"'Murdja Toomas"' ja "'Kange Arnold"', "'Magus Evelin"' ja "'Kuldne Ingrid"'
Vahel võtab Mare kätte, praeb pannitäie sirmikuid või keedab tubli potitäie seljankat ja viib naabriperesse - mis nad seal tühja kõhuga vahivad, las söövad! Mare on kangesti hea inimene.
Peep jälle on suur loomasõber - vaatab, et ilmad külmad, võtab kanapojad kaenlasse, toob tuppa, paneb televiisori taha sooja. Papagoid lendavad tal tubasid pidi ringi. Ja seapõrsad lesisid üksvahe köögipõrandal selili nagu kassid.
Aga mitte sellest ei olnud mul plaan rääkida. Mare ja Peep on suured meistrid koduveini tegemise peale. Tegelikult just Peep.
Peep seisab keset kööki, kõrge säärega kummikud jalas. Mare keedab kohvi.
Mare: "Pihlakad on Peebul tänavu juba kõik korjatud. Peep, millal sa korjasid pihlakaid?"
Peep: "Augusti lõpupoole."
Mare: "Augusti lõpupoole korjas. Ta korjab kõik pihlakad ise. Sinna ei tohi mustust sisse minna ega mädand marju ega... Vaat sedamoodi on jah see elu meil!..." Ja jätkab. "Issand, kus oli Ullaste Helgal tänavu suur kartul! Ja palju all ka veel! Meil on hästi vähe all."
Peep: "Meil ei ole midagi all."
Aga räägime veinist!
Mare: "Jumal, jah, meil tehti vanasti kogu aeg koduveini!
Ükskord tegi Proosu Einu veini ja peitis riidekappi ära - et Proosu Juhan kätte ei saaks. (Einu oli Mare esimene mees ja Juhan oli äi.) Aga Juhan leidis pudeli üles ja mõtles, et pealt veidi võtab. Ja kallutas ja kallutas, aga pudel läks ümber ja põhi tuli alt ära. Ja kui Proosu Einu uksest sisse tuli, oli Juhan põlvili põrandal maas ja muudkui rüüpas!"
Mare (vaikselt Peebule): "Sa võta need kummikud nüüd jalast ära!"
Peep seisab, ei liiguta ka.
Tänavu juhtus selline lugu, et Mare võitis koduveini tegemise Eesti meistrivõistlusel esimese koha. 39 veini võistles, 12 läks lõppvooru.
Peebule oli see kolmas aasta võistlustest osa võtta. Mare polnud kunagi võistlemas käinud.
Mare: "Asi oli ju sedasi, et me tahtsime mõlemad finaalürituse pileteid. Üks aasta oli nii, et igaühele oli ainult üks pääse. Ja tegime nii, et pihlakaveiniga läheb Peep ja õunaveini paneme minu nimele. Tegelikult olid mõlemad Peebu tehtud."
Mare sätib tasse lauale. Kohv on tõmmanud.
Mare: "Ja issand, jah. Mul hakkasid sapsud värisema, tead, kui nad seal neid hindeid hakkasid panema! Ütlesin naistele, kes minu lauas istusid, et kui õunavein võidab, ma teen teile pudeli konjakit!"
Peep seisab kummikutes keset kööki.
Peep: "Kõige viletsamini andis punkte see, mis ta on..."
Mare: "Noor mees, nimi mitte meelde ei tule."
Peep: "Mis ta enam nii väga noor on!"
Mare: "Kas ta mitte Viktor Siilats ei olnud, pikk mees, juukseid vähe?"
Peep: "Siilats jah! Iga aasta on keegi selline žürii hulgas, kes paneb vähe punkte."
Mare: "Ja näed, ja minu õunavein võitiski ära! Peebu pihlakavein oli kümnes!"
Peep läheb teise tuppa (kummikud jalas), laseb suurtest pudelitest voolikuga veini. Tal käärib parajasti sadakond liitrit.
Peep (teisest toast): "Mind lohutab see, et eelmise aasta võitja sai tänavu 11. koha!"
Peebule teeb eelmise aasta võitja hirmsasti nalja. Peep annab värvika reportaaži (ikka teisest toast), kuidas kuuenda koha auhinna järel käis mees veel omal jalal. Aga kui esimese koha sai, siis lohistati kahe mehe vahel lavale.
Peebu kõhetu kuju on naerust kõveras, kui ta kolme sorti veini klaasidesse valab. Helekollane on pihlakas, küpsem kollane on õun ja punane on must sõstar.
Mare: "Tõnu Kark, kes juhtis seda õhtut, vaatas seda õunaveini õhtupäikesese käes ja küsis: kas te olete sellise värviga veini näinud?!"
Tõesti ilus värv.
Peep: "Kõik tuleb ära juua, enne laua juurest minema ei saa!"
Mare: "Tehke nüüd ise võileiba ja võtke kohvi ja... Näe, külm võttis kõik lilled ja kurgid ja kabatšokid mul ära. Tulen hommikul välja - õu kõik valge. Hakkasin vett peale lahmima, aga ei aidanud enam. Nii me siin elame jah..."
Aga räägime veinist.
Kuidas see esimese koha vein sündis?
Mare: "Õunad on möödunud sügisel Ullaste Helga juurest korjatud. Head hapud õunad. Ja näed - tänavu pole mitte ü h t e ka küljes!"
Peep: "Ega sellist haput õuna süüa ei taha. Aga veini jaoks on hea. 15-liitrisesse nõusse läheb kaks kilo suhkrut, ülejäänu on kõik mahl. Kui käärima hakkab, kerkib sodikiht pinnale. Selle võtad aeg-ajalt ära ja valad mahla juurde, et pudel täis oleks. Mul on marli ka peal, muidu lähevad veinikärbsed sisse. Ja kui sodi enam pinnale ei tule, siis paned mulksutaja peale."
Kust neid mulksutajaid saab?
Peep: "Need on mul kõik veneaegsed. Neid enam ei tehta.
Ja kui enam ei mulksu, ja kui ta selgeks on läinud, siis on valmis. Siis paned veini pudelitesse. Pudelitega teed nii, et paned nad 65kraadisesse vette ja hoiad seal 20 minutit. Keema ei tohi ajada, alkohol lendab minema."
Igavene suur tegemine.
Mare: "Suur tegemine jah."
Peep: "Ja kui sa pudeli lahti teed, siis pead kõik ära jooma."
Mare läheb välja kartuleid koorima ja Peep istub köögilaua taha (kummikud ikka jalas).
Peep: "Pihlakaveiniga on nii, et 25-liitrise nõu kohta läheb neli-viis liitrit pihlakamahla ja neli ja pool kilo suhkrut, ülejäänu on vesi. Ja paljast pihlakamahla ei tasu jooma hakata - veerand tunni pärast istud peldikus. Kindel värk."
Kuidas seda määrata, kui palju tal kraade sees on?
Peep: "Jood ära, ja siis lähed sõitma ja kui politseid näed, siis vaatad, palju tal aparaat näitab. Nii palju kui välja puhud, nii palju on."
"Aga ise sa, Peep, vist suurt veini ei joo?"
Peep: "Miks ma ei joo?! Kogu aeg joon. Ainult et harva. Vene ajal oli mul üksvahe 1000 liitrit veini käimas. Siis, kui Gorbatšovi aeg oli, kaheksakümnendatel. Kujutad sa ette. Sügisel sai käima pandud ja jaanipäevaks oli otsas! Inimesed käisid pidevalt veini järel, 10-liitrised vinkud kaasas. Ja kui Marel sünnipäev oli, joodi 20 liitrit ära nagu naksti."
Gorbatšovi kuivast ajast on Peebul sügavaid mälestusi.
"Mõtle, kui palju see Gorbatšovi seadus inimestel aega ära raiskas. Poes anti tavaliselt kaks pudelit, sünnipäeva puhul rohkem. Ükskord läksin sünnipäeva ajal 10-12 kilomeetrit jala poodi - see võttis ilmatu aja. Siis ootasin mitu tundi, kahe-kolme ajal päeval hakati alles müüma. Ja siis jala tagasi koju - kogu tööpäev läks viina järel käimise peale ära! Oli alles aeg!"
Ükskord ostnud mehed Gorbatšovi ajal kasti veini ja hakanud jooma. Vein oli, nagu ta oli, lõpuni käärimata, võttis meestel kered lahti. Aga mehed ei raatsinud kallist kraami minema ka visata. Lõpuks istusid ilma püksata metsas kännu otsas ja jõid!
Peep naerab, nii et hingetu. "Eks ta oli toorelt pudelisse villitud!"
"Kui president ära valitakse, siis ikka võtate pudeli välja ka ja lööte kokku?"
Mare tuleb tuppa, kartulid kooritud: "Mis see president meie elu ikka muudab!"
Vähemalt nime võiks oma veinidele presidendi järgi panna. See mõte Peebule meeldib ja variante tekib ridamisi.
"Kange Arnold" ja "Murdja Toomas" ja "Magus Evelin" ja "Kuldne Ingrid" ja "Toomase Peavalu" ja "Reiljani Salakaval".
Ja siis veel üks tähtis asi - redel, millega Peep puu otsas käib, tuleb kindlasti üles pildistada. Peebu redelil ei ole pulgad kahe puu vahel, vaid ainult ühe puu küljes.
Mare: "Võta siis need kummikud ka jalast ära ja pane midagi muud, kui sa ronima hakkad."
(Peep võtab ka.)
Ja üks asi veel. Suvel tegid pääsukesed Mare ja Peebu maja esikusse pesa, pojad kasvasid suureks, ei mahtunud enam pessa ära. Peep ja Mare tegid toaukse lahti ja pääsukesed kolisid elutuppa ümber. Nüüd nad on läinud.
