MOTOPRINTSESS: Isegi kohmakad krossiriided ei peida Kata nõtkust ja naiselikkust. Õnneks varjavad need ka sidemetesse teibitud vigastused. HELEN URBANIK

Saku-Männiku tankodroom. Tibutab. Taevas pole päikeseraasugi ja sooja on vaid mõni kraad üle kümne. Rõskus ronib vägisi jope alla. Sooja ei anna ka õhus hõljuv grillvorstide ja šašlõki lõhn.

Kell on 10 laupäeva hommikul ja mehaanik Rene Jeedas ehk sõpradele Jetu veeretab oma lillast Hyundai bussist välja kaks krossitsiklit. Üks kannab numbrit 43, on rohemustvalget värvi Kawasaki KX250F ja kuulub tänavusele kahekordsele Eesti meistrile Edik Kuusele. Kevadise Favor Offroadi kestvuskrossi Kuusk juba võitis, täna püüab ta selle hooaja teist võitu.

Edeva Kawasaki kõrvale lükkab Jetu tagasihoidliku kollavalge Suzuki RM-Z250. Selle numbrit 1137 kandva tsikliga sõidab Kadri Pihla ehk sõpradele lihtsalt Kata. Kata on enam tuntud lumelauasõitjana, kuid tema paari viimase aasta vaimustus on krossisõit.

Kui Kata läinud aasta Pärnu Kuninga krossil esimesest treeningsõidust tuli, ümbritsesid teda plõksuvad fotoaparaadid nagu mõnd Hollywoodi staari. "Ma mõtlesin, et tegin midagi valesti raja peal," naerab Kadri. Nüüd tunneb ta nii mõndagi Eesti tüdrukut, kellel plaan isa loaga või ilma krossi sõitma hakata.

Kata jõuab oma punase Opel Astraga tankodroomile veidi pärast kümmet. Tema laupäev algas seitsmest, mil ta isa sadamasse Soome laeva peale viis. Seejärel puges Kata veel tunnikeseks voodisse. Lõplikult tõustes miksis ta ühe banaanišeigi ja keetis putru, tõstis krossivarustuse pagasnikusse ja asus Kadriorust Saku poole teele.

Jetule tere hommikust öeldud, suundub Kata võistluste registratuuri poole. "Viimasel hetkel räägiti mind pehmeks," seletab ta.

Järjekorras satub Kata oma konkurentide, Maire Jäntti (vanem proua, kel peas tohutu suure oranži tutiga KTMi müts) ja Tanja Malise taha (Tanja kaotas Katale kevadisel võistlusel 20 minutiga ja Kata, kes kangesti võita tahab, kahtlustab, et tüdruk on sellest saadik kiiremaks muutunud).

Soomlannad asuvad Kataga kohe omas keeles lobisema, Kata ainult noogutab ja naeratab, sest ta ei saa enamasti aru, millest jutt.  

Internetis on võistlusele 10kilomeetrisel liivas, mudas, vees ja metsas jooksval rajal end kirja pannud üle neljasaja inimese soolotsiklitel, külgkorvidel ja ATVdel. Rohkem kui kunagi varem.

Registreerimisjärjekorras seisvate võistlejate lapsed on mulla sisse keksukasti joonistanud ja hüppavad ennastunustavalt. Kata ise keksib ka, ühe koha peal, valjuhäälditest kostva tümpsu saatel. Ta on rahutu hing, kes ei püsi hetkegi paigal ("Need aulajutud kooli ajal, need olid lihtsalt, uuhh..."). Lisaks on nii külm ja tuleb ennast pidevalt liigutada, et lihased soojas hoida, muidu tõmbavad eriti käed juba esimestel sõidukilomeetritel paksuks.

Kata saab viimaks oma paberid korda. Stardialas seab Jetu parasjagu Kata ja Ediku tsikleid paika. "Kas transpondereid ei olegi?" on küsimus, mis Katat vaevab. Igatahes registratuuris ta tsikli külge kinnitatavat andurit ei saanud, mille abil korraldajad tulemusi fikseerivad. Transpondereid ei ole saanud ka ükski teine võistleja ja arutletakse selle üle, kuidas kavatsetakse ligi kolmesaja võistleja, kellest kiiremad sõidavad keskmiselt umbes 50 km/h, ringid ära lugeda.

Kata ja Jetu siirduvad raja äärde, sest parasjagu käib ATVde ja külgva nkrite sõit. Kata jookseb ergutuseks vehkima mööda kihutavale hirmsasti suitsevale ATV-le, mille roolis Saku klubikaaslane Jaanus Kertsman. Nad aasivad Jetuga meest, kellel kombeks raske raha eest oma masinat tuunida, kuid nagu seegi kord, lõpeb võistlus pärast viit ringi katkestamisega.

Jetu on Katale ka treeneri eest, kellega koos käiakse sõidutehnikat harjutamas. "Enam ei paista meeste vahelt välja, et naine sõidab," hindab Jetu suve jooksul tehtud edusamme.

"Ma pean ühele koerale tere ütlema," hõikab Kata äkki, jookseb mäeveerust üles ja teeb pikalt pai ühele kuldsele retriiverile. "Õde vahel riidleb minuga, et ma ei ole enam laps ja ei pea igale vastutulevale koerale tere ütlema," räägib Kata pärast. Koerad meeldivad talle hirmsasti ja kunagi kavatseb ta loomade hoiupaigast ühe suure koera võtta.

Kell hakkab saama 12 ja Jetu teeb ühe kõne: "Noh, kas oled juba üleval?" küsib mehaanik. "Su ratta ma tõin ära, aga ülejäänud asjad pead sa ise kaasa võtma," tuletab ta oma teisele hoolealusele meelde.

Pikkade juustega saledate piltilusate tütarlaste kontsentratsioon krossivõistlustel võistleb enamasti pealinna ööklubidega. Möödakäija võiks ka Kata krossitibide kategooriasse liigitada. Meigitud tüdruk näeb oma Nikita-märgi (lumelaua jm ekstreemaladega tegelevate tüdrukute rõivad) rõivastes väga efektne välja.

Kuid naiselikuks jääb Kata ka siis, kui ta on auto najal omale krossivarustuse selja tõmmanud. Isegi rasked krossisaapad ja suur rinnakaitse ei peida tema nõtkust. Ainult hetkeks on näha, kui sinikaid täis ja kinni teibitud Kata jalad ja käed juba enne võistlust on. Näiteks eelmise nädala krossi meenutavad suur sinikas paremal jalal ja endiselt valutav parem ranne.

"Vahva, kus sa oled?" uurib mehhaanik Jetu telefonis. Kell on üks ja seekord on Jetu nägu murelik. Mõne minuti pärast astub reipal sammul boksi pisike prillidega vanahärra, Vahur Hiiesalu. Massöör ja suur krossihuviline, kes võistlustel alati kohal.

Jetu räägib Vahvale Kata murest: parema käe ranne on juba nädal aega valus ja paistes, suur muna üleval. Otsitakse sooja kohta, kus Vahva saaks Kata käe üle vaadata. Jetu bussis riietub parasjagu Edik Kuusk. Lõpuks lubavad kõrvalboksi inimesed korraks oma bussi kasutada. Vahva määrib Kata käe sisse mingi möksiga, mis valu ära võtab, ja õpetab, et tüdruk oma kätt liiga kõvasti kinni ei teibiks.

13.30 langeb roheline stardilipp! Rajale kihutavad sajad tsiklid tekitavad umbes kuuepallist maavärinat meenutavat müra. Adrenaliinilaks, mille saavad need, kes ise sõitma lähevad, peab olema võrdne narkootikumiannusega. Võib-olla isegi kõvem. Maa sõna otseses mõttes vappub pealtvaatajate jalge all. Raja ääres seisjad kaetakse ratta alt paiskuva paksu tolmu- ja mudakihiga.

Algab kaks tundi kestev võistlus, kus on sadu kukkumisi, lagunevad tsiklid ja purunevad luud. Kui see katsumus on läbi, valutab keha (heal juhul) veel nädal aega takkajärele. Kui kehvasti läheb, võid mitu kuud kipsis ringi käia.

Möödunud on umbes 40 minutit. Kata on just boksis tankimas käinud ja suundub kolmandale ringile.

"Tagasirge lõpus on üks lauge kurv. Ma kallutasin seal liiga palju, nagu ma ikka vahel kallutan, ja vajusin vasakule küljele. Ajasin end püsti, sain tsikli ka liiva seest üles. Hakkan käiku välja võtma, et tsiklit käima lüüa - vaatan, siduriheebel jääb pihku. Olin selle ära kukkunud.

Esimene mõte: no nii, see oligi siis kogu sõit. Raja äärest tulid siis kaks kutti, nad lükkasid mind käima. Sõitsin boksi tagasi. Kui rahva keskele jõudsin, ei julgenud enam sõita, sealt pidin lükkama.

Boksis võtsin kiivri peast, et nüüd on kõik läbi. Aga kõik hakkasid toimetama, et kust uue heebli saab ja number 10 võtit on vaja ja... Ütlesid, kiiver pähe ja läheb edasi!

Arvestajad lugesid mind vist kaks korda, kui nende juurest uuesti läbi sõitsin."

See vahejuhtum tekitab hiljem suurt segadust. Kata saab protokolli kuue läbitud ringi asemele kirja seitse ja ühtlasi märgitakse talle kogu võistluse kiireim ringiaeg (uskumatu 9 minutit, 26,154 sekundit)! Kiirem kui võitjal ja boksikaaslasel Edik Kuusel (12:17,926)!

Soomlannad annavad sisse protesti.

Kolmveerand nelja paiku on võistlus Kata jaoks läbi. Kui ta boksis ratta seljast maha tuleb, väriseb üle kere.

"Mul läks vist sõrmeluu," teatab ta teistele paiste minevat vasaku käe väikest näppu näidates. "Sõitsin vastu puud."

Viie paiku sõidab Kata Mustamäele, Põhja-Tallinna regionaalhaigla esmaabisse. Tahab lasta sõrmest röntgenit teha. Võtab numbri, täidab ankeedi. Ootab. Ja ootab. Ja ootab.

Lõpuks tõuseb püsti ja asutab minekule. "Mis nad selle sõrmega ikka oleks teinud, külma peale pannud ja kinni sidunud," arutleb ta hiljem. Ja otsustab, et seda võib ta kodus ka ise teha. Vastuvõtutädi hüüab veel järele: meil läheb siin täna kaua, Sakus on võistlus. "Ma tean," vastab Kata. "Sealt ma tulengi."

Õhtul koju jõudes läheb Kata duši alla.

Kuid kaua ta puhata ei saa. Heliseb telefon. Sõbranna kutsub välja. Ja miks mitte, leiab Kata.

Päev lõpeb Katale järgmisel hommikul pool kuus, kui ta Bon Bonist tagasi jõuab.

Võistluse väsimus annab ennast tõeliselt tunda alles järgmisel päeval. Eriti mõlemad käed on nii valusad, et isegi nõusid ei saa pesta.