobunud hoogsatest kõvervormidest, kuigi haare on tal veidi lokaalsem.

Prantsusmaal oli aga Antti Lovag koos Claude Costy ja Pascal Haüsermanniga esimeste hulgas, kes hakkasid katsetama orgaanilise arhitektuuriga, mis laenab vorme looduselt ja üritab ise sellesse sulanduda. Lyonis teeb Lovag teoks oma unelma ja ehitab oma esimese ümmarguse maja. Ta leidis, et arhitekti esmaseks ülesandeks on vabaneda nurgelisusest, et vältida neuroose ja vägivalda.

Seitsmekümnendatel jääb tal üks ambitsioonikas mullimaja Prantsuse Rivieras Port-la-Galère’is pooleli, kuid õnneks mitte alatiseks. Ta lõpetas maja aastal 1989, kuid juba teisele omanikule, kelleks sai ­Pierre Cardin.

Ehitusplatsist kultuurimälestiseks

Cardin oli aastaid tulutult Cannes’is maja otsinud, kuid ta ei suutnud taluda ebaoriginaal­sust.

Ta soovis maja, mis oleks ekvivalendiks tema avangardsele moeloomingule.

Äkki, leidnud maatüki suurepärase vaatega Vahemerele, selgus, et tegemist on ehitusplatsiga – arhitekt nimega Lovag oli seal alustanud maja oma töösturist sõbrale, kes aga peagi siitilmast lahkus. Aga poolik töö näis põnev, ja Cardin täitus vaimustusega, sest ka tema jumaldab kumerusi. Ehitis istus talle nagu kinnas kätte.

Sestpeale sai hoone kuulsaks. Nn Palais de Bulles ehk Mullidepalee on terrakotakarva, et see sulaks paremini ühte Estereli küngastega lähikonnas. Samal eesmärgil istutati juba ehitamise aegu selle kestale taimestikku. Ehitis on osalt kui koobas, osalt kui kosmoselaev, ühtaegu orgaaniline ja maniakaalne. Skeemi täiendavad mitmed ümarad basseinid. Ka kogu sisustuse valis Cardin ümaravormilise, voodid, vannid, fantastilised tugitoolid. Muide, saanud (selle töö eest?) New Yorgis 1989 interjööridisaini preemia, on Cardin edukas kaubamärk ka interjööri ja mööbli alal. Prantsuse Kultuuriministeerium on selle hoone ajalooliseks monumendiks kuulutanud.

See ehitis pole erandiks Prantsuse Rivieras. Lähikonda on kerkinud palju silmatorkavaid kuulsate arhitektide modernse kontseptsiooniga villasid.

Mullikomplekse jõudis Lovag püstitada nii Cannes’i üliõpilaskampusteks, Nizzasse (“Maison Bulle”) kui ka Riviera observatooriumile Calerne’is.

Ta on töötanud nii töösturitega kui poliitikutega, nii noortega kui ka munkadega, ning isegi arhitektuuri õpetanud – nii Marseille’s kui ka Pariisis.

Pole vist vaja nimetada, et mees ise elas ka ühes oma mull-elamutest.

“Pole midagi südametumat valgetest seintest. Nende keskel on tunne, nagu oleksid haiglas,” on öelnud Lovag.

Konstruktsioon

Lovag vältis sirgete joonte ja nurkade “agressiooni”. Klassikaliste fassaadide asemel baseerus tema majade vorm keral ja silindril.

Nende elluviimiseks tuli mitmeid tehnikaid kasutada ja uusi leiutada, alates vanast heast kiviraiumisest ja lõpetades betoonivaluga rakistesse. Vahele mahub näiteks sarrusest loodud vorm, millele valati betoonkest; kootud kangas, mis pingutati täispuhutavale pallile või metallkonstruktsioonile; kips ja kiudbetoon. Vahel pandi vorm kokku detailidest, mis valmistati võileib-printsiibil soojustatud betoonist. Avade puhul ja avatavate kupliosade puhul kasutati ka plasti.

Avad

Peasissepääsuks on suur toonitud klaasist kummis monokkel. Teised välisuksed on klaastahvlitest. Sees on võimalikult vähe uksi, needki klaasist, veidi kumerad ja muidugi ümarad.

Lovag arutles akna kolmikfunktsiooni üle – vaade-valgus-ventilatsioon – ja otsustas need lahutada, valgusava olgu ülal, vaate ja ventilatsiooni jaoks on avad seintes. Nii on kuppel ülalt avatud, sealt pääseb sisse päikesevalgus ja -soojus. Viimane salvestub kesk ruumi seisma jäetud looduslikku kaljusse (väga öko!).

Sinna-tänna on kuplitesse torgitud nn silmi, näiteks voodipeatsis, laua kohal, valamu juures jne. Kui silm on suur, võis selle paksust põsest lausa mööbel saada. Suurimat avaust majas nimetas ta laheks (bay), see on ovaalne, lükandklaasidega ja vaatab üle basseini merele.

Taglastus

Selle merelise termini (rigging) all mõistis Lovag maja uut, ümbermõtestatud sisustust. Mööbel pidi olema mobiilne, ratastel, paindlik ja lahti-kokku liigutatav. Või siis vastupidi – täiesti mulli sisepinda integreeritud.

Samalaadseid ideid tekkis kosmoseajastul teisigi, meenutagem kas või Verner Pantonit (kelle stiilis lasi Lenny Kravitz omale interjööre kujundada, põhjustades osalt ehk 70ndtate retrolaine). Pantoni versiooni diivanist Living Tower (1969) toodab Vitra muuhulgas tänini.

Tollal mõtestati ümber tavapärased lahendused, milleks oli elada kandilises karbis ja istuda väiksema, pehmendatud kandilise asja peal. Kuigi, võib-olla just tänu sellele mässukatsele on kandilisus sestpeale ainult tugevamaks muutunud. Kas ajutiselt?  MK

Formaat on tänapäeval teine

Mullindus on tänaseks päevaks ilmselt läbinud nii efektitsemise ja alternatiivsuse staadiumi kui ka sellele järgnenud eitusestaadiumi.

Praeguseks on sedalaadi orgaanili­sed vormid taas au sees, kuid sedakor­da märksa suuremas mõõtkavas. Seoses arvutiprojekteerimisega ollakse võimeli­sed teostama kaht- ja kolmepidi kumeraid vorme hiiglaslikus formaadis. Sestap on suured kumerhooned vallutamas maailma pealinnu. Suurimad arhitektidest on loonud kummuvaid hiidseenelaadseid vorme.

Üks viimaseid uudiseid: tuleva-aastane Euroopa kultuuripealinn Vilnius korraldas rahvusvahelise, taevakõrguse tasemega konkursi Ermitaaž-Guggenheimi muuseumi hoone projektile. Võistlema olid kutsutud Massimiliano Fuksas, Daniel Libeskind ja Zaha Hadid.

Kodumaist verd arhitekti Fuksase projekti vaated ja lõiked meenutavad hiidämmatossude kogumit, või pigem leidub sääraseid vähemaid moodustisi rannakivide veepiiril, kuid see on äärmiselt öko ja hiilgab kütte-, ventilatsiooni-, logistika- ja ruumijaotuslahendustega.

Libeskindi projekt, kuigi talle omaselt dünaamiline, on siiski eemaldunud tavapärasest (ja väga mitte-orgaanilisest) kolmnurksusest ja tahulisusest, vormid on juba tublisti kaardu kiskunud, hakates lausa meenutama Santiago Calatrava valgeid koorikuid ja luustikke.

Konkursi võitis aga hoopis jõuline leedi, Pritzkeri preemia laureaat, Iraagis sündinud Zaha Hadid, kelle versioon meenutab liivatormidest lihvitud sfinksi ja maandunud kosmoselaeva ristandit, seest aga ilmselt läbi elektronmikroskoobi vaadeldavat luustruktuuri.